Jumala käsk X
27.09.2003 - (1885)

Alustagem täna tsitaadiga Ellen White'i sulest: "Kristuse sarnane iseloom on ainus varandus, mille inimene võib viia teise maailma." – COL 332.

Kristuse sarnane iseloom – milline see on? Milline on Kristuse iseloom? Eks peegeldu see Tema tahtes; Tema tahe aga on ilmutatud Tema seaduses, Jumala käsus – ja käskudes. Need on siis antud meie iseloomu kasvatamiseks Kristuse sarnaseks. Selleks aga tuleb meil mõista ja täita mitte ainult iga käsu kirjatähte, vaid meil tuleb mõista ka selle vaimu ja elada selle järgi.

Heaks näiteks sellest on tuntud lugu halastajast samaarlasest (Luk.10,29-37). Selles loos preester ja leviit, kes läksid kannatanule abi andmata temast mööda, ei tapnud, ei peksnud, isegi ei riielnud – kuid ometi ei elanud nad Jumala käsu järgi! Milline käsk aga juhtis samaarlase tegu, kellel hakkas kannatanust kahju ja kes ruttas talle appi?

Nagu me mõistame, on siin tegu VI käsuga, mis ütleb: "Sa ei tohi tappa!" (2.Ms.20,13). Kuid kas kellegi teise poolt haavatud inimese maha surema jätmine pole ka tapmine – sellest käsust üleastumine? Ja kas kellegi surmast päästmine pole mitte selle käsu täitmine?

Need on vaid mõned nüansid VI käsu mõistmise juures. Vaadelgem aga täna seda käsku lähemalt. Kõigepealt: Kas Jumal ise täidab seda käsku?

Tundub kohatu küsimusena, sest on ju Jumal see, kes on meile elu andnud ja meid Kristuse ohvri läbi surmast päästnud! Enam täiuslikumalt ei saaks seda käsku täita!

Aga ometi: kui Jumal ei tapa, kuidas saab Ta siis kord hävitada õelaid? Või ei hävitagi? Piinab, aga ei tapa! Palju on neid, kes arvavad just nii.

See viib meid küsimuse juurde: millist tapmist keelab kuues käsk? Kas igasugust elu võtmist? Muuseas, selles käsus pole isegi määratletud, kelle tapmisega on tegemist. Ja nii arvavadki mõned, et tappa ei tohi ühtki elusolevust – isegi mitte kärbest ega sääske!

Siiski leidub Piiblis kohti, kus selle käsu mõte on lähemalt lahtikirjutatud. Näiteks 2.Ms.21,12-14: "Kes teist inimest lööb, nõnda et see sureb, seda tuleb karistada surmaga. Aga kui ta teda ei ole varitsenud, vaid Jumal on lasknud teda tema kätte sattuda, siis ma määran sulle ühe paiga, kuhu ta võib põgeneda. Aga kui keegi on riivatu oma ligimese vastu, tappes teda kavalasti, siis sa pead tema võtma surmamiseks isegi mu altari eest."

Pisut lähemalt on selgitatud 4.Ms.35,16-24: "Kui ta lööb teda raudriistaga, nõnda et ta sureb, siis ta on meelega tapja: seda tapjat karistatagu surmaga. Või kui ta lööb teda käes oleva kiviga, millega saab surmata, nõnda et ta sureb, siis ta on meelega tapja: seda tapjat karistatagu surmaga. Või kui ta lööb teda käes oleva puuriistaga, millega saab surmata, nõnda et ta sureb, siis ta on meelega tapja: seda tapjat karistatagu surmaga. Veretasunõudja surmaku see tapja; kui ta teda kohtab, siis ta surmaku ta. Ja kui ta viha pärast teda tõukab või varitsedes viskab midagi tema peale, nõnda et ta sureb, või vaenulisusest lööb teda oma käega, nõnda et ta sureb, siis karistatagu lööjat surmaga: ta on meelega tapja; veretasunõudja surmaku tapja, kui ta teda kohtab.

Aga kui ta äkitselt, ilma vaenulisuseta, tõukab või viskab ta peale mõne asja, ilma et oleks teda varitsenud, või laseb ilma teda nägemata langeda ta peale mõne kivi, millega saab surmata, nõnda et ta sureb, kuid ta ei ole olnud tema vihamees ega ole püüdnud temale kurja teha, siis kogudus mõistku kohut lööja ja veretasunõudja vahel nende kohtuseaduste järgi."

Siit ilmneb, et küsimuse all on inimese tapmine. Samuti ilmneb siit, et eksisteerib selge vahe kogemata tapmise ja ettekavatsetud mõrva vahel. Muidugi tuleb olla ettevaatlik, et mitte tappa inimest kogemata – ja ka ettevaatamatusest tapja läheb kohtu alla – kuid see, mida VI käsk keelab, on ikkagi mõrv ehk inimese tahtlik tapmine, mille ajendiks on vihkamine või omakasu.

Sellepärast ei saa mõrvaks pidada karistamist. Näiteks andis Jumal Moosese läbi käsu – 2.Ms.21,15-17: "Kes lööb oma isa või ema, seda karistatagu surmaga. Kes röövib inimese, kas ta selle müüb või see leitakse tema käest, seda karistatagu surmaga. Kes neab oma isa või ema, seda karistatagu surmaga." Surmaga karistamine on ju surmamine, kuid mitte mõrv. Ja sellised karistajad ei ole astunud üle VI käsust.

Ka ei saa mõrvaks pidada enesekaitset. Sellekohase näite võime lugeda 2.Ms.22,1.2: "Kui varas tabatakse sissemurdmiselt ja lüüakse surnuks, siis tapjal ei ole veresüüd. Aga kui päike oli juba tõusnud, siis on tapjal veresüü." Siit ilmneb, et ka ennast kaitstes tuleb, kui vähegi võimalik, vältida tapmist. Kuid kui keegi on pimedas enesekaitseks kallaletungija või sissemurdja tapnud, pole ta mõrvar. Kuigi ta on tapnud inimese, pole ta astunud üle VI käsust.

Mõrvaks ei tule lugeda ka tapmist riigikaitseks. 5.Ms.20,10-18: "Kui sa jõuad mõne linna ligi, et sõdida selle vastu, siis paku sellele rahu. Ja kui ta sinult rahu vastu võtab ja avab sulle väravad, siis olgu kogu rahvas, kes seal leidub, sulle töökohustuslik ja teenigu sind. Aga kui ta ei tee sinuga rahu, vaid valmistab sõjaks su vastu, siis piira teda. Ja kui Jehoova, su Jumal, annab ta sinu kätte, siis löö mõõgateraga maha kõik ta meesterahvad. Aga naised, lapsed, lojused ja kõik, mis linnas on, kõik sellest saadav saak, riisu enesele ja söö oma vaenlastelt saadud saaki, mida Jehoova, su Jumal, sulle annab. Nõnda tee kõigi nende linnadega, mis on sinust väga kaugel, mis ei ole nende siinsete rahvaste linnade hulgast. Aga nende rahvaste linnades, keda Jehoova, su Jumal, annab sulle pärisosaks, ära jäta elama ühtki hingelist, vaid hävita sootuks hetiidid, emorlased, kaananlased perislased, hiivlased ja jebuuslased, nõnda nagu Jehoova, su Jumal, sind on käskinud, et nad ei õpetaks teid tegema kõiki nende jäledusi, mis nad tegid oma jumalatele, ja et teie ei teeks pattu Jehoova, oma Jumala vastu!"

Ilmselt ei saa me kõike seda automaatselt üle kanda meie aega, kuid see aitab meil mõista Iisraeli kui teokraatliku riigi sõjameeste tegusid – vaenlasi tappes ei osutunud nad mõrvareiks, nad ei astunud üle VI käsust. Neid võib pigem nimetada karistajaiks. Teatud tingimustes võib hoopis mitte karistamine (s.t. mitte tapmine) osutuda Jumala käsust üleastumiseks! Ühe sellise näite leiame 1.Sam.15,1-11:

"Ja Saamuel ütles Saulile: "Jehoova on mind läkitanud võidma sind kuningaks Tema rahvale Iisraelile. Ja nüüd kuule Jehoova sõnu: nõnda ütleb vägede Jehoova: Ma tahan kätte tasuda, mis Amalek tegi Iisraelile, astudes teel temale vastu, kui ta tuli Egiptusest. Mine nüüd ja löö Amalekki ja kaota sootuks ära kõik, mis tal on, ja ära anna temale armu, vaid surma niihästi mehed kui naised, lapsed ja imikud, härjad ja lambad, kaamelid ja eeslid!"

Ja Saul hüüdis rahva kokku ning luges nad üle Telaimis: kakssada tuhat jalameest ja kümme tuhat Juuda meest. Kui Saul tuli amalekkide linna alla, siis ta pani varitsejad orgu. Ja Saul ütles keenlastele: "Minge, lahkuge, minge ära amalekkide hulgast, et ma ei hävitaks teid ühes nendega! Sest te tegite head kõigile Iisraeli lastele, kui nad tulid Egiptusest."

Ja Saul lõi amalekke Havilast kuni Suuri teelahkmeni, mis on Egiptuse ees. Ja ta võttis Agagi, Amaleki kuninga, elusalt vangi, aga kogu rahva ta hävitas mõõgateraga sootuks. Aga Saul ja rahvas andsid armu Agagile ja parimaile pudulojustest ja veistest, nuumloomadele ja talledele, ja kõigele, mis oli hea ega tahtnud neid hävitada sootuks; aga kõik, mis oli väärtuseta ja väeti, nad hävitasid sootuks.

Siis tuli Saamuelile Jehoova sõna, kes ütles: "Ma kahetsen, et ma olen Sauli kuningaks tõstnud, sest ta on taganenud minu järelt ega ole täitnud mu käsku!""

Jättes osa hävitamisele kuuluva surmamata, astus Saul üle Jumala käsust!

Jah, see, mille 6. käsk otseselt keelab, ei ole karistamine, enesekaitse ega riigikaitse; VI käsk keelab mõrva, mille peamiseks ajendiks on viha. See selgub ka hästi Jeesuse selgitusest, mille Ta andis sellele käsule – Mat.5,21.22: "Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: sa ei tohi tappa! ja kes iganes tapab, kuulub kohtu alla. Kuid mina ütlen teile, et igaüks, kes on oma vennale vihane, kuulub kohtu alla; aga kes iganes oma vennale ütleb "raka!" kuulub Suurkohtu alla; aga kes ütleb "Sa jõle!" kuulub põrgutulle."

Jah, ka vihas öeldud sõnad võivad tappa! Ja seegi on VI käsust üleastumine.

Kuid mitte ainult teise inimese elu kallale kippumine on 6. käsust üleastumine. Seda on ka enda elu kallale kippumine ehk selle lühendamine – ka aeglaselt lühendamine suitsetamise, alkoholi pruukimise, narkootikumide tarvitamise või ebatervisliku toitumise kaudu. Kolm esimest ei vaja kommenteerimist, nende kahjulik mõju on ammu teaduslikult tõestatud. Kuid ma ei tahaks ka sellel palju-vaieldud toidu teemal pikalt peatuda. Ütlen vaid, et Jumal, meie Looja, on andnud meile teada, milline toit ehk kütus on meile parim. Hea on nende nõuannete järgi toimida. Kuid vahel on siiski mõistlikum kasutada natukene halvemat kütust, kui jääda hoopis tee peale! S.t. et igas olukorras tuleb meil valida parima ning ülim eesmärk on ikkagi elu ja võimalikult parima tervise säilitamine, mitte mõne käsu kolmnurga all antud nõude või soovituse diletantlik täitmine. Inimesed on eriolukordades söönud elu säilitamiseks kõike; ja kui nad on seeläbi ka oma tervist pisut rikkunud, on nad ikkagi teinud hästi, et on oma elu säilitanud! Nad on Jumala käsu täitnud!

Söömise küsimus on ainult tervise küsimus. Ei ole olemas moraalset rüvetumist mõne toidu kaudu. Ei ole ka üht menüüd, mis oleks ühtemoodi parim absoluutselt kõigile. Kasutagem häid nõuandeis, Jumalast antud tarkust ja oma kogemusi, et valida oma parim. Selliselt täidame Jumala käsku hoida elu. Ja see on ka üks enesearmastuse põhjendatuim väljendus: armasta ennast, hoolitsedes oma tervise eest. Ja seejärel armasta oma ligimest nagu iseennast!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv