Kasvatage oma lapsed Jumalale!
27.08.2011 - (1423)

1. Moosese raamatu 22. peatükis leidub lugu, mis annab meile täna hommikuks mõtisklusainet. Alustame kohe esimesest salmist: "Pärast neid sündmusi kiusas [s.t. pani proovile] Jumal Aabrahami ning ütles temale: "Aabraham!" Ja ta vastas: "Siin ma olen!" Ja tema ütles: "Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morija maale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel neist mägedest, mis ma sulle nimetan!"" (1.Ms.22,1.2).
Peatugem siin hetkeks. Ma usun, et me kõik oleme tuttavad Aabrahami ja tema naise Saara looga. Jumal oli tõotanud anda neile poja, hoolimata nende kõrgest east. Ja kui Aabraham oli 100 aastane ning tema naine 90 aastane, imelaps sündiski. Nad panid talle nimeks Iisak, mis tähendab naer või naermine. Nad kutsusid teda naeruks mitmel põhjusel. Kõigepealt sellepärast, et oli naeruväärne mõelda, et Saara sünnitab lapse sellises kõrges eas, kus Tal oli juba ammu "lakanud olemast ka see, mis muidu naistele on omane" (1.Ms.18,11). Ja teiseks oli neil põhjust nimetada teda "naeruks" muidugi sellepärast, et ta tõi nende ellu nii palju rõõmu, muutes nende nutu naeruks. Olid nad ju olnud lastetud nii kaua aega, aga nüüd õnnistas Jumal neid pojaga.
Pole raske armastada oma lapsi. Jumal on pannud selle lausa instinktina meie sisse. Neid hellitades muutuvad nad meile väga südamelähedasteks, armsateks ja kalliteks. Ja on täiesti arusaadav, et Aabraham armastas oma last Iisakit väga tuliselt.
Aga siis, kui Iisakist oli kasvanud kena teismelise-eas noormees, ilmus Jumal Aabrahamile ja ütles: "Ma tahan, et sa ohverdaksid Iisaki mulle põletusohvriks ühel mäel, mille ma sulle nimetan!" Kas me suudame mõista, mida Aabraham oma sisimas tundis, kui Jumal käskis tal seda teha?
Järgmised salmid teatavad: "Aabraham tõusis hommikul vara, saduldas oma eesli, võttis enesega ühes oma kaks noort meest ja oma poja Iisaki, lõhkus põletusohvri puud, seadis minekule ja läks paika, millest Jumal temale oli rääkinud. Kolmandal päeval Aabraham tõstis oma silmad üles ja nägi seda paika kaugelt. Ja Aabraham ütles oma noortele meestele: "Jääge teie eesliga siia. Mina ja poiss läheme sinna, kummardame ja tuleme siis tagasi teie juurde" (1.Ms.22,3-5). Olukord läheb väga pinevaks, kui Aabraham näeb ohverdamise paika. Kuid tal on usku öelda: "Me tuleme tagasi teie juurde!"
Lugu jätkub: "Aabraham võttis põletusohvri puud, pani need oma pojale Iisakile õlale, võttis oma kätte tule ja noa ning mõlemad läksid üheskoos. Ja Iisak rääkis oma isa Aabrahamiga ning ütles: "Isa!" Ja tema vastas: "Siin ma olen, mu poeg!" Siis ta ütles: "Näe, siin on tuli ja puud, aga kus on ohvritall?"" (1.Ms.22,6.7).
Mõelge, kui raske oli Aabrahamil näha oma tõotatud poega kandmas tema enda ohverdamiseks mõeldud puid ja siis veel kuulda tema suust sellist valusat küsimust: "Kus on ohvritall?" Kuid ta leiab eneses usku vastata: "Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg!" (1.Ms.22,8).
1. OLULINE PÕHIMÕTE.
Jätame selle loo praegu siin sinnapaika ja küsime: Mida on see siiamaani meile õpetanud? Lugu algas mõttega, et Jumal kiusas Aabrahami, kuid me teame, et Piibli keeles tähendab see: Jumal pani Aabrahami proovile. Mitte et Jumal poleks tundnud Aabrahami, vaid et Aabraham ise mõistaks, kui palju ta tegelikult usub ja usaldab Jumalat ning on Talle pühendunud.
Me võime olla usklikud, kuid me ei tea iial, milleks me oleme võimelised, kui kindlalt me suudame püsida usus, kuni meie elus pole saabunud mõni tõsine kriis. Mõni meist võib ajada head juttu ja näida tõsise usuinimesena, kuid alles tõsises kriisis ilmneb meie tõeline olemus.
Jumal andis selle käsu, et Aabraham saaks uurida oma südant ja leida, millised on tema tõelised prioriteedid. Keda ta armastab enam: kas Iisakit või Jumalat! Püüdke mind mõista: Jumal ei palu iial, et me armastaksime oma lapsi vähem; Ta palub, et me armastaksime Teda rohkem! Meie armastus Jumala vastu peab olema suurem kui kellegi teise vastu, isegi meie perekonna vastu. Me peame väga armastama oma perekonda, oma abikaasat ja lapsi; kuid me peame armastama Jumalat üle kõige.
Kümnest käsust esimene ütleb: "Mina olen Jehoova, sinu Jumal... Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!" (2.Ms.20,2.3). Sellega Jumal soovib, et Tema oleks iga inimese elus esikohal. Kui Jeesuselt küsiti, milline käsk on suurim, vastas Ta: "Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest. See on suur ja esimene käsk" (Mat.22,37.38). Ja Mat.10,37 ütles Jeesus: "Kes isa või ema enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt; ja kes poega või tütart enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt."
Ajalooürikud pajatavad sellest, kuidas Süüria kuningas Antiochus IV vallutas umbes 160 aastat enne Jeesuse sündi Jeruusalemma ning otsustas hävitada juudi usu ja sundida juute salgama oma usku Jumalasse. Muude õuduste hulgas käskis ta juutidel ohverdada sigu altaril, mis oli rajatud Jumala teenimiseks.
Seal oli üks juudist ema oma seitsme pojaga. Sõdurid tulid vanima poja juurde ja käskisid tal ohverdada üks siga altaril. Noormees keeldus. Seepeale teda piinati ja kui ta ikka keeldus – hukati. Siis võeti käsile teine poeg. Kui ka tema keeldus, surmati ka tema julma piinamise järel. Selliselt piinati kolmandat, neljandat, viiendat ja kuuendat poega ning surmati, kuna nad kõik keeldusid teotamast oma Jumalat.
Lõpuks tulid nad seitsmenda poja juurde, kes oli alles poisike. Isegi kalgisüdamelised sõdurid ei soovinud selle lapse surma. Nii pöördusid nad tema ema poole: "Kui sa paluksid tal vaid puudutada sealihaga oma huuli, siis sellest piisab ja me säästame ta elu." Selle peale ütles ema pojale: "Poeg, ma kandsin sind oma üsas üheksa kuud. Ma imetasin sind kolm aastat. Ma kasvatasin sind selliseks hetkeks, nagu see. Ma julgustan sind püsima kindlana oma usus ja järgima oma vendade eeskuju. Ja kui sa sured, suren ka mina, et olla koos sinuga.
Selle peale surmati see poeg ja tema ema ning see sai üheks tõukeks Maccabeide ülestõusule, mille tulemuseks oli 100 aastat vabadust juutidele.
Pastor Gary Ezzo ütles, et üks tänapäeva perekonna probleemidest on, et mees ja naine ühendavad käed, moodustades perekonnaringi. Siis sünnib laps, kelle nad asetavad selle ringi keskele. Kõik keerleb lapse ümber. Seejärel sünnib teine laps ja ka see asetatakse ringi, mille moodustavad isa ja ema nüüd juba kahe lapse ümber. Kõik keerleb nüüd kahe lapse ümber. Laste arvu kasvades muutub ring nii suureks, et isa-ema ei suuda enam kätest kinni hoida ja perekonnaring puruneb. See pastor soovitab, et me looksime teistsuguse perekonnaringi Jeesusega keskel. Laste sündides ühendavad nad käed ema ja isaga ning ring muutub vaid suuremaks. Kuni Kristus on selle keskel, ei purune see iial.
Põhimõtteks on, et me peame armastama Jumalat üle kõige, enam kui kedagi teist, isegi oma perekonnaliikmeid. Jumal peab olema esikohal. Kui see tõepoolest on nii, on tulemuseks see, et me armastame oma kaasat ja lapsi veel enam kui ilma Jumalata pere keskel! See on põhimõte, nüüd selle rakendamisest.
2. SELLE PÕHIMÕTTE RAKENDAMINE.
Selle põhimõtte rakendamine polegi nii kerge, kui selle ülesseadmine. 1970-ndail aastail kirjutas dr. James Dobson raamatu "Julge karistada" ("Dare to Discipline"). See oli hea raamat, kuid põhjustas palju diskussioone, sest enne seda oli terve generatsioon vanemaid kasvatanud oma lapsi dr. Spocki kasvatusfilosoofiat järgides, kes õpetas, lühidalt öeldes, et me ei peaks kunagi karistama oma lapsi ega neile vitsa andma. Selle asemel peaksime me laskma neil end vabalt väljendada, vastasel korral me vääname nende väikseid isiksusi ning anname põhjust, et nad täituvad vaenulikkusega. Sealt läks käibele sõna "vabakasvatus."
Dr. Dobson julges minna vastu seda voolu. Ta julges juhtida tähelepanu Piibli õpetusele, et lapsi kasvatades peaksime me neid vajadusel ka karistama. Ta kirjutab: "Ülemäärane armastus võib lapse rikkuda, nagu armastuse puudumine võib ta hävitada." "Me oleme tänapäeval niivõrd lastele orienteeritud," kirjutab ta, "et laps saab praktiliselt kõige keskmeks, mis toimub meie peredes." "Ja tulemuseks on," jätkab ta, "et oma ülemäärase armastusega me teeme neli viga, mis lähevad meile kalliks maksma."
Esimesena nimetab ta "ülekaitstust." Meil on instinktiivne kalduvus last sündimisest peale kaitsta kõige eest, mis kuidagi võiks talle kahju teha. Kuid laps tuleb ju ette valmistada eluks selles ebatäiuslikus maailmas, kaasa arvatud hakkama saama igasuguste probleemide ja väljakutsetega.
Ta soovitab lapse vabakslaskmist järk-järgult. Kui laps on piisavat vana, laske tal ronida aias puu otsa. Ta võib kukkuda alla, kuid see on osa suureks kasvamisest. Kui ta on piisavalt vana, laske tal sõita jalgrattaga. Ta võib kukkuda, kuid kes meist saab minna läbi elu ilma marrastusteta; isegi luumurrud kasvavad kokku! Kui laps on piisavalt vana, lubage tal veeta õhtu oma sõbraga või sõita rajaleidjate laagrisse. Kui tal peaks mõnes laagris tekkima koduigatsus, ärge sõitke talle järele, soovitab dr. Dobson. Kui laps on piisavalt vana, las ta proovib mõnd osalise ajaga tööotsa; kui ta on 16, ärge keelake tal õppida mootorratast ja autot juhtima. Ja kui ta on 22, las ta läheb oma esimesele kohtumisele! Tegelikult juba palju varem. Igal juhul, laske lapsel kasvada, kuni te julgete ta kodunt välja lasta ... kas või minekuks maailma otsa! Jah, ilm on täis ohte, kuid te ei saa oma lapsi nagunii kaitsta kõigi nende eest. Kaitsmisega üle pingutades võivad nad osutuda nõrkadeks ja täiesti ettevalmistamatuiks iseseisvaks eluks. Ja seda ei taha meist keegi.
Teise suurima kasvatusveana, "ülemäärase armastuse" ilmutamisena, nimetab dr. Dobson "ülerahuldamist," lapsele liiga palju raha ja asjade andmist. Siia sobivad hästi Jeesuse sõnad: "Vaadake ette ja hoiduge ahnuse eest; sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!" (Luk.12,15). Ärge kasvatage oma lastest ahnitsejaid! Õpetage neile, et on tähtsamaid asju kui materiaalsed asjad. Ostes lastele ülemäära palju mänguasju, riideid, ajaveetmise vahendeid, ei õpi nad neid kunagi vääriliselt hindama, soovides aina uusi asju ja järjest rohkem. Nad muutuvad täitmatuiks ja see rikub kogu nende elu. Las nad unistavad mõningaist asjadest ja las mõnede asjade saamine jääbki neile unistuseks. See kasvatab iseloomu. Lapsepõlves kõige saamine arendab soovi saada ka hilisemas elus kõik soovitu ja tihti minnakse selle soovi realiseerimiseks vargile.
Kolmanda "ülemäärase armastuse" ilmutamisena nimetab dr. Dobson "ülelubamist," liiga palju lubamist. Lapsel lubatakse kõik teha ja talle andestatakse kõik! Aga õpetussõnades manitsetakse: Karista oma poega, siis on sul temast rahu ja ta rõõmustab su hinge!" (Õps.29,17). Ja Õps.13,24: "Kes vitsa ei tarvita, vihkab oma poega, aga kes teda armastab, karistab teda aegsasti!"
Meil tuleb valida, kas kuulda, mida ütleb maailma populaarne arvamus, või mida ütleb Jumala Sõna. Nende õpetused on väga erinevad. Meil tuleb valida üks neist. Maailm ütleb, et armasta vaid oma last ja küll ta lõpuks talitab õigesti, leides oma tee. Kuid see jätab välja ühe väga olulise tõiga – inimese patususe. See ignoreerib tõsiasja, et meis kõigis pesitseb patune loomus ning seda ohjeldamata pääseb see võimule ja teeb palju kurja.
Kui sa jätad oma lapse – kui armas ja süütuke ta ka on – kui sa jätad ta ise valima, ega suuna teda, teeb ta tõenäoliselt halva valiku. Sina pead talle õpetama, mis on õige ja mis on väär. Ja vahel, kui sõnadest ei piisa, on seda kõige otstarbekam ja tõhusam teha vitsaga lüües selle koha peale, mille Jumal näib olevat selleks otstarbeks ise polsterdanud! Sellest keelest saab iga laps aru. Ja kuna ükski laps ei taha vitsa saada, siis püüab ta ka mitte teha seda, mida vanemad keelavad. Siit tulevadki head ja õiged harjumused mis õnnistavad inimese edasist elu.
Ja neljanda "ülemäärase armastuse" ilminguna, mis läheb meile kalliks maksma, nimetab dr. Dobson "üleaktiivsust." Paljud vanemad tahavad, et nende lapsed osaleksid kõiges, tegeleksid kõigega. Tõesti, see võib hoida neid tänaval lonkimast, kuid see ei anna ka vanemaile palju aega tegelda oma lastega. Neid lihtsalt pole kodus. Nad pole küll "paha peal," kuid nad pole ka kodus, et kuulda vanemate õpetust. Selliselt saavad nende suurimateks õpetajateks ja mõjutajateks nende sõbrad ja iidolid. Aga Piibel õpetab – 5.Ms.6,6.7: "Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!" Me vajame, et lapsed veedaksid piisavalt palju aega kodus ja oma vanematega. Selliselt õpivad nad nii nende sõnadest kui tegudest – jah, eelkõige eeskujust.
Ja tulles nüüd lõpuks tagasi Aabrahami ja Iisaki loo juurde, kas Iisak oleks täitnud ustavalt oma osa selles loos, kui ta oleks olnud n.n. "vabakasvatuse" vili? Ta osutas täpselt samasugust sõnakuulmist oma isale kui Aabraham oma Jumalale. Tal oli samasugune iseloom kui tema isal. Me teame, et Aabraham sümboliseeris selles loos Jumalat Isa ja Iisak Tema Poega Jeesust Kristust. Ainult selle vahega, et Jumal tõesti andis oma ainsa armastatud poja surma meie eest, Aabraham aga tuli tõesti mäelt tagasi oma elus pojaga. Jumal oli "vaadanud enesele ohvritalle," nagu Aabraham oli usus oma pojale lubanud. Aabraham oli kasvatanud oma armastatud poega Jumala Sõna õpetuse järgi ja siin oli selle kaunis vili ning Jumal andis liigutatult tõotuse:
3. JUMALA TÕOTUS.
1.Ms.22,16-18: "Ma vannun iseenese juures, ütleb Jehoova: sellepärast et sa seda tegid ega keelanud mulle oma ainust poega, ma õnnistan sind tõesti ja teen su soo väga paljuks nagu tähti taevas ja nagu liiva mere ääres, ja su sugu vallutab oma vaenlaste väravad! Ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad, sellepärast et sa võtsid kuulda mu häält!"
Aabraham armastas tõesti Jumalat üle kõige ja kasvatas ka poega Iisakit armastama Jumalat üle kõige ning kui ka meie armastame Jumalat üle kõige ja kasvatame oma lapsi armastama Jumalat üle kõige, õnnistab Jumal meid samamoodi – igavese õnnistusega, mis ulatub uude maailma, Jumala igavesse riiki.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv