Meie talendid I
27.11.2004 - (1766)

Meie Päästja on jätnud meile palju kalleid õpetusi. Eriti kallid on need, mis käivad otseselt viimse aja kohta. Matteuse evangeeliumi 24. ja 25. peatükis leidub terve Jeesuse jutlus viimsest ajast ja ajamärkidest.

Et praegu on tõepoolest viimne aeg, selles ei ole kahtlust. Pole kahtlust, et ajastute kell on peagi löömas ja me vahel mõtleme: Miks ta ei ole veel löönud? Matteuse evangeeliumi 24. peatükk on nagu tänapäeva ajaleht, või ütleme teistpidi: tänapäeva ajaleht on nagu Matteuse evangeeliumi 24. peatüki kommentaar!

Kuid kust lugeda kommentaari Matteuse evangeeliumi 25. peatükile? Kas ei peaks mitte sellest rääkima Jumala rahva elu? Meie elu? Sinu ja minu elu?

Oma jutluse esimeses pooles – Matteuse evangeeliumi 24. peatükis – kutsub Jeesus meid korduvalt üles valvama (Mat.24,42-44). Seejärel, oma jutluse teises osas, näitab Ta otseselt, milles seisneb meie valvamine. Ta jutustab tähendamissõna kümnest neitsist. Sellest on nii palju räägitud, mis muidugi veel ei garanteeri, et me oleme viie targa neitsi hulgas. Kui tähtis on, et meie lampides oleks õli, mis tähendab Pühast Vaimust valgustatud Piibli uurimist. Niisama tähtis on, et ka meie astjates oleks õli, et Püha Vaim elaks meie südames.

Rumalate neitside saatuse otsustab just selle viimase puudumine. Jah, on tõsi, et juba usklikuks saamine ja kõik uskliku inimese elus, kaasa arvatud Pühakirja uurimine on Püha Vaimu töö. Püha Vaim on alati lähedal – meid õpetamas ja manitsemas, meile märku andmas ja meid suunamas. Kuid Püha Vaim otsib alalist kohta meie südameastjas, et seal elada. Jumal tahab elada meie sees. Ja alles selle viimase tingimuse täitmine teeb meist targad neitsid.

Mida selleks teha? Jeesus manitseb – Mat.25,13: "Seepärast valvake, sest te ei tea päeva ega tundi!"

Valvake! Valvake! Nii hüüab Jeesus ikka ja jälle. On hea, kui me mõistame, kuidas see valvamine käib. Võib-olla mõistab mõni valvamise all just pooled ööd üleval olemist... või käed rüpes seismist ja üles poole vaatamist? Või tunneb mõni enese kohusena valvata teiste eksimuste järele, et siis hüüda valju häälega... või sosistada...? Mõni mõistab valvamise all kõikide lehtede ja ajakirjade lugemist ning kõigi raadio- ja telesaadete kuulamist-vaatamist, et olla kursis kõigega, mis meie ümber toimub.

Jeesus ei jätnud meid selles küsimuses teadmatusse. Just selle kohta, mida Ta mõtleb valvamise all, ütleb Ta juba järgmises salmis – Mat.25,14: "Sest see on nõnda..." Paneme siis tähele, kuidas meil tuleb valvata, et me ei jääks magama nagu rumalad neitsid! See oleks tõesti korvamatu kaotus!

Jeesus ütles valvamise kohta tähendamissõna – Mat.25,14-30: "Sest see on nõnda, nagu üks inimene võõrale maale minnes kutsus oma sulased ja usaldas nende kätte oma vara. Ühele ta andis viis talenti, teisele kaks ja kolmandale ühe, igaühele tema jõudu mööda, ja läks võõrale maale.

Kes viis talenti oli saanud, läks kohe ja kauples nendega ning saavutas teist viis lisaks. Nõndasamuti, kes oli saanud kaks, saavutas teist kaks lisaks. Aga see, kes oli saanud ühe, läks ja kaevas selle maa sisse ja peitis ära oma isanda raha.

Pika aja pärast tuli nende sulaste isand tagasi ja hakkas nendega aru pidama. Siis astus esile see, kes oli saanud viis talenti, ja lisas teist viis talenti juurde ja ütles: "Isand, viis talenti sa usaldasid mu kätte; vaata, ma olen nendega saavutanud teist viis!" Tema isand ütles talle: "See on hea, sa hea ja ustav sulane! Sa oled pisku üle ustav olnud, ma panen sind palju üle; mine oma Issanda rõõmusse!"

Esile astus ka see, kes oli saanud kaks talenti, ja ütles: "Isand, sa usaldasid mu kätte kaks talenti; vaata, ma olen nendega saavutanud teist kaks talenti!" Tema isand ütles talle: "See on hea, sa hea ja ustav sulane! Sa oled pisku üle ustav olnud, ma panen sind palju üle; mine oma Issanda rõõmusse!"

Siis astus esile ka see, kes oli saanud ühe talendi, ja ütles: "Isand, ma teadsin, et sa oled kalk inimene. Sa lõikad, kuhu sa ei ole külvanud, ja kogud sealt, kuhu sa ei ole puistanud. Ja ma kartsin ning läksin ja matsin su talendi maha. Vaata, siin on su oma!" Aga tema isand kostis ning ütles temale: "Sa paha ja laisk sulane! Sa teadsid, et ma lõikan, kuhu ma ei ole külvanud, ja kogun sealt, kuhu ma ei ole puistanud. Sa oleksid siis pidanud mu raha andma rahavahetajate kätte, ja tulles ma oleksin saanud enese oma kasuga tagasi. Sellepärast võtke talent ära tema käest ja andke see sellele, kellel on kümme talenti. Sest igaühele, kellel on, antakse, ja temal peab olema küllalt, aga kellel ei ole, selle käest võetakse ära ka see, mis tal on. Ja kõlvatu sulane heitke välja kõige äärmisemasse pimedusse; seal on ulumine ja hammaste kiristamine.""

Kas me soovime, et meile öeldaks: "Mine oma Issanda rõõmusse"? Või oleme me rahul ka selle paigaga, kus "on ulumine ja hammaste kiristamine"? See oleneb sellest, kuidas sa valvad. Jah, sul on lamp käes ja õli lambis, kuid küsimus on: kuidas sa veedad selle taevase Peigmehe ootamise aja? Sul võib isegi olla õli astjas – Püha Vaim südames –, kuid ärge unustage, et me kõik oleme lekkivad anumad ja me vajame pidevat juurdevoolu, pidevat Vaimuga täitmist. See aga on võimalik vaid teatud kindla valvamisviisi juures. Kui me ei valva nagu kohus, nii et meie astjasse voolaks pidevalt õli juurde, kustuvad meie lambid just siis, kui neid on kõige enam vaja – ja me jääme ukse taha!

Ma ei suuda iial unustada leseks jäänud kapteniproua karjet, kelle mees hukkus kodulahes: "Nii lähedal kodule... ja kadunud!" Nii lähedal igavesele kodule, millest oleme sellise igatsusega laulnud – juba ukse taga – ja siis järsku peatab Jeesus meid ning ütleb kaastundliku häälega: "Ma ei tunne teid!" Minge ära!

Kuhu? Pimedasse öösse, kust kostab ulgumine ja hammaste kiristamine. Pole enam tähtis, kas me ulume või kiristame hambaid – ei üks ega teine teguviis suuda midagi heastada – uks on suletud! Nii lähedal kodule... ja kadunud!

Ma usun, et me mõistame olukorra tõsidust, ning mõtleme tõsiselt sellele, kuidas valvata, kuidas valmistuda Kristuse tagasitulekuks.

"See on nõnda...," ütleb Jeesus. See, keda Jeesus siin üheks inimeseks nimetab, on Jeesus ise. "Ennäe, Inimest," tunnistati Temast vaid mõni päev hiljem (Joh.19,5). Et päästa inimest, sai Jeesus inimeseks. Ta "loobus iseenese olust ning võttis orja näo, saades inimeste sarnaseks; ja Ta leiti välimuselt inimesena," kirjutab Paulus (Flp.2,7).

Varsti pidi Ta lahkuma kaugele maale – lunastanud inimese Kolgatal, läks Ta Isa juurde taevasse. Aga Ta mõtles oma sulaste peale ja andis igaühele midagi, keegi ei jäänud ilma. Ta jagas neile "oma vara." Kogu oma vara usaldas Ta nende kätte. See räägib vähemalt kahest asjast: Esiteks, kui kõrgelt hindab Jumal oma sulaseid – meid – ja teiseks, kui kõrgelt hindab Jumal meile usaldatud talente; see on Tema vara!

Jeesus loobus mõõtmatust varandusest – taevast – ja peab nüüd oma varaks kõike seda, mis teenib inimeste päästmiseks. Ja selle vara on Ta usaldanud oma sulaste kätte. Kas me soovime või mitte – me oleme Tema sulased. Me oleme "kalli hinnaga ostetud," kirjutab Paulus (1.Kor.6,20). Peetrus kirjutab – 1.Pet.1,18.19: "Teid ei ole kaduvaga, hõbeda või kullaga lunastatud teie tühiseist esivanemailt päritud eluviisidest, vaid Kristuse kui veatu ja laitmatu Talle kalli verega," "et need, kes elavad, ei elaks enam enestele, vaid Temale, kes nende eest on surnud ja üles tõusnud," jätkab Paulus (2.Kor.5,15).

Kogu maailm kuulub Jeesusele, kuid selles tähendamissõnas kujutavad sulased neid, kes on võtnud vastu Kristuse kutse, kes on astunud Tema teenistusse. Ka sind on Kristus lunastanud selleks, et sa saaksid Tema sulaseks, teenriks. Sind on kutsutud usku selleks, et olla teener, mitte selleks, et teised sind teeniksid. Ära oota, et kogudus sind teeniks, vaid teeni sina kogudust. Ja ära unusta, et mitte Jeesus pole sinu teenija, vaid sina oled Tema teenija. Sa teenid Teda, teenides kaasinimesi, sest kõik, mis sa oled teinud inimestele, oled teinud Issandale (Mat.25,40).

Üks suur loodusseadus on teenimise-seadus. Keegi ei ela iseenesele; kõik teenivad teisi. Ellen White on kirjutanud, et "teenimise seadus saab ühendavaks lüliks, mis seob meid Jumalaga ja meie kaasinimestega" (COL 326).

Ära iial unusta, et ka sinul on oma osa Jumala igaveses lunastusplaanis – oma töö, mida ei saa ära teha keegi teine, oma koht, kus ei saa seista keegi teine. Ära tunda oma koht, oma töö – see peaks olema meie usuelu esmane eesmärk. Ellen White kirjutab veel: "Niisama kindlalt, kui meile on valmistatud koht taevastes eluasemetes, on meile valmistatud kindel koht maa peal, kus me peame töötama Jumalale" (COL 327).

Kui me oleme oma koha leidnud, meile sobiva, meelepärase ja võimetekohase töö, siis edasi on meie kohus olla selles töös ustav. Hooletus siin maksab igaviku!

Seda tähendabki Jeesuse üleskutse: valvake! Võimatu on valvata, lamades laisalt voodis või istudes mugavalt tugitoolis. Ainult aktiivselt tegutsedes on võimalik valvata ja mitte uinuda. Ainult selliselt saame me olla "maa sool" ja "maailma valgus," nagu Jeesus iseloomustas oma rahvast Mäejutluses (Mat.5,13-16).

Igaüks meist võib ja suudab teha midagi Issandale. Küsimus on ainult selles, kas me soovime seda teha. Igaühele on antud vähemalt üks talent. Küsimus on: kas me kasutame seda. Võib-olla pole mõni oma talenti veel märganudki? Ma püüan järgmistes jutlustes aidata teil seda leida ja ühtlasi anda soovitusi, kuidas seda tööle rakendada.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv