Viha
28.01.2012 - (1428)

Ameerikas, Filadelfia lähistel lasi üks autojuht maha teise autojuhi. Kuidas see juhtus? Teeremondi tõttu käis liiklus vaid ühel rajal – kordamööda: kord ühes suunas, siis teises suunas. See autojuht seisis kannatlikult järjekorras. Kuid just siis, kui saabus tema kord mööduda takistusest, sööstis kogu ootajate reast mööda üks auto ja peatus otse tema auto ees. Selle juht pöördus ja üleoleva naeratusega näol tegi käega siivutu liigutuse. See ajas meie juhi marru. Ja kui liiklus peatus järgmise takistuse (n.ö. pudelikaela) juures, astus ta oma autost välja, võttis püstoli ja laskis enda ees oleva auto juhi maha!
Meie vast nii ei tee. Kuid küsimus on: kas me pole kunagi kaotanud enesekontrolli? Kas me pole kunagi teinud asju või öelnud sõnu, mida me pärast kahetseme? Miks ma küll seda tegin? Pidin ma nii ütlema?
Piiblil on mõndagi öelda viha ja vihast ülesaamise kohta. Alustame Õps.19,11-ga, kus on kirjutatud: "Arukus teeb inimese pikameelseks ja temale on auks üleastumine andeks anda!" See on tark nõuanne, kas pole? Kui keegi sind solvab, siis Jumala aruka lapsena võid sa võtta seda rahulikult ja sulle on auks anda üleastujale andeks. Andestamine teeb sulle au! Ja ka praktiline kasu sellest on silmnähtav: sul ei tule minna kohtusse; sul ei tule maksta trahvi; sul ei tule minna vangi. Sul pole vaja sellele kauem mõelda; sa võid selle unustada ja oma eluga edasi minna.
Piibel räägib neljasugusest vihast: (1) äkilisest vihast, mida tuleb kontrollida, (2) patusest vihast, mis tuleb hukka mõista, (3) kangekaelsest vihast, mis tuleb võita ja (4) pühast vihast, mida tuleb õigesti suunata. Vaadelgem neid pisut lähemalt.
1. ÄKILINE VIHA. Piibel õpetab, et äkilist viha tuleb kontrollida ehk taltsutada. Õps.14,17 teatab: "Kes on äkilise vihaga, talitab meeletult" ehk teeb rumalaid, läbimõtlematuid asju. Paljud, kui mitte kõik meist, on seda kogenud. Me võime ajada selle geenide, s.o. oma päritolu kaela. Mu isa või ema või keegi nende vanemaist oli selline ja mis mina parata saan. Vaata mu juukseid; olen punapea ja on loomulik, et mu hari läheb vahel punaseks! Ei ole loomulik vihastuda ja käituda oma äkilises vihas rumalasti. Äkilist viha tuleb taltsutada. Ja Jumal aitab meid selles, kui me oma nõtrust tunnistame ja Temalt abi palume.
Õps.15,18 on öeldud: "Raevutsev mees õhutab tüli, aga pikameelne vaigistab riidu!" Kes meist tahab tüli või riidu? Mitte keegi! Aga nii, nagu tüli võib õhutada oma raevu või äkilise vihaga, on võimalik ka riidu vaigistada oma pikameelega, rahuliku meelega või kannatlikkusega. Targem ja kahtlematult kasulikum on valida see teine! Palugem Jumalalt selleks tarkust ja jõudu.
Üks mees (Will Rogers) on öelnud: "Kui sa lähed lendu raevuga, teed sa harva õnneliku ehk turvalise maandumise." Nii et taltsutagem oma raevu!
Õps.19,19 teatab: "Kelle viha on suur, peab kandma karistust, sest kui sa tema vabastad, siis pead seda korduvalt tegema!" See karistus ei tähenda tingimata trellide taga istumist. Selleks karistuseks on juba südame kloppimine ja kõrge vererõhk, mis võib esile kutsuda ajuinsuldi, südamerabanduse või isegi surma. Selleks karistuseks on ka sõnad ja teod, mida hiljem tuleb kahetseda. Selleks karistuseks on igasugused õnnetused ja hädad. Taltsutamata viha võib viia perekonna purunemisele või sõprade kaotamisele.
Mõni ütleb: "Aga ma ei suuda taltsutada oma äkilist viha! See lihtsalt pole võimalik!" On küll! Seda tõestab lihtne näide. Sa saad kellegi peale vihaseks, su hääl muutub aina valjemaks ja sõnad väljuvad suust järjest kiiremini. Siis heliseb telefon; sa võtad toru, hingad sügavalt ning ütled vaikselt ja rahulikult "Halloo!" Sa suudad end talitseda, kui sa vaid valid ja otsustad seda teha. Sa võid vähemalt suu kinni panna ja ära kõndida ning siis rahulikult järele mõelda, kas ikka tasus see vihapurse end ära. Mida sa sellega saavutasid? Oled sa nüüd õnnelik? Ei lähe kaua, kui sa hakkad nuputama, kuidas head vahekorda taastada, sest see meeldib sulle palju rohkem.
Nii et olukord pole lootusetu. Aga nii kaua, kui sa oma probleemi eitad või vabandad end oma geenidele või iseloomule vihjates, asi ei parane. Ütleme nii: asi ei parane iseenesest; asja tuleb parandada. Ja kui inimene ise seda ei suuda, siis Jumalale pole ükski asi võimatu. Palu Püha Vaimu elama sinu südames ja juhtima su elu ning sa koged Vaimu vilja, mille üheks iseloomustavaks tunnuseks on enesekontroll (Gal.5,22.23 "kasinus").
2. PATUNE VIHA. Piibel õpetab, et patune viha tuleb hukka mõista. Mitte igasugune viha pole patune; me räägime sellest pisut hiljem. Aga mõni viha on, nagu sellele selgelt osutab Pühakiri.
Näiteks ütleb Jeesus Mat.5,21.22: "Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: sa ei tohi tappa! ja kes iganes tapab, kuulub kohtu alla. Kuid mina ütlen teile, et igaüks, kes on oma vennale vihane, kuulub kohtu alla; aga kes iganes oma vennale ütleb "raka!" kuulub Suurkohtu alla; aga kes ütleb "Sa jõle!" kuulub põrgutulle."
Pange tähele sõna "vennale": "Igaüks, kes on oma VENNALE vihane, kuulub kohtu alla; aga kes iganes oma VENNALE ütleb "raka!" kuulub Suurkohtu alla." Sõna "vend" (nagu ka "õde") viitab sellele, et tegemist on perekonnaliikmega – kas koduse perekonna või kirikuperekonna liikmega. Vendade ja õdedena peaksime me üksteist julgustama, toetama ja aitama, mitte raiskama oma aega üksteise peale vihane olemisega. Mitte ka kulutama oma närve ja energiat üksteise peale vihastamisega.
Vana ingliskeelne tõlge KJV ja ka eestikeelne vana tõlge räägib "ilma asjata" ehk ilma põhjuseta viha kandmisest. Ilmselt on sellest mõttest loobutud sellepärast, et kas üldse on olemas "põhjust" "venna" peale vihastamiseks ja viha kandmiseks? Milline võiks olla see põhjus? Sügavalt järele mõeldes leiame, et seda põhjust tegelikult ei ole. Asju on võimalik lahendada "vennalikult," ilma vihata.
Ja veel – kui sa oled vihane "oma vennale", siis näitab see, et su viha on fokuseeritud isikule. Aga Pühakiri õpetab, et me ei peaks iial vihkama inimesi, vaid pigem patte, mida nad sooritavad. Jeesus ei olnud kunagi vihane ühegi inimese peale, aga Teda vihastas nende patt. Nii meiegi peaksime vihkama pattu, aga armastama inimesi – ka patuseid inimesi. Aga kes inimestest pole patune?
Nii et kui sa oled vihane oma "venna" peale – kui su viha on fokuseeritud inimese peale – siis tea, et tegemist on patuse vihaga!
Edasi, Rom.12,19 kirjutab Paulus: "Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: "Minu käes on kättemaks, mina tasun kätte! ütleb Issand.""
Kättemaksu otsiv viha on eriti pahaloomuline. Seda hoitakse ja toidetakse endas sageli aastaid ja isegi aastakümneid. See on kindlasti patune viha. Ja kui me sellest ei vabane, viib see meid endaga kaasa hukatusse. Aga see muudab sageli meie elu põrguks juba siin maa peal!
Kuidas sellest vabaneda? Andestades eksijale, nagu Jumal meile on andestanud. Tegelikult sõltub viimane esimesest, nagu ütles Jeesus – Mat.6,14.15: "Kui te annate andeks inimestele nende eksimused, siis annab teie taevane Isa ka teile andeks. Aga kui te inimestele nende eksimusi andeks ei anna, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks." Selliselt saab andestamatu meel koguni andestamatuks patuks!
Me leidsime vähemalt neli asja, mis osutavad patusele vihale: (1) viha on suunatud inimesele, (2) viha otsib kättemaksu, (3) viha hellitatakse pikemat aega ja (4) vihatud inimesele ei andestata. Selline patune viha tuleb hukka mõista. Kuna tegemist on patuga, tuleb seda kahetseda ja see hüljata.
3. KANGEKAELNE VIHA. Piibel õpetab, et kangekaelne viha tuleb võita. Kangekaelne viha on see, mis ei otsi küll kättemaksu, kuid siiski ei lahku inimesest, vaid pesitseb temas pikemat aega.
Üks Piibli klassikalisi tekste, mis räägib vihast, on Ef.4,26.27: "Vihastuge, aga ärge tehke pattu! Ärge laske päeva looja minna oma vihastuse üle ja ärge andke maad kuradile!"
Kujutage ette situatsiooni, kus te tulete töölt koju vihasena mingi asja pärast – mitte kandes viha kellegi peale, vaid just vihane mingi asja pärast. Süütu pahameel, täiesti normaalne inimlik emotsioon. Siis juhtub abikaasa ütlema midagi, mis teile eriti ei meeldi, mille peale vahetate mõned kuumad mõtlematud sõnad. Asi on täiesti tühine, kuid sina jääd oma ja abikaasa oma juurde. Saabub õhtu ja öö, kus te magate näod vastupidistes suundades ning väldite teine-teise puudutamist. Hommikul tõusete tummadena.
Mis on juhtunud? Piibel ütleb halastamatult, et te olete avanud ukse kuradile ja oma käitumisega öelnud: "Palun, ole hea, astu sisse!" Järgmistest salmidest (29-31) võib välja lugeda, mis juhtub siis, kui Saatan hakkab tegema oma alatut tööd. Tulevad "nurjatud sõnad" ja "kibedus". Te hakkate mõtlema kõikidele halbadele asjadele, tuletades meelde ka varem juhtunud halbu asju – ja kibedus aina süveneb. Peale kibedust ilmutab end "äkiline meel ja viha" ehk raev. Raev on teie sees keev kibedus. Aga see ei saa jääda teie sisse, tungides välja "kisaga", mis läheb tasapisi üle "pilkeks", teise solvamiseks. "Vaata meie kodu; see on nagu sealaut; ja lapsed on mustalt riides; sa ei oska nende eest hoolitseda; sa ei saa millegagi korralikult hakkama!" Nii see jätkub ja selle tulemuseks on, nagu ütleb Paulus, "kõik paha." Sealt tuleb koduvägivald, sealt tulevad lahutused ja vahel midagi veelgi hullemat!
Lahendus? Paulus kirjutab: Kui te ei saa teisiti, siis "vihastuge, aga ärge tehke pattu! Ärge laske päeva looja minna oma vihastuse üle ja ärge andke maad kuradile!" Jätkates 32. salmis: "Olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud."
Äkilist viha tuleb taltsutada, patune viha hukka mõista ja kangekaelne viha võita. See on võimalik oma nõtrust tunnistades ja Jumalalt abi paludes. Kuid Piibel räägib veel ühest viha liigist. Ja see on...
4. PÜHA VIHA. See on hell teema. Üks asi on öelda, et kõik viha pole patt – "Vihastuge, aga ärge tehke pattu!" – kuid teine asi on nimetada oma viha pühaks vihaks. Kindlasti peaksime me olema väga ettevaatlikud seda tehes, et me ei õigustaks oma patust viha, nimetades seda pühaks! Kui see on tõesti püha, siis peab see ka selgesti välja paistma.
Julgusega võime rääkida pühast vihast seoses Jumala vihaga. Jumal on püha ja ka Tema viha on püha. Loeme ühe näite selle ilmutusest Jeesuse Kristuse läbi – Mrk.3,1-5: "Ja Ta läks jälle kogudusekotta. Ja seal oli mees, kellel oli kuivanud käsi. Ja nad varitsesid Teda, kas Ta hingamispäeval peaks terveks tegema, et kaevata Tema peale. Siis Ta ütles mehele, kellel oli kuivanud käsi: "Tõuse ja astu esile!" Ja Ta küsis neilt: "Kas tohib hingamispäeval teha head või kurja, et elu päästa või hukata?" Aga nad jäid vait. Ja Ta vaatas ümber nende peale vihaga ja oli ühtlasi kurb nende südamekanguse pärast ja ütles mehele: "Siruta käsi!" Ja ta sirutas; ja ta käsi sai jälle terveks."
Näete, Jeesuse viha fookuses oli variseride südamekangus. Nad kandsid Tema peale kangekaelset, patust viha. Päike loojus päev-päeva järel, aga nemad aina hellitasid oma viha ning haudusid plaane, kuidas Jeesusele kahju teha, kuidas Temast vabaneda. Jeesuse tegi nende selline südamekangus kurvaks ja pahaseks. Jah, nii me lugesime: "Ta vaatas ümber nende peale vihaga ja oli ühtlasi kurb." See oli püha viha, õigesti suunatu viha – viha, mis oli suunatud patule, mitte patustele. Piibel ütleb, et Jeesust kiusati kõiges, "otsekui meie, siiski [jäi Ta] ilma patuta" (Heb.4,15).
Ta ei ilmutanud iial patust viha ja seda ei peaks tegema ka meie. On asju, mida me vihkame õigustatult (püha vihaga) – pattu, kurjust, ülekohut, vägivalda –, kuid me ei peaks vihkama ühtegi inimest. Ja kui meil peaksid tekkima halvad tunded kellegi vastu, siis ärgem laskem sellel vihal vinduda, vaid lahendagem see asi kiiresti. Kõige kiirem ja lihtsam lahendus – andestamine!
Nii et – kokkuvõtteks – "Vihastuge, aga ärge tehke pattu! Ärge laske päeva looja minna oma vihastuse üle ja ärge andke maad kuradile!"

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv