Isekus
27.01.2007 - (2022)

Flp.2,1-11: "Kui nüüd mingisugune manitsus Kristuses, kui mingisugune armastuse troost, kui mingisugune Vaimu osadus, kui mingisugune südamlikkus ja kaastundmus kehtib, siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et mõtlete sama ja peate ühesugust armastust, olles üksmeelsed ja ühemõttelised ega tee midagi riiu ega tühja au pärast, vaid arvate alanduses üksteist ülemaks kui iseennast, ja et ükski ei vaata selle peale, mis on tulus temale, vaid ka selle peale, mis on tulus teistele.
Olgu teil samasugune meel, mis oli ka Kristusel Jeesusel, kes, kuigi Ta oli Jumala nägu, ei arvanud saagiks olla Jumalaga ühesugune, vaid loobus iseenese olust ning võttis orja näo, saades inimeste sarnaseks; ja Ta leiti välimuselt inimesena; Ta alandas iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani, pealegi ristisurmani. Sellepärast ongi Jumal Tema ülendanud kõrgele ja andnud Temale nime üle kõigi nimede, et Jeesuse nimes nõtkuksid kõik põlved, niihästi taevaliste kui maapealsete kui ka maa-aluste omad, ja iga keel tunnistaks, et Jeesus Kristus on Issand, Jumala Isa auks."
Selle piiblitsitaadi põhjal oleme tihti rääkinud enesesalgamisest või Kristuse meelsusest – sihist, mille poole me pürgime, või peaksime pürgima. Kuid tavaliselt ei soovi me rääkida selle vastandist – isekusest – sellest, mis iseloomustab langenud inimsugu ja millest paljud kristlasedki pole vabanenud. Olgem siis täna tavatult enesekriitilised ja vaadakem seda paharetti meie meelsuses – isekust. Me peame ta tabama, paljastama, et meil oleks shansse ta minema kihutada, temast vabaneda.
Isekuse defineerimine polegi nii lihtne. Kuigi me kõik teame, kes ta on, milline ta on, mida ta meile ja teistele teeb, muutume me väga ettevaatlikuks, kui see puudutab kuidagi meid isiklikult. Aga see puudutab meid isiklikult – igaüht meist, vähem või rohkem. Ja kui keegi peaks olema täiesti isekusest vaba, siis puudutab see ikkagi ka teda kui kellegi teise isekuse ohvrit.
Isekus on mõtlemine või tegutsemine lähtudes enda huvidest, oma heaolust – vaid enda eest hoolitsemine, vaid selle tegemine, mis meile meeldib. Me valetame, mossitame, manipuleerime teistega, moonutame fakte, liialdame – kõik selleks, et saada oma tahtmist või end õigustada. Me sõidame tänaval, nagu kuuluks see meile, kõik teised segavad. Me teeme suuri ja tähtsaid otsuseid üksi, ilma abikaasaga nõu pidamata. Koosviibimistel me domineerime oma jutuga...
Raske on inimesel ise mõista või defineerida isekust, sellepärast kasutan ka mina kellegi teise, ühe uurija tulemusi ja tema poolt tehtud järeldusi.
Paul Meier jagab isekuse kolme astmesse:
1. ESIMESE ASTME ISEKAD – kergelt ja mõõdukalt isekad inimesed. Üldiselt head inimesed, vahel pisut isekad, tavaliselt ise seda ei tunneta. Selliste inimeste näiteks on autojuht, kes sõidab teistest aeglasemalt, sest talle meeldib nii sõita, ega hooli, et see takistab ja ärritab teisi, kes kogunevad talle "sappa." Aeglaselt sõitmine pole keelatud, kuid inimene, kes mõtleb teistele, hoolitseb selle eest, et kiiremad sõitjad mööda lasta – kas või aeg-ajalt teepervel peatudes – või siis lisab ka kiirust, teiste pärast, et neil parem oleks. Isekas inimene aga ütleb: "Mis see minu asi on? Tema mure on vaadata, kuidas ta mööda saab." Kui aga tema isekusele osutatakse, tunneb ta end väga süüdlasena. Ja see tähendab, et temas on potentsiaali muutumiseks. Selliseid inimesi on koguduse palju.
2. TEISE ASTME ISEKAD. Nemad peavad alati olema esimesed, parimad; nemad peavad võitma – eriti vaidluses peavad nad jääma peale. Kui asjad lähevad halvasti, süüdistavad nad alati teisi. Nad püüavad domineerida, juhtida, isegi sundida endast nõrgemaid või madalamal positsioonil olevaid, neid ahistades. Selliste inimeste näiteks on autojuht, kes "nõelub" liikluses, sõidab teepeenra kaudu paremalt mööda; ja vahel jääb tunne, et ta sõidaks sinust kas või üle, et aga sinust ette saaks! Sellised inimesed hooplevad oma talentidega ja kiitlevad oma saavutustega ning armastavad mainida oma tiitleid. Aeg-ajalt tunnevad nad süütunnet, kuid see ei sega neid kedagi teist õnnetuks tegemast oma õnne (või kasu) taga ajades.
Selliseid inimesi on ka koguduses. Neil on oma koht, kapp, sahtel või isegi ruum. Neil on oma tahtmine ja nad peavad selle saama – olenemata, mida teised tunnevad või mõtlevad.
3. KÕRGEMA ASTME ISEKAD. Mõistke ära, kellest ma räägin: Väike poiss, kelle isa suri enne tema sündimist. Ema jäi lapsega vaesusesse. Ta abiellus küdiga – mehevennaga – kes oli ahistav. Väike poiss vihkas oma kasuisa ega arvanud midagi head ka oma emast. Mõlemad vanemad kasutasid teda raha kerjamiseks. 10-aastaselt võeti ta koolist ära ja pandi tööle. Ta jooksis kodust ära ja elas onuga, kes oli samuti väga ahistav. Ta elas tänavail. Teismelisena õnnestus tal veel veidi koolis käia, saades kiiresti kooli löömameheks, nõrgemate hirmuvalitsejaks. Täiskasvanuna tema võimu-sõltlus järjest kasvas ning ta sai võimule hirmutamise, ähvardamise ja isegi konkurentide ja vaenlaste kõrvaldamise teel. Kellest on jutt? Saddam Husseinist.
Selliselt nuheldakse "vanemate patud lastele ja lastelastele kolmanda ja neljanda põlveni!" (2.Ms.34,7).
Sarnaseid kõrgema astme isekaid on küllalt palju, et ohustada inimeste elu ja õnne. Võib-olla te teate mõnda neist. Neid on alates maffiameestest ja narkoärikatest kõrgete poliitikuteni välja. Mõni neist võib olla leidnud oma koha ka kirikus. Nad erinevad esimese ja teise astme isekatest selle poolest, et neil puudub süütunne. Kui kasutada jälle autojuhi-näidet, siis on nad sellised autojuhid, kes sõidavad sõna otseses mõttes kellestki üle või tõukavad mõne auto ülepeakaela kraavi, põhjustades kellegi surma – tundmata sealjuures vähimatki süümepiina. Kuid võime tuua ka kodusema näite. Kõrgema astme isekas on ka see, kes petab oma abikaasat, jääb vahele, kuid ei ilmuta mingit kahetsust.
Nagu te märkate, eristab kõrgema astme isekaid esimese ja teise astme isekaist see, et nad ei tunne oma tegude pärast kahetsust. Kus pole kahetsust, seal pole ka andestust ja muutumist.
Ilmselt räägib Paulus loetud tekstis kirjast filiplastele esimese ja teise astme isekusest. Kuna sellised inimesed tunnevad oma puudust, oma iseloomuviga – isekust –, aitab Jeesuse nende silme ette seadmine ja eeskujuks toomine neil vabaneda sellest patust. Ja, tõepoolest, miski muu ei aita isekuse patu vastu paremini, kui äärmiselt isekuseta Jeesuse peale vaatamine, Tema tegudest mõtisklemine.
Paulus kutsub esimese astme isekaid ärkama üles ja saama teadlikuks oma isekatest hoiakutest ja tegudest ning võtma eeskujuks Jeesuse alanduse. Pange tähele oma kodakondsete ja õde-vendade märkusi ja nõuandeid. Paluge Jumalalt abi.
Teise astme isekus on tõsisem. Kui me sellega ei tegele, võivad tagajärjed olla väga kurvad. See võib võõrandada meid perekonnaliikmetest ja sõpradest. See takistab meie vaimulikku kasvu; see pärsib meie vahekorda Jumalaga.
MIDA SIIS TEHA, VÕIDELDES ISEKUSEGA?
Kõigepealt tutvu kainelt ja enesekriitiliselt oma isekusega. Ära eita ega salga ega varja ega õigusta ega vabanda seda. See on ohtlik vaenlane. See vaenlane meie sees tuleb võita. Vastasel korral võidab ta meid. Kõige parem viis oma isekusega tutvumiseks on oma mõtete, sõnade ja tegude võrdlemine Jeesuse omadega. Viimased leiame Piiblist, seda mõtlikult ja palvemeelselt lugedes.
Teiseks, küsi endalt, miks ma olen nii isekas. Ehk on see sellepärast, et ma polegi kristlane – et ma polegi pühendanud end täielikult Jumalale? Ehk soovin ma minna oma teed ja mitte käia Kristuse ristiteel?
Kolmandaks, palu Jumalat, et Ta aitaks sul muuta oma suhtumist, sest ise pole sa selleks suuteline. Jer.13,23 on kirjutatud: "Kas etiooplane saab muuta oma nahka või panter oma täppe? Muidu saaksite head teha ka teie, kes olete harjunud kurja tegema!" Jeesus ütles – Joh.15,5: "Ilma minuta ei või te midagi teha!" Samas kirjutab Paulus oma kogemusest – Flp.4,13: "Ma suudan kõik Temas, kes mind teeb vägevaks." Palume siis Jumalalt abi, et Tema meid muudaks.
Ja neljandaks, osuta tähelepanu teiste vajadustele. Alusta oma perekonnast – neist, kes on sulle kõige lähemad. Siis mõtle oma sõprade vajadustele, siis töökaaslastele. Otsi võimalusi rahuldada nende vajadusi. Selline tegevus ei lase isekusel elada sinus.
Ja ikka ja alati mõtle Jeesusele, Tema üllale eeskujule, see on nii inspireeriv, nii jõuduandev. Mõtle kas või sellele, mida kirjutas Paulus korintlastele – 2.Kor.8,9: "Sest te tunnete meie Issanda Jeesuse Kristuse armu, et Tema, kuigi Ta oli rikas, sai vaeseks teie pärast, et teie Tema vaesusest saaksite rikkaks." Ja kas te teate, millises kontekstis Paulus sellest kirjutab? Vabatahtlikult annetamise kontekstis. Nii on ka suhtumine ohverdamisse ja annetamisse üheks indikaatoriks isekusest või isetusest. Olgem ka selles asjas isetud ja ohvrimeelsed. See surub väga efektiivselt maha meis pead tõsta sooviva isekuse.
Olgu meil samasugune meel, mis oli ka Kristusel Jeesusel!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv