Kas on patt kahelda?
27.02.2010 - (1532)

2.Kor.13,5: "Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus. Uurige iseendid! Või te ehk ei tunne iseendist, et Jeesus Kristus on teie sees? Või ei ole te ehk kõlvulised?
Enamus perekondadel tuleb lahendada üks tõsine küsimus: milline nimi panna oma lapsele. Ja see küsimus tõuseb tavaliselt üles korduvalt. Seda polegi alati nii kerge lahendada. Meelepäraseid nimesid on palju ja sageli kaheldakse, millise neist valida. Kuid mõni nimi ei tule kindlasti kõne allagi. Näiteks Juudas (tõlkes "Jumala kiitus") – juutide poolt väga armastatud ja laialt levinud nimi – kuni hetkeni, mil üks Juudas reetis Jeesuse. Enam ei pane ükski isa ega ema oma lapsele nimeks Juudas.
Aga Toomas? Kuidas on selle nimega? Ka sellel nimel on "maik" juures: kahtleja Toomas! Aga ometi pannakse seda nime oma lapsele sageli kuni tänapäevani. Ilmselt pole kahtlemine nii paha kui reetmine. Kuid kas see üldse on paha? Kas kahtlemine on pahe? Kas on patt kahelda?
Toomas kahtles. Ta nõudis uskumiseks tõendeid. Johannes kirjutab oma evangeeliumis – Joh.20,19-29: "Kui nüüd õhtu aeg oli samal nädala esimesel päeval ja uksed olid lukus seal, kus jüngrid olid kartuse pärast juutide eest, siis tuli Jeesus ja seisis keset nende seas ja ütles neile: "Rahu olgu teile!" Ja kui Ta seda oli öelnud, näitas Ta neile oma käsi ja külge. Siis jüngrid said rõõmsaks Issandat nähes...
Aga Toomas, üks neist kaheteistkümnest, keda nimetatakse Kaksikuks, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli. Siis ütlesid teised jüngrid temale: "Me nägime Issandat!" Aga tema ütles neile: "Kui ma ei näe Tema kätes naelte jälgi ega pane oma sõrme naelte asemeisse ja oma kätt Tema külje sisse, siis ma ei usu!"
Ja kaheksa päeva pärast olid Tema jüngrid jälle toas ja Toomas nendega. Siis tuli Jeesus uste lukus olles ja seisis nende keskel ja ütles: "Rahu olgu teile!" Selle järel Ta ütleb Toomale: "Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi, ja siruta oma käsi siia ja pista see minu küljesse, ja ära ole uskmatu, vaid usklik!" Toomas vastas ning ütles Temale: "Minu Issand ja minu Jumal!" Jeesus ütleb temale: "Et sa mind oled näinud, siis sa usud. Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!""
Meil on ehk raske seda uskuda, aga see kahtleja Toomas oli siiski üks Jeesuse kõige pühendunumaist jüngreist! Hoolimata kahtlustest oli tal rohkem usku kui paljudel teistel. See, et meil kristlastena on küsimusi ja kahtlusi, et tee meid halvemaks inimeseks või nõrgemaks jüngriks. Tegelikult võime me olla kõige pühendunum kristlane, hoolimata sellest, et meil on palju küsimusi.
Vaadake Toomast Johannese 11. peatükis. Jeesus on Jeruusalemmast minema aetud. Piibel ütleb, et juudid püüdsid Teda kividega surnuks visata, aga ta pääses nende käest, minnes koos oma 12 jüngriga "teisele poole Jordanit" (10:31, 39, 40). Siis tuli sõnum Laatsaruse haigusest, mille peale Jeesus jäi veel sinna paariks päevaks. Seejärel aga (kui Laatsarus oli juba surnud), otsustas Jeesus minna Laatsaruse koju Betaaniasse, mis oli vaid mõne kilomeetri kaugusel Jeruusalemmast.
Jüngrite meelest on Jeesus hulluks läinud. Joh.11,8 teatab: "Jüngrid ütlesid Temale: "Rabi, äsja püüdsid juudid sind kividega visata ja Sa lähed jälle sinna?"" Kuid Jeesus jääb oma otsusele kindlaks. Ta läheb oma surnud sõbra juurde. Kui Jeesus on rääkinud jüngritele Laatsaruse surmast ja oma kindlast plaanist sinna minna, ütleb "Toomas, keda hüütakse Kaksikuks, kaasjüngritele: "Lähme ka meie, et ühes temaga surra!"" (Joh.11,16).
Inimesed võivad nimetada Toomast kahtlejaks ja pessimistiks, kuid ta polnud kindlasti argpüks! Tal oli sisu, ta oli lojaalne ja julge. Surm ei hirmutanud teda järgimast Jeesust. Oht oli täiesti reaalne, kuid ta järgis Jeesust sellegipoolest.
Või vaadakem Toomast Johannese 14. peatükis – vaid päev enne Jeesus ristilöömist. Jeesus on jüngritega ülemises toas viimsel õhtusöömaajal ja julgustab neid. Loeme Joh.14,1-6: ""Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse. Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nii ei oleks, kas ma oleksin teile öelnud: ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen. Ja kuhu mina lähen, seda teed te teate!"
Toomas ütleb Temale: "Issand, me ei tea, kuhu Sa lähed! Kuidas võime teada teed?"
Jeesus ütleb temale: "Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu!""
Toomas oli siiras. Ta tahtis järgida Jeesust kõikjale, kuid tal oli küsimusi. Ta tahtis teada ja nii ta esitas julgelt oma küsimuse. Ja Jeesus andis talle vastuse, öeldes, et tee taevasse ei ole mitte mingi füüsiline tee ega õpetus, vaid Isik – Tema ise, kellele tuleb rajada oma usu ja lootuse.
Matteuse 28. peatükist aga leiame, et jüngrite hulgas oli kahtlejaid ka peale Tooma – veel hulga aega peale ülestõusmist! Mat.28,16.17 on lugeda: "Ja need üksteist jüngrit läksid Galileasse sellele mäele, kuhu Jeesus neid oli käskinud minna. Ja kui nad Teda nägid, kummardasid nad Teda. Aga mõned olid kahevahel."
Võib-olla erines Toomas teistest jüngritest vaid selle poolest, et ta julges oma kahtlustest rääkida, oma küsimused valjusti esitada? Teised hoidsid oma küsimused endale. On ju piinlik paljastada teistele oma kahtlusi...
Kuid sellest kirjakohast võib välja lugeda, et kõik – nii täielikult uskujad kui kahtlejad – kummardasid Jeesust. Ja Jeesus, kes tunneb südameid, ei tee sellest mingit probleemi. Ta ei noomi kedagi uskmatuse või kahtlemise pärast, andes kõigile suure misjonikäsu. Mat.28,18-20 on lugeda: "Ja Jeesus tuli nende juurde ja rääkis nendega ning ütles: "Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!""
Inimlik on mõelda, et selline grandioosne ja tähtis ülesanne antakse ainult oma usus täiesti kindlatele kristlastele, mitte kahtlejatele. Leia esmalt vastused kõigile oma küsimustele ja siis mine rääkima teistele Jumalast. On kerge mõelda ja öelda, et usku jagagu, tunnistagu ja kuulutagu need, kes on 100% kindlad meie kuulutuses, kellel pole mingeid kahtlusi ega küsimusi. Aga kus on sellised inimesed? Ja Jeesus ka ei vaata sellele küsimusele nii.
Tähtsam kui kõikumatu (sageli pimeda) usu omamine on teadmine, kellesse ma usun. Ja see vajab tihti tõsist järeleuurimist! Paulus kutsub üles – 2.Kor.13,5: "Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus. Uurige iseendid! Või te ehk ei tunne iseendist, et Jeesus Kristus on teie sees? Või ei ole te ehk kõlvulised?
Kui Ema Teresa suri, avaldasid miljonid hindud talle lugupidamist ja austust ta teenistuse eest. Tema matusetalitus toimus Indias St. Thomas'e kirikus. Miks on pandud selline nimi ühele India kirikule? Nimelt kirjutavad varakristlikud autorid – Eusebius, Abrosius ja teised –, et Jeesuse jünger ja apostel Toomas läks Indiasse evangeeliumi kuulutama. Pärimuse järgi pöördus tema kuulutuse peale ristiusku ka India kuninganna, kuid mitte kuningas, mille peale kuningas laskis Tooma hukata.
See, et inimesel on kahtlusi või küsimusi, ei tähenda veel, et inimene pole pühendunud Jumalale. Kuigi Toomal oli kahtlusi, oli ta siiski koos jüngritega, kui Jeesus tuli nende keskele. Ta seltsis teiste usklikega (ja kahtlejatega) ning otsis vastuseid oma küsimustele. Ta oli pühendunud usklik, hoolimata mõningatest kahtlustest.
Mida teed sina oma kahtlustega? Ära ütle, et sul pole neid kunagi olnud! Mida sa teed, kohates küsimusi, millele sa ei oska vastata? Või seistes silmitsi tõega, mida sa ei mõista? Mida sa teed, kui sa ei saa vastust oma palvetele ja leiad end kahtlemas, kas Jumal sinust hoolib või kas Teda üldse on olemas? Sa küsid: "Miks mu abikaasa suri?" või "Miks ma ei ole leidnud endale sobivat elukaaslast?" või "Miks laguneb mu perekond koost?" või "Miks ma ei tule omadega toime?" Saamata (otsekohe) vastust, on meil kiusatus loobuda Jumalast.
Mida sa teed oma kahtlustega? Kõigepealt tea, et kahtlused on normaalne ja loomulik osa usust Jumalasse meie kasvades usust usku. Ka kõige auväärsematel piiblitegelastel, suurimatel usumeestel oli aeg-ajalt kahtlusi ja küsimusi Jumalale: Aabraham, Mooses, Saara, Jeremija, Taavet, Eelija, Ristija Johannes, Peetrus ja muidugi Toomas – kui nimetada väheseid. Kuid isegi oma kahtlustes jäid nad Jumala ligi.
Isegi Jeesusel oli Jumalale üks küsimus – väga raske küsimus. Ristil kannatades hüüdis Ta: "Mu Jumal! Mu Jumal! Miks Sa mind oled maha jätnud?" (Mat.27,46).
Kõik need Piibli suurkujud jäid ustavaks Jumalale, hoolimata oma südames tõusvaist kahtlustest ja küsimustest. Nad ei loobunud Jumalast. Nad ei loobunud usust. Kahtlemine ja raskete küsimuste esitamine pole uskumise vastand, pigem on see vahend, mis võib aidata meie usul kasvada.
Lee Strobel oli edukas ajakirjanik. Enamuse oma elust oli ta ateist. Kuid peale seda, kui tema naisest sai kristlane, hakkas ta märkama positiivseid muutusi tema elus. Nii otsustas Lee mõne kuu möödudes minna kirikusse koos naisega – osaliselt uudishimust, kuid peamiselt soovist leida auke naise usus. Kirikus kuuldu pani teda tõsiselt mõtlema. Hiljem ta kirjutas:
"Kuigi ma ei uskunud, et evangeelium on tõde, jõudsin ma veendumusele, et kui see on tõde, on sel tohutu mõju minu elule. Nii ma otsustasin uurida kristlikku usku põhjalikult, nagu see on kohane ühele ajakirjanikule. Ma lahutan müüdi reaalsusest ja vaatan, mis jääb järele. Ma uurin tõendeid ja teen ise otsuse."
Oma uuringut alustas ta palvega: "Jumal, ma isegi ei usu, et Sa oled olemas, aga kui Sa oled olemas, soovin ma Sind leida. Ma tõesti soovin teada tõde. Nii et, kui Sa oled olemas, näita mulle ennast."
Sellest hetkest sai ateistist ja agnostikust Leest tõeline uurija, kes ausalt otsis tõde. Kaheaastase intensiivse otsimise järel sai Leest kristlane ja ustav Jeesuse tunnistaja.
Kas ta sai kõigile oma küsimustele vastuse? Ei. Kuid ta teadis, et evangeelium on rajatud kaljukindlale alusele ja ta jääb selle sisse, otsides samal ajal edasi vastuseid oma küsimustele.
Täna, kui meil on küsimusi, mida me teeme? Mõned lakkavad lugemast Piiblit ja käimast kirikus, seltsimast teiste kristlastega. Nad ütlevad: "Ma tulen tagasi, kui olen leidnud vastuse kõigile oma küsimustele." Kuid kust sa leiad vastused, kui sa ei loe enam Piiblit ega seltsi usukaaslastega?
Küsimused ei kao ja nendega koos ka kahtlused, kuni kestab see maailm. "Kord taevakodus selgu kõik," ütleb üks vaimulik laul. Seni aga ärme lase kahtlustel meid neelata. Otsigem vastuseid ja ajapikku me neid ka saame – mis aina kinnitavad ja tugevdavad meie usku. Ja kuigi me ei tea vastuseid kõigile küsimustele, võime me siiski hüüda koos Paulusega: "Ma tean, kellesse ma usun, ja olen julge selles, et Ta on vägev säilitama minu kätte ustud vara tolle päevani." (2.Tim.1,12). Kui me teame, KELLESSE me usume, siis kõik ülejäänu on teisejärgulise tähtsusega ning pole patt kahelda ning omada küsimusi neis teisejärgulisis asjus.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv