Kirik leekides
26.04.2008 - (1490)

Apt.2,1-13: "Ja kui nelipühapäev kätte tuli, olid kõik ühes paigas koos. Ja taevast sündis äkitselt kohin, otsekui oleks kange tuul puhunud, ja täitis kõik koja, kus nad istusid. Ja neile ilmus nagu lõhestatud tulekeeli, ja need langesid üksikult igaühe peale nende seast. Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.
Aga Jeruusalemmas oli elamas juute, jumalakartlikke mehi kõigist rahvaist taeva all. Kui nüüd see hääl tekkis, tuli rahvahulk kokku ja kohkus ära, sest igaüks kuulis neid rääkivat oma keelemurret. Ja nad hämmastusid kõik ja panid imeks ning ütlesid üksteisele: "Vaata, eks need kõik, kes räägivad, ole Galilea mehed? Kuidas me siis kuuleme igaüks oma keelemurret, mille sees me oleme sündinud? Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes elame Mesopotaamias, Judeas ning Kapadookias, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Küreene-poolses Liibüas, ja siin asuvad roomlased, juudid ühes nende usku pöördunutega, kreetalased ja araablased, kuidas me kuuleme neid rääkivat meie omis keeltes Jumala suuri asju?"
Nad kõik olid hämmastunud ja kahevahel ning küsisid üksteiselt: "Mis see küll peaks tähendama?" Aga teised irvitasid ning ütlesid: "Nad on täis magusat viina!"
Ühes linnas oli puukirik, mis süttis ühel ööl põlema. See oli suur kirik ja selle põlengu leegid paistsid mitme kilomeetri kaugusele. Selleks ajaks, kui tuletõrjujad kohale jõudsid oli olukord juba täiesti lootusetu, nii et nad ei suutnud teha muud, kui hoida leeke levimast lähedal asuvatele hoonetele. Inimesed seisid kaugel kiriku ümber otsekui hüpnotiseeritud sellest, mida nad nägid ja kuulsid, kui leegid hävitasid auväärse vana hoone.
Oleksime meie seal seisnud, oleksime ka meie olnud lummatud sellest vaatepildist. Mitte iga päev ei näe me kirikut leekides! Selline eriline vaatepilt lihtsalt köidab inimeste tähelepanu.
Midagi sarnast juhtus aga ühe pühapäeva hommikul Jeruusalemmas umbes 2000 aastat tagasi, 50 päeva peale Kristuse ülestõusmist. Sel päeval süütas Püha Vaim Kristuse kiriku põlema! Pole ime, et – nähes tuleleeke ja kuuldes kohinat – jooksis rahvas kokku.
Tuleb kohe rõhutada, et see polnud õnnetus. See polnud ka inimeste süüdatud tuli. See oli tuli taevast, Jumala juurest – Püha Vaimu tuli. Püha Vaim saabus ootavale kogudusele tulekeelte kujul. See süütas kristlased vaimulikult, ja hoolimata tulisest vastupanust, levis evangeeliumituli võimsalt kogu tol ajal tuntud maailmas, saadetud hämmastavatest imetegudest.
Piiblit lugedes oleme kindlasti märganud, et Jumala rahva ajaloo tähtsamaid sündmusi on alati saatnud imeteod. Iisrael väljus Egiptusest imetegude saatel ja nende läbi. Kui Jumal laskus Siinai mäele, et anda Moosesele 10 käsku, mis juhtus? Oli tuli ja suits ja vali sarvehääl ning Siinai mägi värises; Moosese nägu hiilgas. Kui sündis Jeesus, ilmus Petlemma kohale imekombel eriline täht ja inglihulk laulis karjastele sellest heast sõnumist. Kui meie Issand löödi risti, pimenes päike, värises maa, templi vahetekk rebenes ja avanes palju surnute haudu. Ka Tema ülestõusmist ja taevasseminekut saatsid imed. Ning vaid 10 päeva peale Tema taevaminekut toimus järjekordne võimas ime. See oli ristikoguduse sünnipäev ja Püha Vaim juhtis sellele inimeste tähelepanu silmapaistvate imedega.
Tol ajal oli Jeruusalemmas palju rahvast. Kõik vagad juudid olid kogunenud "nädalate pühaks". Nende hulgas oli ka 120 Jeesuse jüngrit, kes kogunesid eraldi ühes templi suures ruumis. Mitte kaua aega tagasi oli Jeesus neile öelnud, et varsti saabub Püha Vaim erilisel viisil. Nagu selgus, polnud neil vaja kaua oodata. Ühel hetkel kostis taevast "kohin, otsekui oleks kange tuul puhunud, ja täitis kõik koja, kus nad istusid." Ometi ei puhunud tuul sealt kedagi ega midagi ära. Järgmisel hetkel ilmus jüngrite kohale "nagu lõhestatud tulekeeli," kuid need ei põletanud neid. See hämmastav vaatepilt ja seda saatev hääl köitis tuhandete inimeste tähelepanu, kes jooksid kokku jüngrite juurde. Leekides kirik äratab alati tähelepanu.
Nii teatas Püha Vaim oma saabumisest ja uue ajastu algusest Jumala koguduses. Sel päeval puhkes vaikselt hõõguv kristluse tuli Püha Vaimu väes vägevalt lõkkele. Mis aga kohale tormanuid eriti hämmastas, oli evangeeliumi kuulutamine paljudes erinevates keeltes. Me lugesime: "Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. Aga Jeruusalemmas oli elamas juute, jumalakartlikke mehi kõigist rahvaist taeva all. Kui nüüd see hääl tekkis, tuli rahvahulk kokku ja kohkus ära, sest igaüks kuulis neid rääkivat oma keelemurret. Ja nad hämmastusid kõik ja panid imeks ning ütlesid üksteisele: "Vaata, eks need kõik, kes räägivad, ole Galilea mehed? Kuidas me siis kuuleme igaüks oma keelemurret, mille sees me oleme sündinud?"
Kohaletormanute meelest oli see kõige hämmastavam asi. Kõnelejad olid lihtsad kalamehed ja töömehed Galileast. Kindlasti polnud nad käinud koolis. Ja ometi kuuldi neid rääkimas puhtalt erinevates võõrkeeltes.
Igaüks meist teab, kui raske on ära õppida üks võõrkeel. Teadlased on teinud kindlaks, et vaid laps suudab ära õppida ühe keele täiuslikult, ilma aktsendita. Ükski täiskasvanu seda ei suuda, ükskõik kui kaua ta ka ei õpiks. Kuid nelipühipäeval oli õpetajaks Püha Vaim ja jüngrid olid hetkega võimelise rääkima täiuslikult ladina, kreeka, araabia, pärsia või egiptuse keelt.
Ja kuna nad nüüd olid võimelised kommunikeeruma Jeruusalemma külalistega täiuslikult nende oma keeles, millest nad siis rääkisid? "Me kuuleme neid rääkivat meie omis keeltes Jumala suuri asju," tunnistasid inimesed. Jüngrid rääkisid küll erinevates keeltes, kui nende sõnum oli üks. Nad kõik jutlustasid evangeeliumi Jeesusest. See hämmastas kuulajaid ja nad küsisid: "Mis see küll peaks tähendama?"
Mida see siis tähendas? See tähenda seda, et Püha Vaim oli asunud elama nende sisse, tehes neist julged tunnistajad, nagu Jeesus oli ette kuulutanud Apt.1,8: "Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie peale, ja peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kõigel Juuda- ja Samaariamaal ja maailma otsani!" Nad ei peitnud end enam lukus uste taha, vaid esinesid avalikult templis ja "kodasid mööda" (Apt.2,46), rääkides kõigile Jeesusest, Jumala Pojast, kes oli tulnud päästma patuseid. Selle ajani oli neil olnud üsna ähmane pilt Jeesusest ja Tema missioonist. Kuid Püha Vaimu juhtimisel mõistsid nad nüüd täiuslikult lunastusplaani ega häbenenud kuulutada sellest igalt katuselt igas keeles päikese all.
Loomulikult tekkis nende evangeeliumikuulutusele ka vastuseis. See tekib alati. Isegi nelipühi imedele vaatasid mõned pilkavalt. Pühakiri ütleb: "Nad kõik olid hämmastunud ja kahevahel ning küsisid üksteiselt: "Mis see küll peaks tähendama?" Aga teised irvitasid ning ütlesid: "Nad on täis magusat viina!""
Kummaline loogika – joo end purju ja sa saad võime kuulutada evangeeliumi võõrkeeles! Aga pilkamiseks kõlbab igasugune ebaloogiline jutt!
Vastuseis evangeeliumile oli olemas juba päris selle kuulutamise algusest peale ja muutus järjest tugevamaks. Sel päeval nende üle lihtsalt naerdi; varsti heideti neid vangi ja peksti, siis saadeti neid kiskjate ette ja surmati, veeti tuleriidale. Nüüd kujutatakse kristlasi televisioonis kui rumalaid, kes põgenevad reaalsuse eest. Nii et pilkamine jätkub. Kuid see ei peatanud neid Kristuse jüngreid ega peata ka meid! Paulus kirjutab, et "sõna ristist on jõledus neile, kes hukka lähevad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi... Sest mis jõle on Jumala ees, on targem kui inimesed, ja mis nõder on Jumala ees, on vägevam kui inimesed" (1.Kor.1,18.25).
Hoolimata pilgetest, jätkasid jüngrid kuulutamist, kutsudes inimesi meeleparandusele – kahetsema oma patte ja pöörduma neist ning uskuma Jeesusesse pattude andekssaamiseks. Ja mis toimus? Evangeelium täitis oma missiooni, inimesed said päästetud. Mitte nende eriliste meeste tõttu, isegi mitte toimunud imede tõttu, vaid Jumala Sõna tõttu, mida kuulutati Püha Vaimu väes. Oma Sõna kohta ütleb Jumal ise – Jes.55,11: "Nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin!"
Nelipühipäeval süütas Püha Vaim kiriku põlema, pannes evangeeliumi heledalt leegitsema inimeste südames. Peetrus tõusis ja pidas kõne, tsiteerides mitmeid Vana Testamendi kirjakohti, mis tõestasid, et Jeesus on Messias. Siis osutas ta nende patususele ja päästmise vajalikkusele. Nii mõnedki neist olid olnud nende hulgas, kes seitse nädalat tagasi olid nõudnud Jeesuse surma. Nüüd valdas neid hirm ja kahetsus ning nad küsisid – Apt.2,37-39: "Mehed, vennad, mis me peame tegema?" Aga Peetrus ütles neile: "Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse pattude andekssaamiseks, ja siis te saate Püha Vaimu anni. Sest teie ja teie laste päralt on see tõotus ja kõikide päralt, kes on kaugel, keda iganes Issand, meie Jumal, kutsub enese juurde."
Kui palju neist kuulajaist parandas sel päeval meelt ja sai ristitud, saades ka Püha Vaimu anni? Kümme? Sada? Kolm tuhat võtsid vastu Jeesuse oma isiklikuks Päästjaks!
See oli vägev algus. Aga evangeeliumitöö lõpp tõotab tulla veelgi vägevam. Ja nagu selle alguse tegi jõuliseks Püha Vaimu eriline töö, nii toimub see ka ajastute lõpul. Sak.10,1 kutsub üles: "Paluge Jehoovalt vihma hilisvihma ajal! Jehoova teeb kõuepilved ja annab teile vihmavalinguid, igaühele rohtu väljal!" Paluge hilisvihma pärast, paluge Püha Vaimu erilise väljavalamise pärast. Igaüks palugu, et Püha Vaim saaks juhtida ja kasutada just teda!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv