Kes valitseb sinu sees?
27.07.2013 - (1317)

Mat.9,9-13: "Ja sealt mööda minnes nägi Jeesus meest, Matteus nimi, tolli juures istuvat ja ütles temale: "Järgi mind!" Ja see tõusis ja järgis Teda. Ja kui Ta lauas istus tema kojas, vaata, siis tuli palju tölnereid ja patuseid ning istusid lauas ühes Jeesuse ja Ta jüngritega. Seda nähes ütlesid variserid Ta jüngritele: "Mispärast teie Õpetaja sööb ühes tölnerite ja patustega!" Aga kui Tema seda kuulis, ütles Ta: "Arsti ei vaja terved, vaid haiged. Ent minge ja õppige, mis see on: ma tahan halastust ja mitte ohvrit. Sest ma pole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!""
Variserid jagasid inimesed õigeteks ja patusteks. Vahel meiegi jagame inimesed headeks ja halbadeks ingliteks ja paharettideks. Ühtesid armastatakse, teisi vihatakse. Väikeseid lapsi armastavad pea kõik. Öeldakse, et need on "need kõige õigemad inimesed." Jeesuski seadis lapsed oma jüngritele eeskujuks ja ütles, et "kui te ei pöördu ega saa kui lapsukesed, ei saa te mitte taevariiki!" (Mat.18,3).
Tõepoolest, lapsed võivad olla väga armsad. Mõeldes tagasi ajale, mil minu lapsed olid väikesed, meenub palju toredaid hetki, kus nad käitusid nii korralikult, õppisid koolis hästi, laulsid ilusti ja ma tundsin neist siiralt heameelt ja isegi uhkust, et nad on minu lapsed. Soomes kolportöörides näitasin ma end tutvustades alati pilti oma lastest ja kui hea tunne oli, kui inimesed ütlesid, et sul on "nätid lapsed"! Nii armas oli nendega käsikäes kõndida ja neid väiksemaid süles hoida. Nad olid kui inglid! Ja meie Milviga vahel arutasime, nagu ka teised inimesed, et milline lastest on isasse ja milline emasse. Mulle meeldis, kui öeldi, et mõni laps oli minusse.
Selliseid kogemusi "paide" lastega on vast meil kõigil. Nad on armsad kui inglid. Kuid me oleme kindlasti kogenud lastega ka teistsuguseid hetki, kui nad näitavad oma kangust, jonnivad ja tujutsevad, trambivad jalgadega või heidavad koguni keset põrandat pikali – mõnikord, meie häbiks, koguni keset tänavat või kaubanduskeskuse rahvamassi – ning karjuvad ja nõuavad oma tahtmist. Õnneks minu lastega pole seda juhtunud. Me mäletame, mil nad meie palve peale midagi teha ütlesid pahuralt "Ei!" või oma vennale-õele või mängukaaslasele raiusid: "See on minu oma!" Seesama laps, kes äsja näis inglina, võib järgmisel hetkel ilmutada pahurust, isekust ja viha ning me mõtleme: "Kust küll on tulnud selline paharet?" Sel puhul, muidugi, me ei leia, et nad oleksid meie sarnased! Aga tegelikult just seda nad on!
Mitte ainult väikestes lastes, vaid meis kõigis on varjul nii "ingel" kui "paharet." Teoloogid, muidugi, tahaksid mind kohe parandada, tuletades meelde Jeesuse sõnu: "Üksainus on, kes on hea" (Mat.19,17) ja Pauluse sõnu "Sest ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head" (Rom.7,18). Nii see on, aga ometi oleme me vahel head ja teeme head – olgu see siis mitte meist, vaid Jumalast, kes meid mõjutab või elab meie sees. Igaüks meist võib vahel ilmutada armastust, headust, heldemeelsust. On hetki, mil me oleme valmis kas või ronima kõrgeima mäe tippu või laskuma madalaimasse orgu või rändama maailma lõppu, et aidata kedagi. On hetki, mil me käitume peaaegu nagu inglid – head inglid.
Kuid on teisi hetki ja vahel väga pikki hetki, mil me ilmutame pahurust, kurjust, viha, põlgust, vaenu, ahnust ja omakasupüüdlikkust. On hetki, mil meis on üldse raske leida midagi head – mil me näeme välja ja räägime ning tegutseme nagu paharetid. Igaühes meist leidub nii ühte kui teist. Ja see teeb meie südamest võitlusvälja, kus vastamisi on ingel ja paharet.
Üks inimene kirjutab oma päevikus otse: "Minu probleem on selles, et minus on varjul kaks erinevat inimest!" Sama tunnistab ka Paulus, kirjutades Rom.7,19: "Head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen!" "Oh mind viletsat inimest!" ohkab ta kurvalt (Rom.7,24).
Nii toimub ka meie sees see võitlus ja küsimus on: Kes jääb peale? Kes juhib meie elu? Kes võidab selle raske lahingu? Ingel või paharet? Või peab see võitlus jääma kestma igavesti? Selle maailma filosoofid ütlevad, et vastandid peavad jääma, need tasakaalustavad teineteist; kurjus on niisama vajalik kui headus. Üks ei saa eksisteerida ilma teiseta. Kuid meie ei saa sellega leppida, sest Jumala Sõna ütleb, et Jumal loob uue maailma, kus enam ei ole kurjust. Nii et sinna paharetid ei saa! Sellepärast tuleb need siin ilmas koostöös Jumalaga võita. Mida saame teha meie selleks, et meis elaks ja valitseks just see, keda meie soovime – ingel või paharet? Näiteks, kui me soovime, et
1. MEIS VALITSEKS PAHARET,
mida siis meil tuleks teha? Teda toita! Ja seda pole teha üldsegi raske. Peaaegu kõik, mida me siin inimeste maailmas näeme oma silmadega, kuuleme oma kõrvadega või kogeme oma tunnete ja tajudega, toidab paharetti meie sees. Kogu see maailm on inimeste poolt (või tuleks öelda hingevaenlase poolt) seadistatud toitma seda mässajat meie sees, et ta võiks juhtida meie elu. Peaaegu iga reklaam on disainitud erutama meie madalamaid instinkte, pannes meid himustama igasuguseid kaduvaid asju. Peaaegu iga film või TV programm sisendab meisse märkamatult, et kurjusega võib flirtida ja kiusatustele järeleandmine võib tuua meile väga põnevaid kogemusi.
Üks usklik mees tunnistab, kuidas talle soovitati "süütut" filmi "Kolm meest ja beebi." Kuidas saab olla midagi veel süütumat kui beebi, mõtles ta, ja ostis selle filmi. Ja nii ta asus seda ühel vihmasel õhtul koos naisega vaatama. Idülliline meeleolu kadus kiiresti, kui nad kuulsid mehi, kes pidid hoolitsema beebi eest, pidevalt ropendamas. Siis läks nende jutt narkoärile, millega nad tegelesid kulisside taga. Ja kõige tipuks käisid mehed voodis igal ööl erineva naisega!" Säh sulle süütu film!
Miks tehakse selliseid (ja palju hullemaid) filme? Sellepärast, et meie ühiskond on toitunud nii kaua säärasest rämpstoidust, et teda ei rahulda enam miski vähem erutav. Mõeldakse välja järjest võikamaid stsenaariume ja ühtlasi saadetakse sellega inimestele sõnum: "Nii elatakse tänapäeval. Kõik elavad nii, miks mitte ka sina!"
Ja paharet meie see ütleb: "Kui nii elavad kõik, nii teevad kõik ja nii räägivad kõik, miks peaksin siis mina neist erinema?" Selliselt saab kuri meie sees iga päev toitu ja julgustust ning kasvab üha suuremaks ja tugevamaks.
Isegi paljud kirikud lähevad maailmaga kaasa selle madala loomuse toitmisega. Homod tahavad teha oma homo asja ja paljud usujuhid panevad nad kirikus Jumala Sõnaga paari ning soovivad nende patuelule Jumala õnnistust! See on ilmselt üks tänapäeva kiriku viimastest "saavutustest", kuid patu tühisena või isegi loomuliku ja paratamatuna näitamine on olnud tavaline asi juba pikemat aega. Sa võid elada millist elustiili tahes ning olla ikka päästetud ja Jumala laps – kui sa vaid usud Kristust. Kuid see ei ole Jumala sõnum, see on Saatana vale, mis suigutab sind magama patuelus ja toidab sinus pesitsevat paharetti. Hästi toidetuna on tal suur võim sinu elu üle.
Kui me aga soovime, et
2. MEIS VALITSEKS INGEL,
peaksime võtma kuulda Jumala Sõna hoiatust sellise elu eest. Rom.13,13.14 kirjutab Paulus: "Elagem ausasti nagu päeva ajal, mitte öistes pidutsemistes ega joominguis, mitte kiimaluses ega iharuses, mitte riius ega kadeduses, vaid varustuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge muutke liha eest hoolitsemist himude ärritamiseks!"
"Varustuge Issanda Jeesuse Kristusega" ehk võtke Jeesus oma elu Issandaks. Tegelikult on see Tema, kes pakub end kõigile Issandaks ja juhiks, "ingliks" ning kutsub meid Tema kutset ja pakkumist vastu võtma.
Nii lähenes Ta ühel päeval kaluritele Peetrusele, Andreasele, Jakoobusele ja Johannesele ning kutsus neid Teda järgima, öeldes Peetrusele: "Ära karda, nüüdsest alates pead sa inimesi püüdma!" (Luk.5,10). Ja järgmine salm ütleb: "Nad vedasid paadid maale ja jätsid kõik maha ja järgisid Teda."
Siis lähenes Ta Matteusele, tölnerile ehk Rooma riigi heaks tollimaksu kogujale. Juudid pidasid tölnereid reetureiks, kes olid ostnud endale roomlaste käest tulusa kuid juute ahistava ameti. Mida rohkem raha nad kogusid, seda enam võisid nad sellest panna oma tasku. Ja Matteus püüdis teenida võimalikult palju. Ta kogus tolliraha kõigilt, ka sugulastelt ja sõpradelt ning naabritelt. Sellepärast peeti teda eriti nurjatuks ja inimesed irvitasid tema üle ning vaatasid teda põlgusega.
Keegi ei armastanud tölnereid ja sellepärast ei meeldinud Matteus ilmselt iseeneselegi! Talle ei meeldinud, kuidas inimesed teda vaatasid ja kohtlesid. Võib-olla soovis ta muutuda, kuid maailm ütles: "Sa ei saa muutuda. Keegi ei saa muutuda! Sa oled see, kes sa oled, ja selline, kes sa oled. Lepi sellega!" Selliselt püüab maailm ja tegelikult Saatan säilitada kontrolli meie üle.
Aga kui Jeesus kohtas Matteust, nägi Ta midagi, mida maailm ei suutnud näha. Ma ei taha sellega öelda, nagu oleks Jeesus vaadanud sellele tölnerile läbi roosade prillide. Piibel ütleb, et Jeesus teadis, mida inimesed mõtlesid. Ta nägi muidugi inimeste välimust, kuid Ta nägi ka inimeste sisse. Ühele naisele, keda Ta kohtas Jaakobi kaevu ääres, ütles Ta: "Viis meest on sul olnud ja kes sul nüüd on, ei ole mitte sinu mees" (Joh.4,18). See oli valus tõde. Kuid Jeesus ei pigistanud iial patule silma kinni! Ta rääkis naisele tõtt, et tuua teda tõetundmisele ja teda päästa. Samamoodi teadis Ta kõik ka Matteuse elust ning nägi temas potentsiaalset apostlit! Ta nägi Matteuses meest, kes on võimeline kirjutama üles Tema teod – kirjutama Matteuse evangeeliumi – ja selle kaudu andma edasi Jeesuse kutse miljarditele inimeste kuni aegade lõpuni!
Nii ütles Ta: "Matteus, järgi mind!" Ja esmakordselt hakkas Matteus mõtlema, et temas on midagi, mida kogu maailm ja ta isegi polnud varem näinud. Jeesus pidi seda nägema, kui Ta kutsus: "Matteus, järgi mind!" Ja Matteus kuuletus, ühtegi küsimust esitamata jüngri elu kohta. Ta usaldas täielikult Jeesust. Kui Jeesus juhib, on elutee turvaline! Sest Jeesus on see "ingel" meie sees, kui me Ta oma Päästjaks ja Issandaks vastu võtame ning kõiges Teda järgime. Tehes Tema tahtmist, mis on hästi ilmutatud Piiblis, toidame me seda inglit meie sees ja see saab võimust!
John Beck oli kord jalgpallimängija, kuid hiljem sai temast jutlustaja ning ta määrati USA olümpiakoondise kaplaniks. Palju aastaid rändas ta koos Ameerika Ühendriikide sportlastega kõikjal maailmas, pidades ühiseid palvusi ja palvetades individuaalselt sportlastega ning nõustades neid. Jälgides neid noori mehi ja naisi treenimas võistlusteks, leidis ta, et see on hea pilt kristlastest, millised nad peaksid olema. Siin olid inimesed, kes olid kõigest hingest pühendunud oma eesmärgi saavutamisele. Nad olid distsiplineeritud ja valmis maksma võidu eest igat hinda, ega hoolinud kannatustest, mis neil tuli taluda.
Siis aga ükskord kutsuti teda paraolümpiamängudele, kus, nagu me teame, võistlevad omavahel mõne vaimse või füüsilise puudega sportlased. Ta vaatas, kuidas 8 sprinterit startisid 100 meetri jooksuks ja imestas, kui head jooksjad nad tegelikult olid. Siis aga, umbes poolel teel, üks noormees kukkus, lõi põlve ära ja hakkas nutma. See, mis nüüd juhtus, hämmastas kaplanit. Kõik seitse jooksjat peatusid ja läksid kukkunud poisi juurde. Üks tüdruk kummardus ja puhus haiget saanud põlvele peale, öeldes: "Kohe läheb valu üle!" Seejärel aitasid nad poisi jalule ja kõndisid kõik koos üle finishijoone.
Kaplan sai aru, kui rängalt oli ta eksinud, seades olümpiamängudel esinevaid sportlasi kristlastele eeskujuks. Hoopis paraolümpiamängudel avaldus tõeline kristluse vaim! Olümpia, kus igaüks tahab olla iga hinna eest esimene, toidab vaid meie egot, seda paharetti meie sees; ja see on tabav pilt meie maailmast, kus kõikjal toimub võistlus, mis sageli tipneb lausa julma võitlusega! Paraolümpiamängudel aga nägi kaplan inglit nende jooksjate sees. Ja see oli nii ilus.
Kes valitseb sinu sees? Nagu juba öeldud, elab meie sees nii paharet kui ingel. Küsimus on vaid: kumb neist on tugevam? Kumb neist valitseb? Kumba neist lased sina valitseda? Kumba neist sina toidad?

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv