Alandu ligimese ees
26.06.2004 - (1891)

"Ma usun, et võin tõesti öelda, et ma armastan Issandat kogu südamest, ning samuti, et ma pean hea meelega Tema käske. Kuidas minu süda rõõmustab, kui ma võin täita Jeesuse käsku Johannese 13. peatükis." Nii kirjutas üks noor naine 18. oktoobril 1845. aastal adventistide ajakirjas "Day Star." Siis ei olnud veel adventistide organiseeritud kogudust, kuid paljusid inimesi, kes raputasid end lahti traditsioonide kammitsaist ning võtsid Jumala Sõna käske ja tõotusi, õpetusi ja prohvetikuulutusi lapselikult ja siiralt, hakati nende erilise usu järgi nimetama adventistideks.

Üks adventist, umbes aasta peale suurt pettumust, väljendas oma siirast, lapselikku, eelarvamusteta usku Piiblisse nii: "Auline vabadus! olen ma hüüdnud sageli. See, kelle Poeg teeb vabaks, on tõeliselt vaba! Mind ei seo usutunnistuslikud sidemed, mis takistaksid mul Piiblit lugeda või uskuda ning rõõmustada kogu südamest selle aulistest ja hinge-erutavatest tõdedest!" – "Day Star," 27. sept. 1845.

Imeline vabadus! Vabadus armastuses kuuletuda armastatud Issanda Jeesuse Kristuse käskudele ja korraldustele, vabadus kiriku traditsioonilisest Pühakirja tõlgendusest, mis seletas nulliks nii mõnegi õnnistuseks antud kooralduse ja eeskuju. Ja nagu nähtub ajakirja "Day Star" tolle aasta lehekülgedelt, oli üheks rõõmustamise põhjuseks imeline leid Johannese evangeeliumi 13. peatükist.

Siin oli veel üks õndsakskiitmine või rõõmu tõotamine, millest kristlased olid seni pidanud ilma olema. Jeesus ütleb siin – Joh.13,17: "Õndsad olete, kui te seda teete!" Niisiis, siin on varjul midagi, mille täitmine teeb inimese õndsaks ehk õnnelikuks. Mis asi see on, või mis toiming see on? Loeme Joh.13,1-17:

"Aga enne paasapühi, kui Jeesus teadis, et Tema tund on tulnud minna sellest maailmast ära Isa juurde, siis Tema, kes oli armastanud omi selles maailmas, armastas neid lõpuni. Ja õhtusöömaajal olles, kui kurat oli juba pannud Juudas Iskarioti, Siimona poja südamesse, et ta Tema reedaks, ja kui Jeesus teadis, et Isa on andnud Tema kätte kõik ning et Ta on pärit Jumala juurest ja läheb tagasi Jumala juurde, tõusis Ta õhtusöömaajalt üles, pani oma kuue ära, võttis rätiku ning sidus selle endale vööle. Seejärel kallas Ta vett vaagnasse ning hakkas pesema jüngrite jalgu ja kuivatama rätikuga, mis oli Tal vööl.

Siis tuli Ta Siimon Peetruse juurde. Too ütles Temale: "Issand, kas Sina tahad pesta minu jalgu?"

Jeesus vastas: "Mida mina teen, seda sina praegu ei tea, aga küll sa pärast saad aru."

Peetrus ütles Talle: "Mitte mingil juhul ei pese Sina mu jalgu!"

Jeesus vastas talle: "Kui mina sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga."

Siimon Peetrus ütles Talle: "Issand, ära siis pese üksnes mu jalgu, vaid ka käsi ja pead."

Jeesus ütles talle: "Puhtaks pestul ei ole vaja pesta muud kui jalgu, sest ta on üleni puhas. Ka teie olete puhtad, kuid mitte kõik." Ta ju teadis, kes Tema reedab, seepärast Ta ütleski: "Teie ei ole kõik puhtad."

Kui Ta nüüd nende jalad oli pesnud ja oma kuue võtnud ning jälle lauda asunud, ütles Ta neile: "Kas te saate aru, mida ma olen teile teinud? Te hüüate mind "Õpetaja" ja "Issand", ja seda te ütlete õigesti, sest see ma olen. Kui nüüd mina, Issand ja Õpetaja, olen teie jalgu pesnud, siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu, sest ma olen teile andnud eeskuju, et teiegi teeksite nõnda, nagu mina olen teile teinud. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei ole teener suurem kui ta isand ega saadik suurem kui see, kes tema on saatnud. Kui te seda teate, siis olete õndsad, kui nõnda ka teete."

Jeesuse eeskuju ja õpetus on siin kirja pandud nii selges ja arusaadavas keeles, et sellele pole midagi lisada. Ja kui õnnelikud olid inimesed, kui nad selle avastasid.

Samal 1845. aastal kirjutas üks laps samas ajakirjas "Day Star": "Me oleme õnnelikud, et võime pidada kõiki Jumala käske, kaasa arvatud seitsmes päev, usklike jalgade pesemine ja püha tervitus."

Kuid siis hakkas seal ajakirjas ilmuma imelik mõttevahetus sellel teemal. Võib-olla huvitab see ka meid? Ühes artiklis on mainitud: "Kristus ei öelnud: Kui nüüd mina, Issand ja õpetaja, teie kingi olen viksinud, siis peate teiegi üksteise kingi viksima!" Ilmselt oli keegi pakkunud mingit teist alandusteenistust Jeesuse poolt sisseseatu asemel!

Sama artikkel jätkub üsna huvitava, peaaegu veenva tooniga: "Oletame, et sa elad Palestiinas ja Kristus oleks olnud ameeriklane sel ajal, kui Ta seadis sisse Õhtusöömaaja ja pesi jüngrite jalad. Ja oletame, et sa otsid vabandust, et mitte teise jalgu pesta. Siis sa ütleksid: Ameerikas kantakse nahkkingi ja saapaid, mis ei lase nahast väljuvatel aurudel vabalt lenduda; seepärast on nende tervislikust seisukohast lähtudes vajalik, et jalgu pestaks sageli. Kuid siin, Juudamaal, me kanname sandaale ja meie jalgadel on vaba õhuvahetus, seepärast pole vaja neid nii sageli pesta kui Ameerikas."

Siit võime välja lugeda moraali: Kes otsib vabandust, see selle ka leiab!

Keegi kriitik ütles oma sõna: "Jalgade pesemine pole vajalik nüüd, sest me ei kanna sandaale ja meie kliima on erinev."

Panite tähele – üks ütles: jalgade pesemine pole vajalik sellepärast, et me kanname sandaale; teine ütles: jalgade pesemine pole vajalik sellepärast, et me ei kanna sandaale! Ilmselt pole jalgade pesemine vajalik sandaalide ja jalgade pärast. Ja keegi kommenteeribki: "Meil on midagi, mis on halvemad kui sandaalid ühtede jaoks ja kinnised saapad teiste jaoks. Meie südamed on just niisama saastunud uhkusest kui nende jüngrite omad, kes vaidlesid selle üle, kes neist on suurem. Järelikult vajame me sedasama õppetundi, et meid alandada."

Ja ta jätkab huvitavalt: "Kui inimene sõi kodus, siis pole tal kindlasti vaja söögi pärast osa võtta Issanda lauast, püha-õhtusöömaajast! Ja siiski on püha-õhtusöömaaeg sisse seatud kui kohustuslik sakrament, kuigi see pole üldse vajalik füüsilises mõttes."

"On õige," kirjutab ta edasi, "et jalgade pesemine ja söögi pakkumine moodustavad osa külalislahkusest, kuid need külalislahkuse teod ei asenda Kristuse poolt sisse seatud talitusi."

Keegi oli vist soovitanud, et jalgade pesemise asemel võiks nõeluda teise sukke, kuna ühes artiklis on kirjutatud: "Kui jutlustaja Chaplini isa, kes on vigane ja kõrges eas, kummardus ühe venna jalge ette, et pesta selle jalad, siis voolasid tema hinge tunded välja kogu ta näost ja olemusest ning ta ütles rõhutatult: Jalgade pesemine ei ole sukkade nõelumine! Jalgade pesemine on jalgade pesemine!"

Nähtavasti leidus tol ajal palju neid, kes selle Kristuse käsu "vaimulikult" ära seletasid, nii et siirad usklikud pidid rõhutama Jeesuse sõnu – Joh.13,14: "Kui nüüd mina, Issand ja õpetaja, teie jalad olen pesnud, siis peate teiegi üksteise jalgu pesema."

Keegi kirjutab edasi: "Kui Piibli keel ei oleks otsekohene ja Jumal ei kasutaks termineid, mis meile kõige selgemini õpetaksid Tema tahet, siis Jeesusel poleks olnud kunagi tarvis tulla... Kui nii, siis Suurel Õpetajal poleks üldse olnud tarvis pesta oma jüngrite jalgu ega käskida neil üksteise jalgu pesta. Kui Jeesus ei mõelnud seda, mida Ta ütles, siis oleme me kõik nagu lainetel – nii religioosse tõe kui ka kohustuste suhtes. Meil poleks ei kaarti ega kompassi, mille järgi purjetada! Me võiksime suitsetada sigarette või lugeda oma palveid oma äranägemise järgi!"

Jah, kui me hakkaksime vabalt tõlgedama Pühakirja, siis Ilm.8,4 võib anda alust sellele viimasele minu arvates absurdsele mõttele. Seal on kirjutatud: "Ja suitsutusrohtude suits pühade palvetega tõusis ingli käest Jumala ette." Andke vaid oma fantaasiale vaba voli ja te võite hakata uskuma, et sigarettide suitsetamine on lasusa vaimulik rituaal!

Näete, kuhu võib meid välja viia Piibli vaba tõlgendamine! Seepärast annab Jumal käsud nii lihtsas ja otsekoheses keeles kui võimalik.

Kriitik ütleb: "Üldiselt küll, kuid kuidas on Mat.5,29.30, kus on kirjutatud: "Ent kui su parem silm sind pahandab, siis kisu ta välja ja heida enesest ära, sest sulle on parem, et üks sinu liikmeist hukkub kui et kogu su ihu heidetakse põrgusse. Ja kui sinu parem käsi sind pahandab, siis raiu ta maha ja heida enesest ära, sest sulle on parem, et üks sinu liikmeist hukkub kui et kogu su ihu läheb põrgusse." Me peame uskuma, et see käsk tähendab midagi, kuid seda ei tule täita otseselt!"

Aga kui käsi või silm ohustab meie füüsilist elu, mis sellega siis tehakse? Amputeeritakse! Ühes järgnenud artiklis vastatakse sellele küsimusele nii: "Täida see käsk nii otseselt kui võimalik. See on kindlaim tee." Ja jätkatakse: "Oletame, et Aabraham... oleks mõelnud nii: käsk minna ühele mäele ja ohverdada seal Iisak altaril tähendab midagi, kuid seda ei tule otseselt täita. Arvatavasti tahab Jumal proovida minu usku ja ma allutan end vaimsele kasvatamisele, mis selle ülesande täidab. Kindlasti Jumal ei saa ju mõelda otseselt nii, nagu Ta ütles!"

Jalgade pesemisele vastuseisjad ütlesid, et Jeesuse sõnad tähendavad vaid seda, et me peame olema alandlikud ning teenima üksteist. Sellele vastati: "Kust te teate, et olete saavutanud küllaldase alanduse astme, kui te seate üles oma katsekivid ja hülgate Jeesuse antud katsekivi?"

Paljud ütlesid: "Kuid meie Isand ei mõelnud ju, et me peaksime pesema üksteise jalgu!" Sellele vastati: "Kust teie seda teate? Ta ütles: Te peate pesema üksteise jalgu. Ja teie julgete öelda, et Ta ei mõelnud seda! Kui Issand ütles: "Parandage meelt ja laske endid ristida," siis kust te teate, et Ta mõtles midagi rohkemat, kui et te läheksite kööki ja solistaksite hetke sõrmega vees!"

Ühes artiklis jällegi kirjutatakse: "Inimesed võivad silmakirjatseda, hellitada eneses põlgust kellegi vastu, isegi võidelda Jumala altaril, kuid et pesta üksteise jalgu ja nii alandada iseendid oma Issanda eeskujul ning armastada üksteist, see nõuab midagi enamat kui vaid uhket olemust."

Ja samas lisatakse: "Jeesuse mõjurikas tegevus jüngrite jalgade pesemisel kõrvaldas neist rohkem uhkust kui tuhat kõlblusalast jutlust."

"See inimene, kellel pole küllalt alandlikkust, et see käsk otseselt täita, ei ole Jeesuse järelkäija," kirjutab keegi teine. "Ja kui tal on see alandlikkus, siis parim viis maailmas, kuidas veenda selles oma vendi, on näidata seda oma tegudes – ja mitte pikalt väljatöötatud artiklis, mille eesmärgiks on selle käsu täitmine mitte vajalikuks rääkida."

O.R.L. Crosier, üks adventpioneere, kes esmakordselt süstematiseeris õpetuse pühamuteenistusest, väljendas ka jalgade pesemise sakramentaalse tähenduse. "Pühaõhtusöömaaeg," ütles ta, "sümboliseerib ristilöömist. Ristimine sümboliseerib ülestõusmist. Jalgade pesemine sümboliseerib meie pattude ära pesemist vere läbi ehk uussünni pesemist."

Veel ühes artiklis vihjatakse sellele, et seades sisse jalgade pesemise, andis Jeesus tervelt kolm korraldust. Esiteks ütles Ta: "Kui nüüd mina, Issand ja õpetaja, teie jalad olen pesnud, siis peate teiegi üksteise jalgu pesema." Teiseks ütles Ta: "Sest ma olen teile andnud eeskuju, et ka teie nõnda teeksite, nagu mina teile olen teinud." Ja kolmandaks ütles Ta: "Kui te seda teate, õndsad olete, kui te seda teete!" (Joh.13,14-17).

Küsimuseks jääb: Mitu erinevat käsku ühe ja sama toimingu kohta on vaja anda 21. sajandi targale inimesele, et ta lõpuks mõistaks selle sisu? Või ei soovigi tänapäeva kristlane õnnis olla? Üks on kindel: Jumala tõotused on kaljukindlad ja Jumala käsud on selleks, et need täidetaks!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv