Tõe Vaim
27.06.2015 - (1457)

Tänase piibliuurimise juhtmõtteks loeme – Joh.16,12.13: "Mul on teile veel palju ütlemist, aga te ei või nüüd seda kanda. Aga kui Tema, tõe Vaim, tuleb, siis Ta juhatab teid kõigesse tõesse, sest Tema ei räägi iseenesest, vaid mida Ta kuuleb, seda Ta räägib ja tulevasi asju Ta kuulutab teile." Kust Jeesus teadis, et jüngrid ei suuda seda kanda, mida Ta oleks tahtnud veel öelda? Aga mõtleme: kus ja millal Ta need sõnad ütles? Teel ülemisest toast Ketsemanisse. Kas jüngrid teadsid, milleks Ta sinna läks? Ei. Aga kas Jeesus polnud sellest rääkinud? Muidugi oli – ja kui mitu korda veel! Aga jüngrid ei suutnud seda mõista, oodates kuningriiki ja vaieldes selle üle, kes neist küll võiks selles kohe saabuvas kuningriigis olla suurem; kes istub Jeesuse paremale, kes vasakule käele. (Luk.22,24; Mat.20,21).) See oli ka põhjuseks, miks jüngrid nii julgelt ja kindlalt tõotasid, et keegi neist ei jäta Jeesust maha (Mat.26,31-35). Kui nad ei suutnud mõista seda prohvetite poolt ettekuulutatud tõde kannatavast ja ennastohverdavast Messiast, millest Jeesus neile korduvalt rääkis, kuidas oleksid nad suutnud mõista kõike seda, mis sellest ohvrist tulenes ning mis pidi järgnema sellele ohvrile. Sellepärast on arusaadav, miks Jeesus ütles – Joh.16,12.13: "Mul on teile veel palju ütlemist, aga te ei või nüüd seda kanda. Aga kui Tema, tõe Vaim, tuleb, siis Ta juhatab teid kõigesse tõesse."
Püha Vaim juhatab tõe sisse, sest Ta on Tõe (Jeesuse kui Tõe – Joh.14,6) Vaim. Jeesus rõhutab: "Ta juhatab teid kõigesse tõesse." Ei ole olemas tõde, mida me peame teadma ja millesse Püha Vaim ei oleks valmis meid juhtima! Ja me ei jõua ka iial kaugemale sellest meie tõelisest vajadusest. Meie uudishimu võib olla suur, kuid Püha Vaim juhatab meid just nii kaugele tõe sisse, kui me suudame mõista ja vastu võtta. Ja see kõik on tõde, sest Püha Vaim ei valeta iial. Kes aga püüavad minna kaugemale, kui Püha Vaim neid Pühakirja kaudu juhatab, satuvad mitmesugustesse inimlikesse ja saatanlikesse pettustesse.
Siiski, sellesse ohtu – püüda teada rohkem, kui on vaja – kalduvad vähesed. Rohkem on neid, keda ei huvita kogu tõde, mida me vajame – mida me võime teada ja peame teadma. Ja nad ei lase Pühal Vaimul end juhtida. Nad keelduvad raamatute lugemisest, kust kostab selge Vaimu hääl – neid on isegi hävitatud, Piibliga eesotsas. Nad keelduvad koosolekute külastamisest, kus tõe Vaim annab märku nende südametunnistusele. Nad otsivad selle vaimu seltskonda, kes käsib endaga (puuduliku tõega) rahul olla. Aga tõe Vaim, kui Teda kuulatakse ja kui Tal lastakse juhtida, juhib "kõigesse tõesse" – juhib sellele teele, mis viib koju, taevasse. Mitu teed viib taevasse? Üks! Ainult üks!
Araabia kõrbes oli teejuht, kelle kohta öeldi, et ta iial ei kaota teed. Ta kandis oma rinnal kodustatud tuvi, kelle jala külge oli seotud ilus nöör. Kui mees kahtles, millises suunas minna, laskis ta tuvi lendu ning see tõmbas nööri pingule – alati kodu poole. Nii juhtis ta oma isanda eksimatult koju ning inimesed kutsusid seda meest tuvimeheks. Nii on Püha Vaim kui taevatuvi valmis juhtima meid taevase kodu suunas, kui me vaid laseme Tal meid juhtida. Ainult pidagem alati meeles üht asja: Püha Vaim ei juhata meid tõe sisse, möödudes Tõesõnast. Tõe Vaim juhib meid kõigesse tõesse Tõesõna kaudu. Kuna Püha Vaimu läbi on see Raamat antud, siis ainult Püha Vaim võib avada meile selle Sõna sügavused.
On huvitav, et Joeli prohvetikuulutuses on "varase vihma" kohta antud ääremärkus: "Õiguse Õpetaja" (Joel.2,23). Paljude arvates on siin viide Messiale, kuid varane vihm osutab kindlasti Püha Vaimu väljavalamisele Nelipühil. Tõe Vaim, nagu Jeesuski, on Õiguse Õpetaja, juhtides inimesi kõigesse tõesse. Ilma Tõe Vaimuta ei suuda keegi mõista kogu päästvat tõde. Jeesus Kristus ise on tõde (Joh.14,6) ja keegi peale Tõe Vaimu ei suuda meid juhtida Tema iseloomu, töö, kannatuste ja surma mõistmisele. Aga mitte mõista seda – tähendab mõista mitte midagi! Sest Kristus, Tema iseloom ja töö pole mitte ainult tõe keskpunkt, vaid kogu tõde ise. See on nagu kett, mille külge on kinnitatud kõik tõeõpetuste kalliskivid.
Ajaloost me teame aega, mil Püha Vaim kui Kristuse asemik siin maa peal tõugati troonilt. See pole mingi saladus. Paavstluse peamine õpetus, ilma milleta ei oleks paavstlust, on väide, et paavst on Kristuse asemik siin maa peal. Seevastu protestantismi üks peamisi õpetusi, ilma milleta ei oleks protestantlust, on väide, et Püha Vaim on Kristuse asemik siin maa peal. Kuid ka meid varitseb oht. Toetuda organisatsioonile või selle juhtidele või inimeste tarkusele tähendab inimliku panemist jumaliku asemele ning kaudselt katoliikliku printsiibi rakendamist.
Ajaloost on teada kolm suurt vaimulikku reformatsioonilist liikumist: (1) 16. sajandi reformatsioon, mille eesotsas oli Martin Luther; (2) evangeelne ärkamine, mida juhtis Wesley oma kaaslastega ning (3) see viimaste päevade kuulutus ja liikumine, mille äratas ellu William Miller.
Lutheri reformatsioon oli vajalik, sest Püha Vaim oli tõugatud troonilt ning sinna oli astunud inimene. Ja loomulikult – ilma Tõeõpetajata kaotati tõde, eesotsas peamise tõega – õigus usu läbi Kristusesse. Valitses oma õigus ja toetuti oma tegudele, mitte usule Kristusesse ja Jumala armule.
Wesley reformatsioon oli vajalik, sest reformatsiooni kogudus oli kaotanud silmist pühitsus. See kadus silmist, sest ei pandud tähele Püha Vaimu häält. Püha Vaim ei ole Kolmainsuse kõige püham Isik, vaid Tema eriline töö on juhtida inimese pühitsuselu. Kui õnnelik ja tänulik Ta on, kui inimene laseb Tal seda teha! Paljud tulevad Tema töö läbi Kristuse juurde, kuid keelduvad Püha Vaimu edasisest erilisest tööst nende sees.
Ja see viimane reformatsioon – adventliikumine – on Jumalast juhitud ärkamisliikumine, et viia lõpule need eelmised, et kutsuda inimesi üles täielikult loobuma paavstluse poolt sissetoodud valeõpetustest ning andma Pühale Vaimule Tema õige koht usus, elus ja teenimises. Mõni võib-olla imestab, miks me asetame Püha Vaimu nii tähtsale kohale, aga tõde see on, et alates Nelipühist on iga tõde tulnud inimesteni Tema läbi. Ilma Temata on tunginud sisse vaid valeõpetused! Ja mida me veel oleme kogenud – kus on Püha Vaim ja tõde, seal on tarkus; kus puudub Püha Vaim ja tõde, seal valitseb rumalus!
Kui hea on panna tähele Püha Vaimu häält ja lasta Tal tegutseda! Kui hea, et Jeesus meie peale nii mõtles ega jätnud meid vaeslasteks! Kuulus Itaalia maalikunstnik 15.-16. sajandist Tiziano Vecelli kohtas kord noort sõdurit paljutõotava kunstiandega. Ta palus tal jätta sõjaväelase elu ning pühenduda kunstile. Seda noor sõdur tegigi ning õppis kaua. Kuid ta jõudis punkti, kus ta tundis, et enam edasi ei saa. Meeleheites viskas ta pintsli käest. Meisterkunstnik nägi seda ja mõistis ilma sõnadeta. Pärast nooruki lahkumist võttis ta pintsli ning lõpetas selle töö. Teisel päeval tuli noormees stuudiosse kindla mõttega öelda ära ning lahkuda. Sisenedes jäi ta pilk hetkeks peatuma oma tööle – ja see oli valmis! Mida tema ei suutnud, seda tegi meistri käsi! Pisarais ütles ta enesele: Ma ei või loobuda; ma pean jätkama Tiziano pärast. Ta on teinud minu heaks nii palju; ta on teinud minu heaks oma parima ja nüüd teen mina oma parima tema rõõmuks. Tänapäeval ripuvad tema tööd külg-külje kõrval Tiziano töödega maailma galeriide seintel...
Kui palju rohkem on meie heaks teinud Jeesus. Püha Vaimu kui Tõeõpetaja läbi on Ta teinud meie heaks oma parima. Kas ei peaks ka meie nüüd tegema oma parima Tema heaks? Siis seisab meie elu läbi igaviku aegade külg-külje kõrval Tema eluga ajastute igaveses galeriis – Jumala riigis!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv