Alguses lõi Jumal ...
27.10.2012 - (1621)

Räägitakse, et inglise matemaatik, loogik ja filosoof Bertrand Russell pidas kord – 20. sajandi alguses – avaliku loengu astronoomiast. Ta kirjeldas, kuidas Maa tiirleb ümber päikese ja kuidas päike omakorda tiirleb meie galaktika keskpunkti ümber. Loengu lõpus tõusis üks väike daam saali tagareas ja ütles: "See, mis te rääkisite, on kõik jama! Maa on tegelikult lame ja toetub tohutult suure kilpkonna seljale!"
Teadlane naeratas selle peale ja küsis: "Ja mille peale toetub see kilpkonn?"
"Te olete väga kaval, noormees, väga kaval," ütles vana daam, "kuid kilpkonn toetub teisele kilpkonnale ja nii alla välja."
Nii nagu eksisteerib mitmesuguseid arusaamu sellest, milline on Maa ja universum, nii on palju erinevaid vaateid ka selle kohta, kuidas see kõik on tekkinud või alguse saanud. Inimesi on alati huvitanud asjade olemus. Nad soovivad teada, kust nad on tulnud, miks on nad siin ja kuhu nad lähevad ehk mis neist saab. Selliste küsimustega tegelevad mitte ainult teoloogid ja filosoofid, vaid ka teadlased. Ja nii on liikvel ka erinevaid vastuseid, alates loomisest Jumala poolt kuni iseenesest toimunud suure pauguni, mis on n.ö. viimane sõna teadlaste poolt universumi tekkimise küsimuses. Wikipeediast võib selle kohta lugeda: "Suur Pauk (inglise keeles Big Bang) oli hüpoteetiline sündmus umbes 13,7 miljardit aastat tagasi: universum hakkas kujuteldamatult tihedast olekust plahvatuslikult paisuma. Seda loetakse kosmoloogia standardmudelis universumi alguseks. Suure Paugu teooria käsitleb ka universumi varajast arengut pärast Suurt Pauku. Suur Pauk ei olnud "plahvatus" olemasolevas ruumis, vaid mateeria, ruumi ja aja ühine tekkimine..."
Ma ei vaeva oma pead sellega, kuidas sai tekkida mateeria – koolis füüsika tunnis taoti mulle pähe, et mateeria on igavene: see ei teki ega kao; teadus on seda tõestanud ja sellega kummutanud Piiblis leiduva loomisloo; ainult teaduses võhikud usuvad, et mateeriat on võimalik luua. Ma ei vaeva oma pead ka sellega, kuidas sai tekkida ruum ja aeg – mu mõistus lihtsalt sellist asja ei võta. Oli aeg, mil aega ei olnudki! Katsu seda mõista! Nojah, kui meid ei olnud, siis ei olnud ka kedagi teist ja järelikult polnud ka aega! Väga filosoofiline! Aga õnneks nimetatakse seda suurt pauku "hüpoteetiliseks sündmuseks," kuhu jõutakse välja, kui minna tagurpidi sealt, kus galaktikad praegu asuvad, ja sellise kiirusega, nagu nad praegu universumi kujuteldavast keskpunktist eemalduvad. Ma mõistan, et sarnasel meetodil arvestatakse välja ka Maa peal olevate objektide vanust. Sealt tulevadki need miljonid ja miljardid aastad. Mõõdetakse praegu toimuvate protsesside kiirust, mille alusel arvutatakse välja "alguspunkt" – eeldades, et see "hüpoteetiline" alguspunkt on olemas.
Ma ei ole teadlane, ehkki ma olen teaduse vastu alati huvi tundnud ning palju populaarteaduslikke raamatuid ja artikleid lugenud. Ma olen kristlane, kes kõigi teaduse rünnakute kiuste usub Loojasse. Ja meie kogudus usub Loojasse Jumalasse, kes lõi alguses taevad ja maa (1.Ms.1:1).
LOOMINE.
See on üks Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse põhilistest õpetustest. Kuidas sellele aga läheneda? Kuidas seda rahvale õpetada? Seda on võimalik teha mitmel erineval viisil:
1. Me võime pilgata igaüht, kes usub, et on arenenud ahvist. Inimestel on kalduvus naeruvääristada seda, mille vastu nad ei suuda ratsionaalselt vaielda. Nii et kui sa ei suuda vastata teise küsimusele, siis hakka teda pilkama!
Üks evolutsiooniteooria eestvõitleja sai loomisse uskujailt ähvarduskirju, millest ühe juurde oli lisatud ka pilt ahvist, kommentaariga: "Sa võid riputada selle oma töötoa seinale ja näidata igaühele, kui uhke sa oled oma esivanema üle!"
See pole mõistlik ega produktiivne lähenemine. See ei võta teisi inimesi ega ideid tõsiselt. See kõneleb pigem sellest, et sa kardad neid ega oska neile vastata.
2. Me võime püüda laduda välja kõik teaduslikud argumendid, mis meie arvates toetavad loomisõpetust, kuid neid inimesi, kes seda suudavad, on üsna vähe ja mina kindlasti ei ole üks neist. Mõned, kes peavad end sel alal kompetentseks, teevad siiski tihti rohkem kahju kui kasu, sest alati on veel kompetentsemaid inimesi, kes tõlgendavad neid fakte hoopis teisiti.
3. Me võime esitada kogu Piiblis leiduva tõendusmaterjali loomise kohta ja tõestada, et 1. Moosese raamatust kuni Ilmutusraamatuni räägib Piibel Jumalast kui Loojast. Selles asjas on mul kindlasti palju rohkem teadmisi ja kogemusi ning see võib olla huvitav – meile, kuid see ei veena evolutsiooniteooriasse uskujaid.
4. Me võime osutada probleemidele ja vastuoludele evolutsiooniteoorias, nagu näiteks elu tekkimine elutust mateeriast ja puuduvad lülid erinevate liikide vahel. Miks arenes inimese aju nii suureks, kui ta isegi tänapäeval kasutab vaid murdosa selle mahust? On meeldiv näha auke vastase argumentides, kuid nendele osutades ajame me vaid sündsusetult oma nina püsti ega võida oponenti enda poole.
Seepärast rääkigem täna lühidalt vaid kahest asjast: Teaduse ja religiooni ajaloost ja nende omavahelisest suhtest, ning loomisõpetusest kui ühest usu doktriinist.
AJALUGU.
Tsivilisatsiooni varajases ajaloos omistati kõik, mida ei mõistetud, Jumalale; ja nii oli peaaegu kõik ime – Jumala ime. Kuid inimene hakkas asju uurima, sooritades vaatlusi ja katseid. William Harvey avastas, et veri voolab meis lihaspumba töö tagajärjel ja see oli paljude meelest ränk löök Jumala väe pihta. Keemiat hakati pidama üheks "kuradi seitsmest kunstist," sest see seletas ära paljude asjade põhjuse ja nii ei olnudki Jumal enam kõige põhjuseks. Inimesi, kes seletasid asju loodusseadustega, hakati kutsuma uskmatuiks ja ateistideks.
Kui Roger Bacon 13. sajandil seletas, et vikerkaar tekib valguse murdumisest, mõisteti ta hukka oma "kahtlase uuenduse" pärast. Sest loomulikult oli vikerkaar märk Jumalalt ega saanud seepärast olla seletatud loodusseadustega! Kuidas küll seisti vastu piksevarraste asetamisele kirikute katusele, sest selles nähti "katset kontrollida taeva artilleeriat!" Ja kui Copernicus [Kopernik], kes oli paljude tõsiste ametite kõrvalt ka hobi korras astronoom, rääkis 16. sajandi alguses Maa pöörlemisest ümber oma telje ja tiirlemisest ümber Päikese, s.t. et Maa ei olegi universumi keskpunkt, kuulutas paavst Paulus V, et "õpetus maa kahekordsest liikumisest ümber oma telje ja ümber päikese on vale ja täielikus vastuolus Pühakirjaga." Me võime küsida: Millise Pühakirjaga? Ps.93,1: "Jehoova on ... kinnitanud maailma, et see ei kõiguks! [KJV: et seda poleks võimalik liigutada]."
Religioon on tihti väitnud enamat, kui õpetab Piibel. Näiteks, et Maa on universumi keskpunkt. Piibel ei nõua meilt sellist usku. Möödunud sajandi kuuekümnendail aastail väitsid mõned "Piibli autoriteedile" toetudes, et inimene ei tõsta oma jalga iial Kuu pinnale. Meil pole vaja öelda, et Aadam loodi kell 9 enne lõunat 23. oktoobril 4004. aastal enne Kristust, nagu seda väitis iiri arhipiiskop 17. sajandist James Usher, kelle väljatöötatud Piibli kronoloogiaga arvestavad paljud kuni tänapäevani. Piibel ei nõua uskumist, et Jeesus sündis täpselt 4000 aastat peale loomist ja seega on nüüd Maa vana 6000 aastat.
Ei nõua Piibel ka uskumist liikide muutumatusse. Üks põhjustest, miks Charles Darwin tuli välja evolutsiooniteooriaga, oligi see, et tolle aja kirik luges Piiblist välja, et liigid on muutumatud. Esimese Moosese esimeses peatükis leidub korduvalt fraas: "nende liikide järgi." Darwin läks välja põllule ja leidis, et see pole tõsi. Liigid muutuvad. Me peame olema hoolsad, et mitte panna Piiblit ütlema rohkem, kui see tegelikult ütleb!
Piibel ei ole teaduslik kirjandus, välja arvatud lunastusteadus, mis on seal hästi avaldatud. Kuid see ei tähenda seda, et see oleks vastuolus tõelise teadusega. Me lihtsalt ei peaks ootama liiga palju raamatult, mis on kirjutatud hoopis teisel ajastul ja teises keeles ning teisel eesmärgil. Selle fookuses on ju lunastuslugu!
TEADUS KUI RELIGIOON.
Tänapäeval on paljude jaoks teadus saanud omamoodi religiooniks või alternatiiviks religioonile. Teadus annab inimesele tunde, et ta on kõikvõimas, et ta suudab kõik, näiteks eile lendasime Kuule, homme lendame Marsile jne. Geneetika teadus on andnud inimesele jumalasarnase võime kasvatada geneetiliselt töödeldud taimi ning ennustab, et suudab varsti kohendada inimgeene, et vältida haigusi. Teaduse rohked õnnistused on kõikjal meie ümber ja me vist ei oskaks enam ilma nendeta eladagi! Me usume elektrisse ja viimasel ajal ka Internetti! Me usume, et teadus lahendab ükskord kõik meie probleemid – võib-olla isegi vananemise ja surma probleemi. Ja me jumaldame teadust.
Siiski mitte meie kõik! Kuidas me siis saame usuinimestena elada selles teadust jumaldavas maailmas? Me avastame, et tegelikult nõutakse siin usku kõigilt. Küsimus on ainult: kellesse või millesse? Teadusesse või Jumalasse?
USK.
Fakt on see, et ükski inimene ei näinud seda, kuidas kõik algas. Kas me seletame seda suurte kilpkonnadega, suure pauguga, Looja Jumalaga või stringiteooriaga – ühtegi neist ideedest pole võimalik "teaduslikult" tõestada vaatlustega ega laboratooriumi katsetega. Katsu sa seda suurt pauku sooritada laboratooriumis! Ainus viis teada, kuidas kõik algas, on uskuda – uskuda kilpkonnade müüti, suure paugu teooriasse, liikide tekkimisse loodusliku valiku teel, Loojasse Jumalasse või millesse tahes. Uskudes üht või teist me ikkagi elame usust!
Nii valin mina võtta usus vastu Piibli aruande loomisest, kus näiteks Ps.33,6 on kirjutatud: "Jehoova sõnaga on tehtud taevad ja Tema suu vaimuga kõik nende väed!" See ei tähenda, et ma olen pime selle suhtes, mis toimub teaduse maailmas. See tähendab lihtsalt seda, et ma ei istu otsekui nõelte peal – kartes, et mõni laboratoorne leid võib röövida mult mu usu Jumalasse. See ei tähenda ka seda, nagu oleks kristlike teadlaste poolt loomist toetavate tõendite põhjalik uurimine kasutu. See tähendab lihtsalt seda, et minu usk Loojasse Jumalasse ei olene ka sellest, mida nemad leiavad.
Vaadakem asja lähemalt. Mida võiks teadus avastada, mis võiks hävitada mu usu Loojasse? Kui neil õnnestuks luua inimene katseklaasis ja leida mehhanism, kuidas luua elu anorgaanilisest mateeriast, siis ei tõestaks see siiski, et inimene pole loodud armastava Looja Jumala poolt. See demonstreeriks vaid üht võimalikku viisi, kuidas Jumal võis loomisel inimese valmistada. Jah, see demonstreeriks vaid loomise võimalikkust ja selliselt ainult kinnitaks minu usku Loojasse!
Me võime vaadata teisele inimesele ja näha: aatomite kogumit, keskkonnaga vastastikus suhtes olevat biokeemilist süsteemi, liiki homo sapiens, kunstiteost, venda, kedagi, kelle eest suri Kristus. Üks ei välista teist.
19. sajandi suur füüsik Michael Faraday oli pühendunud kristlane ja temast räägitakse, et kui ta läks oma laboratooriumi, unustas ta oma religiooni, ja kui ta sealt väljus, unustas ta oma teaduse! Kuid me ei peaks lahutama omavahel teaduse ja usu maailma. Me elame ühes maailmas ning teadus ja teoloogia uurivad vaid selle erinevaid aspekte!
Me ei tohi unustada, et eksisteerib reaalsus, mida pole võimalik uurida teaduslike meetoditega. Ef.6,12 kirjutab Paulus: "Sest meil ei ole maadlemist vere ja lihaga, vaid valitsuste ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, taevaaluste kurjuse vaimudega." Maailmas on palju sellist, mida pole kunagi võimalik panna katseklaasi või mikroskoobi alla. On asju, mida pole võimalik seletada teadusliku meetodiga, näiteks armastus, ilu, moraalsus, õige ja väära tunnetus. Usk pole mitte astumine pimedusse vaid, vastupidi, valguse kätte. Selle kaudu me tunnetame ja teame asju, mille kohta katseklaasid ei annaks meile mingit informatsiooni.
Kuid kõige olulisem – selle kaudu me tabame oma tõelise identiteedi. Ja miski pole inimesele tähtsam, kui teadmine, kes ta on. Piibli loomislugu ilmutab meile, kes me oleme – Jumala lapsed!
Kord küsis üks isa tütrelt: "Kes sa oled?
"Julie," vastas see.
"Aga kes see Julie on?" käis isa peale.
"Mina," ütles laps väikeses segaduses.
"Kes see mina on?" ei jätnud isa rahule.
"Julie," vastas laps.
Kui isa ikka ei andnud talle rahu ja muudkui küsis, kes ta on, vastas tütar lõpuks peaaegu pahaselt: "Ma olen su tütar!"
Rohkem kui nimi kõneleb kellegi identiteedist tema kuulumine kuhugi, tema suhe kellegagi. Õpetus loomisest paneb paika meie tegeliku identiteedi.
Kes ma olen? – Ma olen Jumala laps!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv