Kõik tuleb heaks...
27.11.2010 - (1344)

Rom.8,28.29: "Aga me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb — neile, kes Tema kavatsuse järgi on kutsutud. Sest keda Ta on ette ära tundnud, need on Ta ka ette ära määranud olema Tema Poja näo sarnased."
Jumala tõotused on imelised. See siin on üks neist. Kuid kas me saame sellest ikka õigesti aru? Mõni mõistab või tahab mõista seda nii, et neile, kes Jumalat armastavad, juhtuvad ainult head asjad, umbes Ps.91,10 stiilis: "Ei taba õnnetus sind ega lähene häda su telgile!" Kuid Paulus ei ütle siin seda. Ta ei ütle, et Jumalat armastav inimene kogeb siin maailmas ainult head. Ta ütleb, et Jumalat armastavale inimesele tuleb kõik kogetu heaks.
1921. aastal läks üks misjonäride paar David ja Svea Flood koos 2-aastase pojaga Rootsist Aafrikasse, Kongosse. Seal kohtasid nad teist Skandinaaviast pärit paari, Ericksone, ning peagi tundsid nad koos Jumala kutset lahkuda misjonijaamast ja minna kuulutama evangeeliumi ühele Kongo äärealale. Nad plaanisid asuda elama N'dolera külla, kuid pealik ajas nad sealt karmikäeliselt minema, kartes, et misjonärid pahandavad kohalikke jumalaid. Nii otsustasid nad jääda elama külast umbes poole miili kaugusele ja ehitasid sinna oma onnid.
Nad palvetasid hardalt vaimuliku läbimurde pärast, kuid seda ei toimunud. Ainsaks külaelanikuks, kellega neil õnnestus sidet pidada, oli üks väike poiss, kellel lubati müüa neile kanu ja mune kaks korda nädalas. Svea Flood, Davidi väiksekasvuline naine, otsustas, et kui see poiss on ainus aafriklane, kellega ta võib rääkida, siis püüab ta juhtida poisi Jeesuse juurde. Ja aja jooksul see tal ka õnnestus.
Kuid ei mingeid teisi edusamme. Samal ajal tabas malaaria nende väikese grupi üht liiget teise järel. Seejärel leidis Svea, et on lapseootel. Kui saabus aeg sünnitada, oli külavanema süda nii palju pehmenenud, et lubas ühel küla ämmaemandal teda aidata. Sündis väike tüdruk, kellele pandi nimeks Aina. Sünnitus oli aga raske, kuna malaaria oli Svead tugevasti nõrgestanud, ja nii juhtuski, et ta elas veel vaid 17 päeva.
See oli Davidile väga raske löök. Ta kaevas lihtsa haua, mattis oma 27-aastase naise, võttis oma lapsed ja kolis tagasi misjonijaama. Seal andis ta oma vastsündinud tütre Ericksonidele, öeldes: "Ma lähen tagasi Rootsi. Ma kaotasin oma naise ega suuda ilmselt hoolitseda selle lapse eest. Jumal on hävitanud mu elu." Nii ta lahkuski, hüljates mitte ainult misjonäri-kutse, vaid ka Jumala.
Nii see on. Vahel juhtuvad traagilised sündmused – isegi nende elus, kes püüavad kõige enam teha Jumala tahtmist. Jah, halbu asju juhtub ka headele inimestele. Kuid just siin astub oma sõnumiga sisse tänane sissejuhatav kirjakoht, et julgustada meid ja anda lootust, kinnitades, et "kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad – neile, kes Tema kavatsuse järgi on kutsutud." Ja kohe järgmine salm ütleb ära ka, mis on see kavatsus: Jumal on nad "ette ära määranud olema Tema Poja näo sarnased."
See tähendab, et Jumal kasutab kõike meie elus juhtuvat, isegi tragöödiat, et muuta meid rohkem Jeesuse sarnaseks – kui me vaid Teda armastame. Vaadelgem täna kolme õnnistust, mis võivad meile saabuda probleemide ja raskuste läbi.
1. JUMAL KASUTAB PROBLEEME, ET MEID VORMIDA. Meie eluraskused pole vaid halva õnne või juhuse tulemus. Neid on lubanud või vahel isegi juhtinud Jumal, et vormida meis Jeesuse kuju. Kujutage ette suurt kivi keset tühja põldu. Seal ta istub – tähelepanuta, kasutu ja võib-olla isegi põllumehele tüliks. Kuid skulptori käes võib sellest saada imeline meistriteos.
Meie elu on nagu see kivi. Kuigi me ise ja võib-olla ka teised inimesed, seda praegu ei näe, näeb Jumal meis midagi erilist ja sellepärast töötab Ta meie kallal, et see imeline välja tuua. Ta töötab kõige kaudu, mis meie elus "juhtub", mida me peame läbi elama ja taluma – võib-olla just praegu.
Probleem on selles, et me ei suuda näha, mida Ta teeb – sel ajal, kui see juhtub. Me näeme vaid kilde lendamas; me tunneme vaid valu. Meislilöök pole tõend sellest, et Jumal on meid maha jätnud, või on meie peale vihane; pigem räägib see sellest, et Jumal on meie juures ja töötab meie kallal, püüdes tuua meis esile Jeesuse kuju.
Piibel julgustab – Jak.1,2-4: "Pidage lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse, ja teadke, et teie usu katsumine saadab kannatlikkust! Ent kannatlikkus omagu täiuslikku tegu, et te oleksite täiuslikud ja laitmatud ega oleks teil mingit puudust."
Mitmesugused kiusatused, usu läbikatsumised ehk proovilepanekud on just need asjad, millest me praegu räägime. Need on läbielud, mida on lubanud meile tulla või isegi juhtinud meie ellu Jumal, et muuta meid rohkem Jeesuse sarnaseks. Heb.2,10 on öeldud, et ka Jeesus tehti "täiuslikuks kannatuste kaudu." Kindlasti pole keegi inimestest kannatanud rohkem kui Jeesus – ja seda veel absoluutselt süütult!
2. JUMAL KASUTAB PROBLEEME, ET MEID PARANDADA, KORRALE KUTSUDA. Vahel oleme me õigelt teelt ära eksinud või hoopis valedesse rööbastesse takerdunud ja Jumal kasutab probleeme, et muuta meie elu suunda, et panna meid mõtlema oma tegudele ja tõmmata meid välja meie pattudest ning juhtida taas õigele teele.
Üks Piibli armastatumaist lugudest on Jeesuse tähendamissõna kadunud pojast, kes "siirdus kaugele maale, ja seal ta pillas ära oma vara, elades kõlvatut elu. Aga kui ta kõik oli ära raisanud, tuli sinna maale kange nälg, ja puudus hakkas talle kätte tulema. Ja ta läks ja poetas enese ühe kodaniku juurde seal maal, ja see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. Ja ta püüdis oma kõhtu täita kaunadega, mida sead sõid; ja ükski ei andnud temale. Aga kui ta keskenes endasse, ütles ta: kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, mina aga suren siia nälja kätte! Ma asun teele ning lähen oma isa juurde ja ütlen temale: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks; pea mind kui üht oma palgalist! Ja ta läks teele ja tuli oma isa juurde" (Luk.15,13-20).
Juut seakarjuseks! Mõistate, milline ebaõnn! Aga see oli tema olukorras parim, sest seal sai ta vähemalt midagi süüa – tõsi küll, sigade toitu! Lõpuks ei suutnud ta siiski enam sellist olukorda taluda ja see viis ta meeleparandusele. Ta tunnistas oma patte, kahetses neid ja pööras oma sammud tagasi isakodu poole. Õnnetus tuli talle õnnistuseks.
Heb.12,5.6 manitseb: "Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära saa araks, kui Tema sind noomib! Sest keda Issand armastab, seda Ta karistab; Ta peksab igat poega, keda Ta vastu võtab." Jumal teab, kui laastav on patt. Ja kui me vahel sellesse langeme, püüab Ta meid parandada, korrale kutsuda – seda puhtast armastusest meie vastu! Kui me ikka veel ei taipa, võivad probleemid ja raskused jätkuda, kuni me ükskord ärkame ja märkame, mida Jumal meilt ootab – meie enda õnne ja head silmas pidades.
3. JUMAL KASUTAB PROBLEEME, ET MEID KAITSTA, AIDATA. Me võime näha seda selgesti Jaakobi poja Joosepi elus. Me kõik teame tema lugu, eks ju? See on üks kaunemaid lugusid Vanas Testamendis, ometi probleemiderohke.
Joosep oli oma isa lemmik, mille pärast aga vennad teda vihkasid. Ühel päeval kees nende viha sedavõrd üle, et müüsid ta orjaks ismaeliitidele, kes müüsid ta edasi ühele egiptlasele. Kõik toimus nii kiiresti: ühel hetkel oli ta rikka ja kuulsa isa armastatud poeg, kes sai kõik, mida soovis; järgmisel hetkel oli ta ori, ilma igasugustest õigustest. Ja seejärel pandi ta veel valesüüdistuse peale vangi!
Joosepile võis näida, et elu ei saa minna enam halvemaks – ja ilma igasuguse põhjuseta; polnud ta ju milleski süüdi. Kuid Jumalal oli temaga oma plaan – suur plaan – ja Ta valvas ning kaitses teda, kuigi Joosep seda ei teadnud ega mõistnud. Pigem võis talle tunduda, et Jumal on ta maha jätnud.
Siiski oli Jumal temaga ja parajal ajal Ta ülendas Joosepi, kes toodi välja vangikongist ja ülendati samal päeval Egiptuse peaministriks! Milleks? Et päästa rahvaid näljasurmast! Nende seas ka oma isa suur pere. Kui Joosepi vennad said teada, et nende vend on Egiptuses nii kõrgel positsioonil, kartsid nad, et nüüd maksab ta neile kätte, kuid Joosep rahustas neid, öeldes – 1.Ms.45,5-8: "Aga nüüd ärge kurvastage ja ärgu süttigu teil isekeskis viha, et müüsite mind siia, sest elu säilitamiseks läkitas Jumal mind teie eele. Sest kaks aastat on olnud nüüd nälg maal ja on veel viis aastat, mil ei ole kündi ega lõikust. Seepärast Jumal läkitas mind teie eele kindlustama teile järeltulijaid maa peal ja hoidma teid elus, pääsemiseks paljudele. Nüüd aga ei ole teie mind läkitanud siia, vaid Jumal, ja Tema on mind pannud vaaraole isaks ja kogu ta kojale isandaks ning valitsejaks kogu Egiptusemaale."
Nii peame ka meie õppima usaldama Jumalat, kui tulevad rasked probleemid. Nende läbi sageli Ta vormib ja parandab ning kaitseb meid ja teisigi meie läbi, sest Ta on tõotanud, et kõik tuleb heaks neile, kes Teda armastavad.
Kuid tuleme nüüd meie misjonäride loo juurde tagasi. Kaheksa kuud hiljem haigestusid mõlemad Ericksonid väga tõsiselt ja surid vaid mõne päevase vaheajaga. Laps Aina anti Ameerika misjonäridele, kes andsid talle uue nime Aggie ja lõpuks viisid oma koju Ühendriikidesse. Tüdruku kasvades pandi ta õppima misjonikolledzisse, kus ta abiellus ühe seal õppiva poisiga ja neist sai üks tubli evangeeliumitööliste perekond.
Ühel päeval leidis naine oma kirjakastist ühe rootsi misjoniajakirja. Tal polnud aimugi, kes selle saatis või kes oskaks seda lugeda. Kuid seda lehitsedes nägi ta fotot, mis pani teda tarduma: seal oli lihtsal maastikul rist, mille peale oli kirjutatud "SVEA FLOOD." Ta teadis, et see oli tema ema nimi. Otsemaid hüppas ta autosse ja sõitis ühe sõbra juurde, kellest teadis, et see valdab rootsi keelt.
"Millest on siin kirjutatud?" küsis ta. Sõber võttis loo lühidalt kokku: see oli misjonäridest, kes tulid kaua aega tagasi Aafrikasse N'dolera külla... seal sündis neile tütar, ema aga suri... neil õnnestus juhtida Jeesuse juurde vaid üks Aafrika poiss, kes suureks kasvades kauples külapealikult välja loa ehitada külla kooli. Artikkel teatas, et tasapisi õnnestus tal võita kõik õpilased Kristusele ja lapsed omakorda juhtisid oma vanemad Kristuse juurde. Isegi külavanemast oli saanud kristlane. Kokku 600 kristlast selles külas. Ja kõik tänu misjonäridele David ja Svea Floodile.
Aggie teadis, et jutt on tema vanemaist ja kui ta oma 25. pulma-aastapäeval koos abikaasaga Rootsit külastas, otsustas ta üles otsida oma isa, kes oli vahepeal uuesti abiellunud, saanud 4 lapse isaks, kuid nooruses läbielatu tõttu kibestunud ja alkoholiga sõprust teinud ning pööranud selja Jumalale, kes oli teda teadmata põhjusel selliselt nuhelnud. Ta oli isegi kehtestanud oma peres ühe karmi reegli: "Ärgu keegi kunagi mainigu Jumala nime, sest Jumal on võtnud mult kõik, mis oli mulle kallis!"
Aggie kohtus kõigepealt oma poolvendade ja -õdedega. Kui ta seejärel isa kohta küsis, ütlesid nad: "Sa võid temaga rääkida, ehkki ta on väga haige, äsja oli tal infarkt. Kuid pea meeles, et kui ta kuuleb sõna "Jumal", satub ta raevu. Nii et ärge talle Jumalat mainige." Seejärel juhiti Aggie tuppa, kus vedeles kõikjal alkoholipudeleid, ning ta lähenes lihtsale voodile, kus lamas tema 73-aastane isa, silmad seina poole.
"Isa," ütles ta kartlikult. Isa pöördus tema poole ja hakkas nutma.
"Aina," ütles ta lõpuks läbi pisarate, "ma ei tahtnud sind ära anda."
"Pole midagi," vastas tütar, "Jumal hoolitses minu eest."
Mees jäigastus hetkega. Pisaratevool lakkas ja ta ütles külmalt: "Jumal unustas meid kõiki. Meie elu on olnud selline Tema pärast." Ning ta pööras taas näo seina poole.
Aggie silitas ta nägu ja ütles siis: "Isa, mul on sulle rääkida üks lugu ja see on tõestisündinud lugu. Sa ei läinud Aafrikasse ilmaaegu. Ema ei surnud ilmaasjata. See väike poiss, kelle te võitsite Kristusele, kasvas suureks ja võitis Jeesusele kogu selle küla. See üks teie külvatud seeme aina kasvas ja kasvas ning täna teenib 600 inimest Jumalat tänu sellele, et teie järgisite ustavalt Jumala kutset minna misjonärideks. Isa, Jeesus armastab sind. Ta pole kunagi sind vihanud ega sulle halba soovinud."
Vana mees pöördus uuesti oma tütre poole. Ta rahunes ja hakkas rääkima ning sama päeva õhtuks oli ta leidnud tee tagasi Jumala juurde. Ta ei olnud kannatanud ilmaasjata!
Jah, me kõik teame, et Jeesus ei kannatanud ilmaasjata. Kord ütles Ta – Joh.12,24: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile: kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja!" Ja üks palveteekonna laul teatab – Ps.126,5: "Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega!" Mitte alati ei näe me oma pisaratekülvist võrsunud lõikust selles elus, kuid ükskord näeme seda kindlasti, sest me teame, et kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv