On nelipüha
26.05.2012 - (1261)

Suurnädala lõpust, mis kulmineerus Kristuse surma ja ülestõusmise mälestamisega, on möödunud 7 nädalat ning kristlik maailm tähistab homme nelipüha kui kristliku koguduse sünnipäeva. Sellest erilisest päevast pajatatakse meile Apostlite tegude raamatu 2. peatükis. Loeme sellest mõned kõige olulisemad lõigud.
"Kui nelipühapäev kätte tuli, olid kõik ühes paigas koos. Ja taevast sündis äkitselt kohin, otsekui oleks kange tuul puhunud, ja täitis kõik koja, kus nad istusid. Ja neile ilmus nagu lõhestatud tulekeeli, ja need langesid üksikult igaühe peale nende seast. Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. Aga Jeruusalemmas oli elamas juute, jumalakartlikke mehi kõigist rahvaist taeva all. Kui nüüd see hääl tekkis, tuli rahvahulk kokku ja kohkus ära, sest igaüks kuulis neid rääkivat oma keelemurret. ... Nad kõik olid hämmastunud ja kahevahel ning küsisid üksteiselt: "Mis see küll peaks tähendama?" Aga teised irvitasid ning ütlesid: "Nad on täis magusat viina!"
Siis Peetrus astus esile ühes nende üheteistkümnega, tõstis oma häält ning seletas neile: "Juuda mehed ja kõik teie, Jeruusalemma elanikud, see olgu teile teada ja pange tähele mu sõnu! Ei ole need sugugi, nagu te arvate, joobnud, sest see on kolmas päevatund; vaid see on, mis on öeldud prohvet Joeli kaudu: "Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale!" ... Iisraeli mehed, kuulge neid sõnu: Jeesuse Naatsaretlase, mehe, kellest Jumal andis tunnistuse väe ja imede ja tunnustähtedega, mis Jumal tegi Tema läbi teie seas, nõnda nagu isegi teate, Tema te olete, kui Ta Jumala määratud otsusel ja etteteadmist mööda oli loovutatud teie kätte, ülekohtuste käte läbi risti naelutanud ning tapnud; kuid Jumal on Tema üles äratanud, päästes Teda surma valudest, sest ei olnud ju võimalik, et surm oleks Teda kinni pidanud. ... Et Ta nüüd Jumala parema käe läbi on ülendatud ja on Isalt saanud Püha Vaimu tõotuse, siis on Tema selle välja valanud, nõnda nagu te nüüd näete ning kuulete. ... Kindlasti teadku nüüd kogu Iisraeli kodakond, et Jumal on teinud Tema Issandaks ning Kristuseks, selle Jeesuse, kelle te risti lõite!"
Aga kui nad seda kuulsid, läks see neil südamest läbi ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: "Mehed, vennad, mis me peame tegema?" Aga Peetrus ütles neile: "Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse pattude andekssaamiseks, ja siis te saate Püha Vaimu anni. Sest teie ja teie laste päralt on see tõotus ja kõikide päralt, kes on kaugel, keda iganes Issand, meie Jumal, kutsub enese juurde." Ja veel paljude muude sõnadega tunnistas ja manitses ta ning ütles: "Laske endid päästa sellest pöörasest soost!" Kes nüüd vastu võtsid tema sõna, need ristiti, ja nõnda lisati sel päeval nende juurde ligi kolm tuhat hinge."
1. RISTIKOGUDUSE SÜND TÄHENDAS RÕÕMU.
Kas pole huvitav, et mõned inimesed pidasid apostleid joobnuiks? See kõneleb rõõmust ja elevusest, mis neist kiirgas sel päeval.
Lugu räägib kolmest kullaotsijast, kes leidsid Californias rikkaliku kullasoone. Nad mõistsid, millise suure avastuse nad olid teinud ning otsustasid: "Ärme räägi sellest kellelegi, sest nii kaua, kui keegi sellest ei tea, saame me ajada siin suurt äri!" Nii nad vandusid üksteisele hoida seda leidu saladuses.
Seejärel suundusid nad lähimasse linna, et vormistada maavarade otsimise õigus sellel maatükil ning hankida kulla kaevandamiseks vajalik varustus. Truud oma vandele, ei paotanud nad sellest kellelegi sõnagi. Vormistanud dokumendid ja ostnud varustuse, rühkisid nad tagasi oma kaevandusse. Kuid nende üllatuseks järgis neid suur rahvasumm!
Kes oli reetnud nende saladuse? Nende kõigi kolme näoilme – nende rõõm ja erutus! Inimesed vaatasid neid ja tegid järelduse, et nad on leidnud midagi väga erilist! Ja nii läksid nad nende järel linnast välja ja algas "Suur Kullapalavik."
Nelipühapäeval algas "Suur Evangelisatsioonipalavik," sest jüngrite rõõm ja innukus ning elevus oli lihtsalt nakkav!
Ühelt kuulsalt kõnemehelt küsiti kord, milline on olnud tema kõige raskem kõne. Ta vastas: "See oli siis, kui mul paluti rääkida üleriigilisel matjate konverentsil teemal: Kuidas näida kurvana matusel, mille eest makstakse sulle 10,000 dollarit?" Te ju teate, kui raske on peita rõõmu enda sees! Aga mõne arvates on seda teha lausa voorus.
Lugu räägib väikesest poisist kirikus koos emaga. Ta oli hea poiss, istus vaikselt ega põhjustanud mingeid probleeme. Kuid vahel tõusis ta pingil püsti, pöördus ja vaatas taga istuvatele inimestele otsa ja naeratas. Tema naeratus oli nakkav ja nii naeratasid varsti kõik talle vastu. Kõik läks hästi, kuni ema ühel päeval märkas, mida tema väike poiss teeb. Ta haaras poisil kõrvast, väänas seda ja käskis poisil istuda ning pidada meeles, et ta on kirikus.
Kui poiss hakkas selle peale nohisema ja vaikselt nuuksuma, ütles ema: "Vaat, nii on parem!"
Kahjuks on selline paljude inimeste arusaamine kirikust! Siia sobib pigem sünge ja kurb kui rõõmus nägu! Kuid nelipüha sõnum on, et varased kristlased leidsid Püha Vaimu läbi suure rõõmu oma Issandas Jeesuses Kristuses. Ja Paulus kutsub kõiki kristlasi üles seda rõõmu säilitama, kirjutades Flp.4,4: "Olge ikka rõõmsad Issandas! Ja taas ma ütlen: olge rõõmsad!"
2. RISTIKOGUDUSE LÕI JUMAL.
Teades, kuidas ajapikku on inimeste poolt loodud üha uusi kirikuid ja kogudusi, võib meil olla kalduvus mõelda, et ka algristikogudus sündis nii. Peetrus kutsus kokku apostlite koosoleku ja ütles: "Täna oleme me kogunenud siia, et otsustada, kas me peaksime rajama oma koguduse või mitte. Meie senine kogudus eesotsas ülempreestritega suhtub meisse vaenulikult, võib-olla kuluks meile ära oma kogudus?" Arutanud seda küsimust mõnda aega, tegi Jakoobus ettepaneku luua oma kogudus. Kui Johannes oli seda ettepanekut toetanud, pandi see hääletusele ja häälteenamusega kümme kahe vastu loeti kogudus looduks!
Oli see nii? Sugugi mitte! Jumal ise lõi selle koguduse ja Jeesus tõotas, et "surmavalla väravad ei võida seda!" (Mat.16,18). Jah, apostlid ja nende sõbrad olid koos, kuid mitte nemad ei loonud kogudust! Nende koos olles sündis äkitselt kohin "taevast". Püha Vaim tuli taevast. Ja me teame, et Püha Vaim on Kolmainu Jumala kolmas Isik! Jumal ise tuli ja lõi ristikoguduse. See on Tema kogudus, mitte meie kogudus. Me valime sellele kogudusele maa peal juhte, kuid ärme sealjuures iial unusta, et see on ikkagi Jumala kogudus!
Aastaid tagasi kutsus paar suurt kristlikku kogudust raadio kaudu tagasi oma lahkunud liikmeid. Nad teatasid, et olid aru saanud oma tehtud suurest veast, tunnistades: "Me triivisime ära aluselt, millele kogudus sai kunagi rajatud ja nüüd me pöördume sellele tagasi. Me pöördume tagasi Jumala Sõna juurde. Palun, tulge ka teie tagasi!"
Nii kerge oli minna kaasa maailmaga, käia n.ö. "ajaga sammu." Ja paljud teevad seda tänapäevani. Kuid Jumal rajas oma koguduse oma Sõnale – oma igavesele ja muutumatule Sõnale kui kaljule. Ja sellelt lahkumine pole midagi muud kui ärataganemine. Kirikujuhtidel pole õigust muuta seda, mille on loonud Jumal! See ei ole inimeste kirik ja Piibel ei ole kiriku raamat. See on Jumala kirik ja Jumala Raamat!
Jumalale ustav kirik või kogudus ei saa kunagi olema populaarne institutsioon siin maailmas, sest "elava Jumala kogudus" on "tõe sammas ja alustugi" (1.Tim.3,15). Maailm aga ei tunnusta seda tõde.
3. RISTIKOGUDUSE TÖÖ ON ULATADA EDASI JUMALA ARMASTUST.
Ma mõtlesin kaua selle vahepealkirja panekul, sest ma ei soovi jätta muljet, nagu oleks koguduse tööks või ülesandeks vaid kuulutada, rääkida Jumala armastusest! Kogudus on kutsutud seda läbi elama ja ulatama edasi maailmale!
Muidugi, ka sõnal on oma oluline koht. See sai selgeks juba nelipühapäeval, kui Jumal andis sõna rääkida kõigis neis keeltes, milles inimesed kõnelesid. Sellest õpime, et inimestele tuleb viia evangeeliumitõde nende oma keeles! Kurb, et mõned on selle nelipüha suure tõe tõlgendanud arusaamatuks lalisemiseks! Sellega ei anna edasi ei tõde ega armastust! See jätab mulje, nagu oleks Jumal "segase asja Jumal". Paulus kirjutab otse, et "Jumal ei ole mitte korratuse, vaid rahu Jumal" (1.Kor.14,33).
Et seda head sõnumit saaks kuulutatud kohe ristikoguduse sünnist peale kõigile inimestele nende oma keeles, tegi Jumal nelipühapäeval ime, andes apostlitele võime rääkida keeltes, mis olid neile varem tundmatud. See võimaldas anda evangeeliumikuulutusele hea stardi. Seda tööd toetas võimsalt nende omakasupüüdmatust armastusest pakatav elu. Kuni oma elu lõpuni ei väsinud apostel Johannes manitsemast kaaskristlasi: "Lapsukesed, ärgem armastagem sõnaga ega keelega, vaid teoga ja tõega!" (1.Joh.3,18).
Ja nii nad kuulutasid – suuga ja eluga – Jumala imelisest armastusest, kes ohverdas end meie päästmiseks. Ja see siiras tunnistus võitis südameid. Ja võidab tänapäevani – seal, kus seda tehakse armastuses.
Nagu apostlitest said Jumala armastuse jagajad ristikogudusse kuulumise esimesest päevast peale, nii on see ka meie eesõiguseks ja kohustuseks. Ja küll Jumal annab meile selleks ka võimed ja võimalused, kui me vaid soovime seda teha. Püha Vaim tuleb ka meie sisse elama, kasutades meid hingede juhtimiseks Jeesuse juurde.
4. RISTIKOGUDUSE EESMÄRK.
Ristikoguduse kaugem eesmärk on valmistada Jumalale rahvas, kes asustaks uueksloodud Maa, kuid lähemaks eesmärgiks, eesmärgiks igal ajahetkel, on pakkuda inimestele ainulaadset osadust – Jumala laste osadust. Millest see tuli, et juba ristikoguduse loomise päeval ühines sellega "ligi kolm tuhat hinge"? Miski pidi neid tõmbama; miski pidi neid ühendama.
Nad kuulasid Peetruse jutlust, mis tõlgiti kõigi kohalolijate keeltesse. Püha Vaimu mõjutusel tulid nad oma patu tundmisele. Kõik nad tundsid oma süüd Jeesuse ristilöömises ja surmas. Kui nad ei olnud just kohal ega hüüdnud "Löö Ta risti!", olid nende patud ometi kohal – ränga koormana Jeesuse peal, murdes Tema armastava südame. Nüüd kahetsesid nad seda – kõik ühtemoodi – ja nad ristiti – kõik ühtmoodi – ja nad said Püha Vaimu anni – ikka kõik ühtemoodi. Nad tundsid, et neil on nii palju ühist; neid seovad tunded, neid seovad kogemused, neid seovad eesmärgid. Nad tundsid osadust.
Uue kogukonna liikmetena võisid nad jagada oma tundeid, vaateid ja kogemusi üksteisega ning inimestega väljaspool seda osaduse ringi. Valitses usaldus. Keegi ei kartnud, et teda petetakse. Nad teadsid, et apostlid räägivad tõtt. Pole ime, et järjest uued inimesed ühinesid selle "uuestisündinute" armeega. Uus kogukond oli lihtsalt ligitõmbav. See pakkus meeldivat osadust. See pakkus lohutust selles murerikkas maailmas ja lootust igatsuste täitumisele uues maailmas.
See oli tõepoolest midagi radikaalselt uut ja ilusat. Maailmas nende ümber valitses orjus ja ebausk, isekus ja ahnus, kurjus, pettus ja vägivald. Nende seas aga võidutses tõde ja headus, armastus ja kaastunne, mida me nimetame kristlikuks osaduseks.
Kogudus peaks alati olema selline. Enamus institutsioone on huvitatud sellest, mida nad sinult saavad, kuid kogudus on keskendunud andmisele. Siin võid sa kuulda tõde ja tunda siirast omakasupüüdmatut armastust. Siin hoolitakse sinust ja aidatakse igal võimalikul viisil. Kuna koguduse materiaalsed võimalused on piiratud, siis seda enam püütakse rahuldada hinge vajadusi. Ja osaduse pakkumine on üks neist.
Kõigest sellest jutustab nelipühapäev – ristikoguduse sünnipäev. Kogudus ei sündinud selleks, et manduda ja surra. Kuid kogudus elab edasi seal, kus ta ei unusta, milline ta oli oma sünnipäeval ja milleks ta üldse sündis. Ja kogudus kasvab seal, kus ta täidab ustavalt oma missiooni. Olgu meie kogudus selline!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv