Nad ei kuulu, või siiski kuuluvad?
27.12.2014 - (1200)

Matteuse 2. peatükist loeme salmid 1-11: "Kui Jeesus oli sündinud Petlemmas Juudamaal kuningas Heroodese ajal, vaata, siis tulid targad hommikumaalt Jeruusalemma ja ütlesid: "Kus on see sündinud juutide Kuningas? Sest me oleme näinud Tema tähte hommikumaal ning oleme tulnud Teda kummardama." Kui kuningas Heroodes seda kuulis, ehmus ta väga ja kogu Jeruusalemm ühes temaga. Ja ta kogus kokku kõik rahva ülempreestrid ja kirjatundjad ning kuulas neilt, kus Kristus pidi sündima.
Nemad ütlesid temale: "Petlemmas Juudamaal; sest nõnda on kirjutatud prohveti kaudu: Ja sina, Petlemm Juudamaal, ei ole mingil kombel kõige vähem Juuda vürstide seast, sest sinust lähtub valitseja, kes mu rahvast Iisraeli hoiab kui karjane!"
Siis Heroodes kutsus targad salaja ja uuris neilt hoolega aja, mil täht oli ilmunud. Ja ta läkitas nad Petlemma ning ütles: "Minge kuulake hoolega Lapsukese järele, ja kui te Tema leiate, siis andke minule teada, et minagi läheksin Teda kummardama!"
Kui nemad olid kuningat kuulnud, siis nad läksid teele. Ja vaata, täht, mida nad olid näinud hommikumaal, käis nende eel, kuni ta tuli ja seisatas ülal seal kohal, kus Lapsuke oli. Aga tähte nähes nad said üliväga rõõmsaks. Ja nad läksid sinna kotta ning nägid Lapsukest ühes Maarjaga, Tema emaga, ja heitsid maha ning kummardasid Teda ja avasid oma varandused ning tõid Temale ande, kulda ja viirukit ja mürri."
Tuttav lugu meile kõigile, kas pole? Ma ei tea, kuidas on teiega, kuid mina leian siit kaks kummalist asja. Esimene on see, kuidas Jumal juhtis need hommikumaa targad sadade kilomeetrite kauguselt mitmekuise rännaku läbi Jeesuse juurde. Eriti hämmastab tõsiasi, et neil kuningail – nagu neid arvatakse olevat – ei näi olevat mingit seost Jeesuse looga. Jeesuse lugu hargneb ju lahti Petlemmas, Juudamaal. Nemad ei kuulunud sinna. Nad polnud isegi õigest rahvusest. Jeesus sündis juutide Kuningaks, nemad polnud juudid. Neil puudus õige religioosne tagapõhi; ma kardan, et nad isegi ei uskunud õigesse Jumalasse. Ja ometi leidsid nad õige Jumala tähe juhtimisel tee Jeesus-lapse juurde!
Me võime ette kujutada, kuidas targad lootsid näha Jeruusalemma piduehteis – lippe lehvimas, pasunaid hüüdmas ning aukandjaid saabumas kogu maailmast, et kummardada uut kuningat. Kuid midagi sarnast ei toimunud ei Jeruusalemmas ega Petlemmas. Nende saabumise ajaks oli Petlemmas taastunud tavaline elu. Rahvaloendus oli läbi, inimesed olid oma maksud maksnud ja pöördunud tagasi oma kodudesse oma igapäevatöö juurde. Võõrastemajas oli rohkesti vabu kohti, linna tänavail valitses rahu ja vaikus. Keegi ei paistnud hoomavat, et nende keskel elas Kuningas.
Kõigest sellest hoolimata leidsid hommikumaa targad tee Maarja ja Joosepi ning Jeesus-lapse juurde. Ja ehkki keegi teine ei paistnud sündinud Kuningast hoolivat, kummardasid need auväärsed isandad silmili maha Tema ette ja tõid Talle oma kallid kingitused.
Teine asi, mis torkab selles loos silma ja mis mind tõsiselt häirib, on ülempreestrite ja kirjatundjate ükskõikne suhtumine. Kõigist inimestest oleksid just nemad pidanud olema esimesed Jeesuse kummardajad. Olid nad ju rahva vaimulikud juhid. NEMAD korraldasid teenistusi Templis ja juhtisid palvekoosolekuid, kus anuti Jumalat, et Ta ei viivitaks enam, vaid saadaks juba kiiremini tõotatud Messia. Just nemad teadsid täpselt, kus Jeesus pidi sündima ja isegi millal. Ja kui neilt küsiti, ei kõhelnud nad seda informatsiooni jagamast.
Kui aga Jumal vastas nende palvetele ja Jeesus sündiski, ei tulnud nad isegi Teda vaatama, kummardamisest rääkimata. Messias sündis nende kodust Jeruusalemmas vaid kümmekond kilomeetri kaugusel Petlemmas, nemad aega ei vaevunud seda asja järele uurima – isegi peale seda, kui hommikumaa targad olid sellele tähelepanu juhtinud!
Mõelge sellele! Kui Jumal saatis oma Poja, kaua-oodatud Messia siia maailma, siis need, kes kuulusid lepingurahva juhtide hulka – need, kes oleksid pidanud Teda avasüli vastu võtma – ei olnud seal. Selle asemel tervitasid ja kummardasid Teda mõned kõige tavalisemad inimesed – lihtsad karjased – ja hiljem need võõrad kaugelt maalt! Need, kes oleksid pidanud tulema, ei tulnud, ja tulid need, kellest ei oodatud, et nad tulevad.
Mõeldes Jeesuse elule, näeme seda paradoksi juhtuvat ikka ja jälle. Nii järjekindlalt kordub see teema, et paneb meid mõtlema, ega Jumal taha meile sellega ometi midagi öelda?
1. SEE TEEMA JOOKSEB LÄBI KOGU JEESUSE MAISE TEENISTUSE.
Matteuse evangeeliumi 19. peatükis on lugu rikkast noormehest. Tema kindlasti kuulub Iisraeli rahva hulka. Lausa eliidi hulka. Ta on juudile kohaselt riides, tema suus on juudile sobivad sõnad, tal on õige taust ja koolitus. Juba lapsest saadik on ta pidanud kõiki Jumala käske ja nüüd küsib ta Jeesuselt, mida ta peaks veel tegema, et saada igavese elu. Üks tõeline Iisraeli mees!
Kui palju oleks Jeesusel võinud olla temast kasu! Ta oleks võinud toetada Tema tööd finantsiliselt. Ta oleks võinud teenida Jeesuse üritust oma noorusliku energia ja oskustega. Ta oleks võinud tutvustada Jeesust oma sõpradele "kõrgemas seltskonnas," teha Temast "staari" ja selliselt oleks Jeesusele lisandunud palju mõjuvõimsaid järgijaid. Kuid kahjuks ei näe me teda Jeesuse järgijate hulgas. Ta polnud valmis tooma ohvrit. Hommikumaa targad olid.
Või võtame variserid ja saduserid. Ka nemad kandsid juudile kohaseid rõivaid ja omasid õiget koolitust. Nad esindasid õiget religiooni. Nad ei puudunud üheltki koosolekult sünagoogis. Nad maksid ustavalt kümnist ja paastusid rohkem, kui usk neilt nõudis. Nad tõid õigel ajal nõutud ohvrid ja lugesid kõik vajalikud palved. Kes veel paremini sobiksid Jeesuse kõrvale kui need mehed? Ometi ei näe me neid seal!
Jeesust ümbritsesid pidevalt hoopis inimesed, kes näisid selleks üldsegi mitte sobivat. Luk.15,1 teatab, et "kõik tölnerid ja patused lähenesid Temale, Teda kuulama," mille peale "variserid ja kirjatundjad nurisesid," nagu teatab järgmine salm. Oma 12 jüngritki valis Jeesus "sobimatute" hulgast. Vähemalt juudi juhid arvasid nii. Joh.7,48.49 tunnistavad nad ise: "Kas ükski ülemaist või variseridest on uskunud Temasse? Aga see rahvahulk, kes ei tunne käsuõpetust, on neetud!"
Ja me näeme Jeesuse ümber, Teda kummardamas, mitte ainult "neetuid" juudi soost. Sinna tulevad ka võõrad, nagu Kaananea naine, kelle usku Jeesus kiitis (Mat.15,21-28), ja Rooma sõjapealik, kelle tunnustuseks Jeesus ütles need kuulsad sõnad: "Iisraelistki ei ole ma leidnud nii suurt usku!" (Luk.7,9).
Veel Jeesuse risti all ütlevad juudi juhid Temast lahti. Johannes kirjutab – Joh.19,19-21: "Aga Pilaatus kirjutas ka pealkirja ja pani selle risti külge; ja sellele oli kirjutatud: "Jeesus Naatsaretlane, juutide Kuningas!" Seda pealkirja luges nüüd palju juute, sest paik, kus Jeesus risti löödi, oli linna ligi. Ja pealkiri oli kirjutatud heebrea, ladina ja kreeka keeli. Siis ütlesid juutide ülempreestrid Pilaatusele: "Ära kirjuta "Juutide Kuningas", vaid: "Ta on öelnud: mina olen juutide Kuningas!" Kas te mäletate, millise küsimusega tulid hommikumaa targad Jeruusalemma? "Kus on see sündinud juutide Kuningas? Võõrad nimetavad Teda Kuningaks, omad mitte!
Tulles tagasi risti alla hetkel, mil Jeesus suri, võime kuulda kellegi suust sõnu: "Tõesti, see oli Jumala Poeg!" Ja seda ütlesid paganatest sõdurid, "kes Jeesust valvasid"! (Mat.27,54).
Jeesus suhtles palju selliste inimestega, keda ei peetud Jumala rahva hulka kuuluvaks, vähemalt moraalses mõttes mitte sobivaks. Ja need võtsid Ta rõõmuga vastu. Seevastu aga "vääriliste" juutide enamus ei tahtnud Temaga tegemist teha.
2. MIKS OLI SEE NII?
Miks magasid juudi juhid maha Jeesuse sünni? Miks ei toetanud nad Teda Tema ülitähtsas töös? Miks ei võtnud nad vastu Tema kuulutust? Miks tegid nad kõik, et Temast lahti saada? Miks need, kes pidasid end Jumala rahvaks, hülgasid Jumala Läkitatu?
Võib-olla ei olnud nad alati sellised. Võib-olla olid nad kunagi siirad usklikud, Jumalat otsiv rahvas, tundlikud Jumala armastuse suhtes ja ootasid igatsusega tõotatud Messiat. Kuid tasapisi muutusid asjad, mis kord olid neile nii erilised ja pühad, tavalisteks. Ohvrite toomine muutus rutiiniks ja Jumala Talle ootamine traditsiooniks. Palvetamine Jumala poole muutus nende rahvuskultuuri üheks osaks. Usk muutus ähmaseks ja peagi seisnes see veel vaid rituaalide täitmises.
Nüüd võisid nad külmalt mööduda almuseid paluvast kerjusest, kuulmata, mida tal oleks öelda. Nüüd võisid nad eemalt tunda pidalitõbise mädaneva ihu lehka ja ilma talle kaasa tundmata minna tast heal juhul suure kaarega mööda, halvemal juhul peletada ta kividega visates külast kaugemale. Nüüd võisid nad sõimata võõramaist tõe otsijat koeraks ja ajada ta endi keskelt minema. Nad täitsid oma pähekulunud käske ja reegleid ja olid sellega rahul.
Kui siis Jumal läkitas Jeesuse ilmutama oma kaastunnet, halastust ja armastust, oli see neile võõras. See vaid ärritas neid. Jeesus ei käitunud nende moodi, ei täitnud nende ootusi Messia suhtes ja nii oli Ta neile alatasa pinnuks silmas. Rahvas, kes väitis armastavat Jumalat, ootavat Messiat, vihkas Teda, kui Ta tuli!
3. MIS ON MEIL SELLEGA TEGEMIST?
Kas see oht ähvardab ka meid? Kui tundlikud oleme meie Jumala häälele, Jumala juhtimisele? Kui tundlikud oleme me inimeste vajadustele siin maailmas? Kas me aitame haigeid ja tunneme kaasa leinajaile, püüame aidata taas jalule neid, kelle abielu on purunenud, jagame abi leskedele ja vaeslastele? Kas me hoolime kodutuist ja oma eluga sassi läinud inimestest – noortest ja vanadest? Kas me tunneme ära Kuninga, kes ilmub meile... Laseme Jeesusel endal sellest rääkida Mat.25,34-36: "Siis Kuningas ütleb neile, kes on Ta paremal käel: "Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma asutamisest! Sest mul oli nälg, ja te andsite mulle süüa; mul oli janu, ja te jootsite mind; ma olin võõras, ja te võtsite mind vastu; ma olin alasti, ja te riietasite mind; ma olin haige, ja te tulite mind vaatama; ma olin vangis, ja te tulite mu juurde."
Aga mis saab teistest, kes on Ta vasakul käel, kes ei ole näinud Jeesust selle maailma abivajajais? Kes leiavad, et nad ei sobi sellesse seltskonda, nendega lävima? Kuningas ütleb – Mat.25,41-43: "Minge ära minu juurest, te neetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! Sest mul oli nälg, ja te ei andnud mulle süüa; mul oli janu, ja te ei jootnud mind; ma olin võõras, ja te ei võtnud mind vastu; ma olin alasti, ja te ei riietanud mind; ma olin haige ja vang, ja te ei tulnud mind vaatama."
Me imestame, miks need, kes väitsid Jumalat tundvat, ei tervitanud Jeesust, ja kuidas need, kellest arvati, et nad Jumalat ei tunne, tulid Jeesust kummardama. Pole vaja imestada. See kordub kõigil aegadel, ka tänapäeval, ja on meile tõsiseks läbikatsumiseks, ega meie ometi sellised ole.
Lugu räägib neljast noormehest, kes piiblikolledzhi õpilastena üürisid ühise maja. Ühel hommikul koputas keegi nende uksele ja kui nad selle avasid, vaatas neile vastu uduste silmadega kerjusetaoline räbaldunud riietes mees. Mehel olid korvis mõned üsna närtsinud näoga aedviljad, mida ta üritas müüa. Kaastundest ostsid poisid talt mõned aiasaadused ja, saanud pisut raha, läks mees oma teed. Kuid sellest ajast peale käis mees iga nädal nende ukse taga oma aedviljadega ja kui poisid olid teda pisut lähemalt tundma õppinud, kutsusid nad ta viivuks enda juurde sisse, enne kui ta jätkas oma teed.
Varsti teadsid poisid, et mehe silmad on hägused mitte alkoholi või uimastite pruukimisest, vaid kaest. Nad sai teada, et ta elab üsna nende lähedal väikeses hütis ja et ta oskab hästi mängida suupilli ning et ta armastab Jumalat. Nüüd kutsusid poisid ta alati sisse ja lasid tal mängida vaimulikke viise, lauldes ise rõõmsalt kaasa. Nii said nad headeks sõpradeks ja poisid püüdsid välja nuputada, kuidas teda aidata.
Ühel päeval, kui vana mees neid jälle külastas ja kui nad olid mõned laulud koos laulnud, ütles mees äkki neile: "Jumal on nii hea!"
Kõik nad nõustusid: "Jah, Jumal on tõesti hea!"
Mees jätkas: "Kas te teate, miks Ta on nii hea?"
Nad küsisid: "Miks siis?"
"Sellepärast," vastas mees, "et kui ma täna hommikul tõusin ja ukse avasin, leidsin ma selle tagant mitu kastitäit riideid ja jalanõusid. Jumal on nii hea!"
Poisid pilgutasid üksteisele silma ja kinnitasid: "Jah, Jumal on tõesti hea!"
Mees jätkas: "Teate veel, miks Ta on nii hea?"
"Mis veel?" küsisid poisid.
"Sellepärast, et ma leidsin perekonna, kes võib kasutada neid asju ja ma andsin need kõik neile ära!"
Me võime vahel mõelda, et mõned ei sobi Jumala rahva hulka. Halvasti riides uduste silmadega mees ei sobi sinna. Hommikumaa targad ei sobi sinna. Sellist mõtteviisi jätkates leiame peagi, et ka karjased ja isegi Maarja ja Joosep ei sobi sinna. Jah, juudi usujuhid leidsid, et Jeesuski ei sobinud sinna! Kui Ta tõesti oli Kuningas, ei oleks Ta pidanud tulema nii, nagu Ta tuli. Ta ei oleks pidanud lävima selliste inimestega, nagu Ta lävis. Ta ei oleks tohtinud rääkida neid asju, mida Ta rääkis, ja teha neid tegusid, mida Ta tegi!
Hoidku Jumal meid langemast sellisesse eksitusse. Aga see langus algab salamahti mõttest, et keegi on meist halvem, kui ta ei ole meiesugune!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv