Jumala käsk I
26.07.2003 - (1969)

Ilmutusraamatus on ära toodud Jumala rahva erilised tunnusjooned lõpuajal – Ilm.14,12: "Siin on pühade kannatlikkus; siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku!"

Milliseid käske? Piiblis on palju käske – nii Vanas kui Uues Testamendis. Kas kõik on ühesugused?

Kuna Jumala lõpuaja rahvas on ka Jeesuse usku, siis vaatame, mida uskus Jeesus selles küsimuses. Mat.23,23 on kirja pandud Tema sõnad tolle aja käsutundjaile: "Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te maksate kümnist mündist ja tillist ja köömnest ja jätate kõrvale, mis on tähtsaim käsuõpetuses, õigluse ja halastuse ja ustavuse! Seda tuleks teha, aga teist mitte jätta tegemata."

Tuleb välja, et kuigi käsuõpetuses on kõik oluline, on siiski mõni asi tähtsam kui teine ja midagi on kõige tähtsam!

Mis on siis kogu käsuõpetuses tähtsaim? Ülaltoodud Jeesuse sõnade järgi "õiglus, halastus ja ustavus." Need kirjeldavad südame hoiakut, iseloomu – mitte üksikuid tegusid. Aga pole ka raske mõista, et kõik teod olenevad südame hoiakust! Sellepärast see viimane tähtsaim ongi.

Aga kas iseloomu, südame hoiakut saab määratleda käsuga? Jumal on püüdnud seda teha inimese pärast, et viimane sellest aru saaks. Mat.22,35-40 me loeme Jeesuse vestlusest ühe kirjatundjaga: "Ja üks käsutundja nende seast küsis Talt Teda kiusates: "Õpetaja, missugune käsk on suur käsuõpetuses?" Aga Jeesus ütles temale: "Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest. See on suur ja esimene käsk. Aga teine on selle sarnane: armasta oma ligimest nagu iseennast. Neis kahes käsus on kogu käsuõpetus ja prohvetid koos!""

Armasta Jumalat ja armasta ligimest. Neis kahes käsus on koos kõik – kogu Jumala tahe!

Sama mõte tuleb selgelt välja Mrk.12,28-34: "Siis tuli Ta juurde üks kirjatundjaist, kes oli kuulnud neid vaidlevat ja märkas, et Ta neile oli hästi kostnud, ja küsis Temalt: "Missugune käsk on kõige esimene?" Jeesus vastas talle: "Esimene on see: kuule Iisrael, Issand sinu Jumal, on ainus Issand! Ja sina armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest ja kõigest oma väest. Teine on see: armasta oma ligimest nagu iseennast. Neist suuremat muud käsku ei ole!" Ja kirjatundja ütles Talle: "Õige küll, Õpetaja, Sina oled tõtt mööda öelnud, sest üksainus on olemas ja ei ole muud peale Tema! Ja Teda armastada kõigest südamest ja kõigest meelest ja kõigest väest ja ligimest armastada nagu iseennast, see on rohkem kui kõik põletusohvrid ja muud ohvrid!" Ja kui Jeesus nägi, et ta vastas mõistlikult, ütles Ta temale: "Sina ei ole kaugel Jumala riigist!""

Siit leidsime juba midagi konkreetsemat. Armastus on rohkem (tähtsam) kui kõik ohvrid. Ohvrite toomine aga oli täpselt määratletud tseremoniaalkäskudega. Järelikult seisab armastuse käsk kõrgemal tseremoniaalkäskudest.

Seda oli muidugi väga oluline teada Vana Seaduse ajal elaval rahval, sest siis oli jõus tseremoniaalteenistus kõigi oma pühade, tseremooniate ja ohvritega. Kuid kas Uue Seaduse ajal puuduvad tseremooniad? Need on ju igas kirikus ja koguduses. Mõned nendest on tähtsamad, neid nimetatakse sakramentideks. Kuid Piibli järgi on armastus "rohkem" kui kõik sakramendid ja tseremooniad!

Ka Luuka evangeeliumist leiame loo Jeesuse vestlusest käsutundjaga. See kõlab nii – Luk.10,25-28: "Ja vaata, keegi käsutundja astus esile, kiusas Teda ja ütles: "Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?" "Aga Tema ütles talle: "Mis on käsuõpetuses kirjutatud? Kuidas sa loed?" Tema vastas ning ütles: "Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma jõust ja kõigest oma meelest, ja oma ligimest nagu iseennast." Aga Ta ütles temale: "Sa oled õieti vastanud; tee seda, ja sa pead elama!""

Inimesed, kes pole korralikult lugenud Vana Testamenti, arvavad, et armastuse käsust räägitakse alles Uues Testamendis. Kuid see käsutundja teadis, et armastuse käsk kõrgub üle kõigi teiste käskude juba Vanas Seaduses. Nii võime meiegi lugeda, kuidas Mooses hõikab rahvale – 5.Ms.6,4.5: "Kuule, Iisrael! Jehoova, meie Jumal Jehoova, on ainus! Armasta Jehoovat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!" Suure armastuse käsu teine pool on kirja pandud 3.Ms.19,18: "Ära tasu kätte ja ära pea viha oma rahva laste vastu, vaid armasta oma ligimest nagu iseennast! Mina olen Jehoova!" Ilmselt oli sellelt rahvalt veel vara nõuda, et nad armastaksid ka oma vaenlasi. Nad oleksid sellest käsust lihtsalt kohutavalt valesti aru saanud. Maailm oli siis selline!

Kuid Jeesus muutis maailma! Ja sellest ajast võis julgelt kõigile kuulutada sellest, mida Jumal peab kõige tähtsamaks.

Jeesus ütles selle välja mitut moodi, et kõik võiksid seda mõista. Juba Mäejutluses avaldas Ta selle aluspõhimõtte, öeldes – Mat.7,12: "Sellepärast kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile; sest see on käsuõpetus ja prohvetid." Kõik tahavad, et neid armastataks ning neile tehtaks head. Armastagu nad samamoodi teisi ja tehku neile head! Samas kõnes laiendas Ta ka ligimesearmastuse põhimõtet, öeldes – Mat.5,44: "Aga mina ütlen teile: armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad."

Enne lahkumist siit maa pealt aga esitas Jeesus selle põhimõtte juba käsuna, mida me tunneme armastuse käsu nime all – Joh.13,34.35: "Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite! Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!" Veidi hiljem ütles Ta taas – Joh.15,12: "See on minu käsusõna, et te armastaksite üksteist nõnda nagu mina teid olen armastanud!"

See üks armastuse käsk või põhimõte idanes Jeesuse järgijate südames ja nii võis Pauluski kirjutada – Rom.13,8: "Ärgu olgu teil midagi kellegagi võlgu, kui et te üksteist armastate, sest kes teist armastab, on käsu täitnud." Sama mõte kordub tema kirjas galaatlastele – Gal.5,13.14: "Sest teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks; aga mitte lihale ajet andvaks vabaduseks, vaid teenige üksteist armastuses. Sest kõik käsk on täidetud ühes sõnas, nimelt selles: "Armasta oma ligimest nagu iseennast!""

Jeesuse vend Jakoobus nimetab seda armastuse käsku "kuninglikuks käsuks," kirjutades – Jak.2,8-11: "Kui te tõesti täidate kuninglikku käsku Kirja sõna järgi: "Armasta oma ligimest nagu iseennast!", siis te teete hästi; aga kui te peate ühest rohkem lugu kui teisest, siis te teete pattu ja käsk tunnistab teid üleastujaiks. Sest kes kogu käsuõpetust peab ja eksib ühe vastu, on saanud süüdlaseks kõigi vastu. Sest see, kes on öelnud: "Sa ei tohi abielu rikkuda!", on ka öelnud: "Sa ei tohi tappa!" Kui sa nüüd ei riku abielu, aga tapad, siis oled saanud käsust üleastujaks."

Siit on selgesti näha, et armastuse käsk ühendab ehk võtab kokku kõik Jumala käsud, mitte ei asenda neid. Armastus on kõrgem põhimõte üle kõigi Jumala käskude. See on Jumala tahe.

Ja muidugi ei saa me mööda minna Johannesest, keda nimetatakse koguni armastuse apostliks. Tema on esitanud ka kõige selgemini seose armastuse ja Jumala paljude käskude pidamise vahel. Loeme 1.Joh.2,3-11: "Ja sellest me tunneme, et me oleme Tema ära tundnud, et me peame Tema käske. Kes ütleb: "Mina tunnen Teda", ega pea Tema käske, see on valelik ja tõde ei ole tema sees. Aga kes peab Tema sõna, selles on tõesti Jumala armastus saanud täiuslikuks. Sellest me tunneme, et me oleme Tema sees. Kes ütleb enese Tema sisse jäävat, see on ka kohustatud elama niisugust elu nagu Tema elas. Armsad, ma ei kirjuta teile uut käsku, vaid vana käsku, mis teil on olnud algusest; see vana käsk on sõna, mida te olete kuulnud. Taas ma kirjutan teile uue käsu, mis on tõsi Tema sees ja teie sees, sest pimedus möödub ja tõeline valgus juba paistab. Kes ütleb enese valguses olevat, aga vihkab oma venda, see on pimeduses siitsaadik. Kes oma venda armastab, see püsib valguses ja temas ei ole pahandust. Aga kes oma venda vihkab, see on pimeduses ja käib pimeduses ega tea, kuhu ta läheb, sest pimedus on teinud ta silmad pimedaks."

Edasi loeme 1.Joh.4,16-21: "Ja me oleme tundma õppinud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus, ja kes jääb armastusse, see jääb Jumalasse ning Jumal jääb temasse. Selles on armastus saanud täiuslikuks meie sees, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest otsekui Tema on, nõnda oleme ka meie selles maailmas. Kartust ei ole armastuses, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on nuhtlust; aga kes kardab, ei ole saanud täiuslikuks armastuses. Me armastame, sest Tema on meid enne armastanud. Kui keegi ütleb: "Mina armastan Jumalat", ja vihkab oma venda, siis ta on valelik. Sest kes ei armasta oma venda, keda ta on näinud, ei või armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud. Ja meil on Temalt see käsk, et kes armastab Jumalat, see armastab ka oma venda."

Armastades venda, ligimest, armastame Jumalat! Sest Jeesus ütles: "Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!" (Mat.25,40). Jumal on ka ligimene ja Jumal on ligimeses!

Sama apostel Johannes selgitab, et armastus on 10 käsu rõõmuga täitmine – 1.Joh.5,1-3: "Igaüks, kes usub, et Jeesus on Kristus, on Jumalast sündinud; ja igaüks, kes armastab Teda, kes Tema on sünnitanud, see armastab ka Temast sündinut. Sellest me tunneme, et me armastame Jumala lapsi, kui armastame Jumalat ja täidame Tema käske. Sest see on Jumala armastus, et me peame Tema käske, ja Tema käsud ei ole rasked!"

Ja armastus jääb! Lõpetame kuulsa armastuse ülemlauluga – 1.Kor.13,1-8: "Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin, aga mul poleks armastust, oleksin ma vaid kumisev vask ja kõlisev kelluke! Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõik saladused ja kõik tunnetatu, ja kui mul oleks kõik usk, nõnda et võiksin mägesid teisale paigutada, aga mul poleks armastust, siis ei oleks minust ühtigi! Ja kui ma jagaksin kõik oma vara vaestele ja kui ma annaksin oma ihu põletada ja mul poleks armastust, siis ei oleks mul sellest mingit kasu!

Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade, armastus ei suurustle, ta ei ole iseennast täis; ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha; ta ei rõõmutse ülekohtust, aga ta rõõmutseb ühes tõega; tema vabandab kõik, usub kõik, loodab kõik, sallib kõik! Armastus ei hävi ilmaski!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv