Ülestõusmise "Ära karda!"
26.04.2014 - (1478)

Mat.28,1-10: "Kui hingamispäev oli möödunud ja hakkas koitma nädala esimese päeva hommikul, tulid Maarja Magdaleena ja teine Maarja hauda vaatama. Ja vaata, suur maavärisemine sündis, sest Issanda ingel astus taevast alla, tuli ja veeretas kivi kõrvale ja istus selle peale! Ta nägu oli otsekui välk ja ta riided valged nagu lumi! Aga hirmu pärast tema ees värisesid valvajad ja jäid otsekui surnuks! Ent ingel hakkas kõnelema ning ütles naistele: "Ärge kartke, sest ma tean, et te otsite Jeesust, kes oli risti löödud. Teda ei ole siin, sest Ta on üles tõusnud, nõnda nagu Ta ütles. Tulge siia, vaadake aset, kus Ta on maganud, ja minge usinasti ütlema Tema jüngritele, et Ta on surnuist üles tõusnud. Ja vaata, Ta läheb teie eele Galileasse; seal te saate Teda näha. Vaata, ma olen teile seda öelnud!"
Ja nad läksid rutusti haua juurest minema kartuse ja suure rõõmuga ning jooksid seda kuulutama Tema jüngritele. Ja vaata, Jeesus tuli neile vastu ja ütles: "Tere!" Ja nad tulid Ta juurde ja hakkasid Tema jalgade ümbert kinni ja kummardasid Teda. Siis Jeesus ütles neile: "Ärge kartke! Minge ning teatage mu vendadele, et nad läheksid Galileasse, seal nad saavad mind näha!""
Kas te panite tähele, kui mitu korda räägitakse selles tekstis hirmust ehk kartusest? Neljandas salmis on öeldud, et "hirmu pärast [ingli] ees värisesid valvajad." Viiendas salmis ütleb ingel naistele: "Ärge kartke!" Kaheksandas salmis räägitakse naiste lahkumisest haua juurest "kartuse ja suure rõõmuga." Ja lõpuks, kümnendas salmis, kohtub Jeesus ise nendega, öeldes: "Ärge kartke!" Tervelt neli korda räägitakse selles lühikeses ülestõusmisest pajatavas kirjakohas kartusest.
Seda silmas pidades pöördugem Ilmutusraamatu poole ja lugegem sealt esimese peatüki salmid 17 ja 18, kus apostel Johannesele ilmus nägemuses Jeesus: "Kui ma Teda nägin, siis ma langesin maha Tema jalgade ette nagu surnu. Ja Ta pani oma parema käe mu peale ja ütles mulle: "Ära karda, mina olen esimene ja viimne ja Elav; ma olin surnud, ja vaata, ma olen elav ajastute ajastuteni, ja minu käes on surma ja surmavalla võtmed!""
Kas te olete kuulnud midagi mustadest aukudest universumis? Nii tohutult suure gravitatsiooniga piirkondadest, mis, otsekui gigantne tolmuimeja, imeb kõik enda sisse, isegi valguse, laskmata seda sealt välja. Sellepärast neid mustadeks aukudeks nimetataksegi. Kaua aega võidi täheldada musti auke galaktikates, mis asuvad meist miljonite valgusaastate kaugusel. Kuid hiljuti avastasid astronoomid sellise musta augu ka meie galaktikas – Linnutee galaktikas. Räägitakse koguni paljudest mustadest aukudest siin lähedal. Kohe tekkisid spekulatsioonid, et ühel päeval imeb üks must auk endasse ka meie päikese ühes selle ümber tiirlevate planeetidega.
Mis tunde see uudis teis äratab? Naljatades võiks öelda, et see seletab meie paljude asjade kadumise. Ka meie raha kaob vahel nagu musta auku! Kuid tõsiselt mõeldes: kui ühel päeval kõik imetakse musta auku, milleks siis täna siin higistada, rabada tööd teha, muretseda ja teha plaane tulevikuks? Kristlastel muidugi on vastus sellele küsimusele.
Kuid mõeldes tänasele sissejuhatavale kirjakohale, võis naistel olla tunne, nagu oleks must auk neid külastanud, neelates Jeesuse enda sisse. Ja sama tunne valdas kõiki apostleid ning teisi jüngreid, kes peitsid end lukustatud uste taha. Tänapäeva keeles öelduna olid nad investeerinud kõik, mis neil oli, Jeesusesse. Nad uskusid kogu südamest, et Jeesus oli see tõotatud Messias, keda tasus järgida. Selles usus olid nad jätnud kodud ja perekonnad ning järginud Teda. Siis äkki aga oli Jeesus läinud, otsekui oleks must auk Ta endasse neelanud! Ja nad kartsid – kartsid tõsiselt, et sama saatus võib tabada ka neid. Mis saab homme? Kui Jeesust enam pole – mida ma teen, kuhu ma lähen?
Eks meiegi ole vahel kogenud sellist musta augu tunnet – võib-olla mitte nii dramaatilist ja valulist ning hirmutavat kui Jeesuse jüngrid, kuid meie jaoks siiski kohutavat ja vahel lausa eluisu ära võtvat. Kuid sama sõnum, mis trööstis Jeesuse jüngreid ja aitas nad uuesti jalule, tehes nad koguni rõõmsaks, aitab meilgi väljuda oma elu mustadest aukudest. Ja see sõnum on: "Jeesus elab! Ärge kartke!"
Ilmutusraamatust loetud tekstist selgub neli põhjust, miks kristlastel pole tarvis karta. Nii et kui me oleme kogu südamest kristlased, on meil suur eelis ülejäänud inimeste ees. Need neli põhjust on:
1. ÕRNA PUUDUTUSE VÄGI.
Johannes tunnistab Ilm.1:17, et "kui ma Teda nägin, siis ma langesin maha Tema jalgade ette nagu surnu." Patusele inimesele Jeesuse ilmumine Tema taevalikus aus – isegi nägemuses – on sõna otseses mõttes jalustrabav kogemus. Seda on tundnud kõik prohvetid; ja ma olen kindel, et kui me ükskord muudetunagi kohtame Jeesust, võtab see ikkagi ka meie jalad nõrgaks. Kuid ainult hetkeks, sest Jeesuse õrn puudutus teeb meid julgeks ja tugevaks. Johannes tunnistas: "Ja Ta pani oma parema käe mu peale ja ütles mulle: "Ära karda!" Sellest Johannesele piisas – ja ta tundis end palju paremini.
Puudutada võib mitut moodi. Puudutus võib teha haiget või panna värisema. Kuid Jeesuse puudutus lõpetas kartva inimese värisemise! Seda me märkame kogu Uues Testamendis. Ikka ja jälle puudutas ta nõrku ja arglikke, tihti haigeid inimesi ning Tema õrn puudutus tegi nad julgeks, tugevaks ja terveks. Mõnikord puudutas Ta neid, keda ükski inimene ei julgenud puudutada, näiteks pidalitõbiseid. Ta ei hoidnud end eemale inimestest, keda paljud püüdsid vältida, nagu näiteks avalikest patustest ja tölneritest. Tema õrn puudutus parandas paljude hingehaavad ja juhtis nad õigele teele.
"See käsi, oo, see käsi – ta puude rõõmu mulle tõi!" ütleb üks ilus laul pealkirjaga "Päästja käsi". See julgustas ja kinnitas ka jüngreid peale kohutavat "musta augu" kogemust. Jeesus kadus sinna, kuid tuli sealt välja ja rahustas oma järgijaid neid õrnalt puudutades.
Samamoodi on Jeesuse õrn puudutus kinnitanud ka meid. Kui ma ühel päeval olin sügavas ahastuses, ütlesin Jumalale: "Kui Sul on mulle midagi öelda, siis tee seda oma Sõna kaudu!" Avasin Piibli ja silme ette ilmus tekst: "Ärge olge mures..." (Mat.6,25). Jeesuse õrn puudutus rahustas mind.
2. ELU SÜNNIB LÄBI SURMA.
Teine põhjus, miks meil pole tarvis karta on tõsiasi, et läbi surma sünnib elu. Siin maa peal olles ütles Jeesus kord – Joh.12,24: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile: kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja!" Ja nüüd ütles ta Johannesele: "Ma olin surnud, ja vaata, ma olen elav ajastute ajastuteni!" (Ilm.1,18).
Jeesus elas siin maa peal nagu meiegi, kandes oma kohustuste koormat, tundes nälga ja janu ning kurbust ja valu, vahel ka rõõme. Ta sai kiusatud kõiges otsekui meie (Heb.4,15). Ta sai kõiges "vendade" s.o. inimeste sarnaseks (Heb.2,17). Talle on tuttavad kõik meie tunded. Kuid Ta koges mitte ainult meiega sarnast elu, vaid ka sarnast surma, mida meie kogeme. Ärme lähe detailidesse, et Jeesus suri ristil ja mitte oma vaid meie pattude pärast; nendime vaid tõsiasja, et Ta suri, s.t. lakkas elamast, nagu meiegi oma eluõhtul. Ta suri ja maeti, nagu iga inimene.
Kuid siis juhtus midagi erilist: Läbi surma tärkas uus elu! Toimus just see, mida Jumal õpetab meile iga seemne kaudu: selleks, et tekiks uus elu, peab seeme surema. Jeesus pidi surema, et anda elu paljudele. Ja surma läbi sai Ta ka iseendale uue elu – elu, mida ei katkesta enam surm. "Ma surin ja virgusin taas ellu ning olen elav ajastute ajastuteni!" võib tõlgendada Ilm.1,18. Inimesed ei võtnud Temalt elu. Ta ise ütles – Joh.10,17.18: "Ma jätan oma elu, et seda jälle võtta. Ükski ei võta seda minult, vaid ma jätan selle iseenesest. Mul on meelevald seda jätta ja mul on meelevald seda jälle võtta." Ta valis maitsta surma, et sellest sünniks elu paljudele.
Ja milline elu! Ärgu jäägu meile kahe silma vahele sõnad "ajastute ajastuteni" ehk "igavesti." Pärast ülestõusmist elab Jeesus igavesti. Ta ei sure enam kunagi. Ja koos Temaga need, kes Teda armastavad. Paulus kirjutab – Rom.6,9.10: "Sest me teame, et Kristus pärast seda, kui Ta surnuist üles äratati, enam ei sure; surm ei valitse enam Tema üle. Sest mis Ta suri, seda Ta suri patule [s.t. patu pärast] ühe korra; aga mis Ta elab, elab Ta Jumalale."
Meil pole tarvis karta, sest meie Päästja elab igavesti ja oma surma ning ülestõusmisega on Ta toonud selle elu ka meile.
3. JEESUS ON ESIMENE JA VIIMNE.
Kolmas põhjus mitte karta on Jeesuse kinnitus: "Mina olen esimene ja viimne" (Ilm.1,17). Mida tähendab see, et Ta on esimene? Johannes kirjutab oma evangeeliumi alguses: "Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal. ... Kõik on tekkinud Tema läbi, ja ilma Temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud. ... Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema au kui Isast ainusündinud Poja au, täis armu ja tõde" (Joh.1,1.3.14). See tähendab, et Jeesus on igavesti eksisteerinud ning on kõige looja. Jeesus on ka meid valmistanud; me oleme Tema omad; me oleme Talle kallid.
Kuid Jeesus on mitte ainult esimene, vaid ka viimne. Temal on öelda viimane sõna meie maailma ajaloos... ja ka minu ja sinu saatuses. "Vaata, ma teen kõik uueks!" on Ta tõotanud Ilm.21,5. "Sest vaata, ma loon uued taevad ja uue maa! Enam ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tulegi meelde!" on ta lubanud Jes.65,17. Ja Paulus lisab, et "me kõik peame saama ilmsiks Kristuse kohtujärje ees, et igaühele tasutaks vastavalt sellele, mis ta ihus olles tegi, olgu see hea või kuri" (2.Kor.5,10). Tema kohtujärje ees otsustatakse meie saatus vastavalt sellele, kuidas me oleme Temasse suhtunud. Aga seda oleme näidanud oma tegudega. Õndsad oleme, kui võime tunnistada koos Iiobiga – Iob.19,25: "Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja Tema jääb viimsena põrmu peale seisma!" Veel viimasel Piibli leheküljel tuletab Jeesus meelde: "Mina olen A ja O, esimene ja viimne, algus ja ots!" (Ilm.22,13). Tehkem Temast ka oma elu A ja O!
4. TEMA KÄES ON SURMA JA SURMAVALLA VÕTMED.
Ja lõpuks on meil põhjust mitte karta, sest Jeesus ütles: "Minu käes on surma ja surmavalla [hadese ehk põrgu] võtmed!" (Ilm.1,18). Ja teadke: neid võtmeid on ainult üks komplekt – ja see on Jeesuse käes! Ta on neid juba mõne korra kasutanud.
Kord tuli Tema juurde Jairuse nimeline mees teatega, et tema armastatud tütar on raskesti haige, ning palus Jeesust tulla teda tervistama. Jeesus seadiski sammud sinna poole, kuid teel oli Tal veidi tegemist ühe veritõbise naise tervekstegemisega ja nii juhtuski, et just sel ajal, kui see naine ja tema omaksed rõõmustasid, saabus lapse isale kodust sõnum: "Su tütar on surnud, mis sa õpetajat veel tülitad?" (Mrk.5,35). Kuid Jeesus ütles talle: "Ära karda, usu vaid!" (s. 36) ja läks sinna, kus oli surnu. Edasi kirjutab evangelist – Mrk.5,41.42: "Ja lapse käest kinni hakates ütleb Ta temale: "Talitaa kuum!" see on tõlgitult: neitsike, ma ütlen sulle, tõuse üles! Ja sedamaid tõusis neitsike üles ja kõndis."
Jälle kasutas Jeesus surmavalla võtmeid Naini linnas, kus üks lesknaine oli matmas oma ainsat poega. Luukas kirjutab – Luk.7,13-15: "Ja kui Issand teda nägi, oli Tal väga hale meel temast ja ütles talle: "Ära nuta!" Ja Ta astus ligi ja puudutas puusärki; aga kandjad jäid seisma. Ja Ta ütles: "Noormees, ma ütlen sulle, tõuse üles!" Ja surnu tõusis istukile ja hakkas rääkima." Näete, Jeesuse puudutus ja sõna tegi mitte ainult haiged terveks, vaid äratas üles ka surnud.
See juhtus jälle, kui Jeesusele teatati Laatsaruse haigestumisest ja hiljem surmast. Seistes koos surnu õdedega haua kõrval, "Jeesus nuttis" (Joh.11,35). Kuid seejärel, pärast lühikest palvet taeva poole hüüdis Ta: "Laatsarus, tule välja!" (Joh.11,43). "Ja surnu tuli välja," teatab järgmine salm (Joh.11,44). Surmavalla võtmed kõlisesid juba mitmendat korda Jeesus käes.
Kuid siis tuli ERILINE juhus neid kasutada. Jeesus andis oma elu ristil meie eest surres. Sõbrad võtsid Ta ristilt maha ja kandsid hauda, mis suleti suure kiviga ning turvati rooma pitseri ja valvesalgaga. "Minge ja pidage valvet nii hästi kui oskate!" käskis maavalitseja (Mat.27,65). Kuid nad ei andnud endale aru, et surmavalla võtmed olid mitte nende vaid hauas lamaja käes, kes keeras kolmandal päeval haua luku lahti ja väljus võitjana!
Tema käes on iga inimese haua võtmed. Me ei saa varjuda Tema eest isegi mitte surmavallas! Ta toob meid sealt ükskord välja ja õnnelik on inimene, kes on saanud Temaga sõbraks, sest oma sõbrad viib Ta oma Isa majasse, kuhu Ta on neile kõigile valmistanud eluasemed. Saagem siis Temaga sõbraks ja meil pole tarvis enam kunagi karta, ning ka surm pole meile enam mustaks auguks.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv