Nende silmad avanesid
28.04.2012 - (1261)

"Küll on ilmas palju valu," jutustab üks minu noorpõlves kristlaste poolt palju lauldud laul. "Kui viletsus meid ümber piirab," armastame me laulda veel tänapäevalgi. Kuid teate, mida ütles raske õnnetuse läbi teinud mägironija Tim Hansen, kelle selgroog sai kukkumisel kõvasti vigastada, mille tagajärjel kannatas ta pidevalt piinavate valude käes, mida ta püüdis leevendada valuvaigistitega. Kui keegi osutas ta viletsusele, ütles ta: "Mis viletsus? Valu on paratamatu, kuid viletsus on valitav." Ta ei tundnud end viletsana või suures viletsuses olevana. Ta valis olla positiivne; ta valis olla optimist! Ta valis mõelda headele asjadele.
Mõelgem meiegi järele, enne kui hakkame kurtma oma suurt viletsust – millistest rägastikest me peame iga päev läbi minema! Aga see kurtmine kipub tulema nii kergesti, kui me mõtleme palju halbadele asjadele ja oma tunnetele voli anname. Kas me pole siis kogenud – tagantjärele tarkusena –, et enamus asju, mis viisid meid masendusse, osutusid miraazhideks, mida nägid meie enesehaletsusest udused silmad, kui olime kütnud oma viletsusekõrbe üle mõistuse palavaks!
Ehk me mäletame veel midagi, mida me õppisime stressiga toimetuleku seminaril? Üks asi pidi meile kindlasti meelde jääma, nimelt – mis on stress? Stress ei ole meie eluraskused ja probleemid, järsud muutused ja kaotused. Need on stressorid. Stress on meie reaktsioon neile stressoreile ja see reaktsioon on meie valitav. Meie otsustame, kuidas reageerida stressoritele. Meie ise kütame endale viletsuse, ja nagu me tänasest Piiblitekstist leiame, on meie reaktsioon sageli mitte ainult tohutult ülepaisutatud, vaid lausa põhjendamatu. Me oskame läbi oma pessimismi prillide kujutada ka täiesti positiivseid asju negatiivsetena!
Avades Pühakirja, loeme Luk.24,13-35: "Ja vaata, kaks nende seast olid minemas selsamal päeval külasse, mis on ligi kuuskümmend vagu maad Jeruusalemmast ja mille nimi on Emmaus. Ja nad kõnelesid isekeskis kõigest, mis oli sündinud. Ja nende kõneldes ja vaieldes lähenes ka Jeesus ise neile ja käis nendega. Aga nende silmad peeti, nii et nad Teda ei tundnud.
Ja Ta ütles neile: "Mis kõned need on, mis te käies kõnelete isekeskis?" Siis nad seisatasid kurvanäolistena. Aga teine, nimega Kleopas, vastas ning ütles Temale: "Sinaks üksi elad kui võõras Jeruusalemmas ega tea, mis neil päevil seal on sündinud?" Ta küsis neilt: "Mis?" Aga nad ütlesid Temale: "See, mis sündis Jeesus Naatsaretlasega, kes oli prohvet, vägev teolt ja sõnalt Jumala ja kõige rahva ees, kuidas meie ülempreestrid ja vanemad on andnud Ta surma mõista ja on Ta risti löönud. Ent meie lootsime Tema olevat selle, kes Iisraeli rahva lunastab; aga peale selle kõige on täna kolmas päev, kui see sündis! Ka mõned naised meie seast, kes puhteajal haual käisid, on meid ehmatanud: kui nad Tema ihu ei leidnud, tulid nad ja ütlesid endid näinud olevat ka inglite nägemust, kes ütlevad Tema elavat! Ja mõningad neist, kes olid meiega, läksid hauale ja leidsid nõnda olevat, nagu naised olid öelnud; kuid Teda ennast nad ei näinud!"
Tema ütles neile: "Oh te mõistmatud ja südamest pikaldased uskuma seda kõike, mis prohvetid on rääkinud! Eks Kristus pidanud seda kannatama ja oma auhiilgusesse minema?" Ja Ta hakkas peale Moosesest ja kõigist prohveteist ja seletas neile, mis Temast kõigis kirjades oli öeldud.
Ja kui nad lähenesid külale, kuhu nad olid minemas, tegi Ta enese eemale minema. Ja nad käisid Temale peale ning ütlesid: "Jää meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev veereb!" Ja Tema läks sisse, et nende juurde jääda. Ja sündis, kui Ta nendega lauas istus, et Ta võttis leiva, õnnistas ja murdis ning andis neile. Siis nende silmad läksid lahti ja nad tundsid Tema ära! Ja Tema kadus nende silmist.
Ja nad ütlesid üksteisele: "Eks meie süda põlenud meie sees, kui Ta teel meiega rääkis ja meile kirju seletas?" Ja nad tõusid samal tunnil ja läksid tagasi Jeruusalemma ja leidsid koos olevat need üksteist ja kaaslased, kes ütlesid: "Issand on tõesti üles tõusnud ja Siimonale ilmunud!" Ja nemad ise jutustasid, mis teel oli sündinud ja kuidas nad Tema olid leiva murdmisest ära tundnud."
1. NEID OLI KAKS.
Kaks inimest, "kaks nende seast," s.t. Jeesuse jüngritest olid Kristuse ülestõusmise päeval minemas oma koju Emmausesse, mis asus umbes 10 km kaugusel Jeruusalemmast. Me ei tea neist palju. Võib-olla oli tegemist kahe mehega, aga võibolla ka mehe ja tema naisega. Teame vaid, et ühe nimi oli Kleopas. Ja nende olekust ja jutust mõistame, et nad olid suures masenduses. Viletsus oli neid ümber piiranud. Kogu nädala olid nad olnud Jeesusega. See oli olnud auline nädal – kuni Jeesus arreteeriti reedel ja löödi risti, kus Ta suri. Sellega kustusid kõik nende lootused ja unistused ning veetnud segaduses hingamispäeva ja suurema osa pühapäevast linnas, asusid nad kurvalt ja löödult koduteele – südames kohutav piin.
Jeesus, nende lootus, oli surnud. Segadust suurendasid pühapäeva hommikul levinud kuulujutud tühjast hauast. Mõned naised väitsid, et olid näinud mitte ainult tühja hauda, vaid ka Jeesust ennast elavana. "Vaesekesed, nii meeleheitel, et näevad juba hallutsinatsioone," mõtlesid jüngrid. Peetrus ja Johannes olid ka näinud, et haud on tühi, kuid see vaid suurendas nõutust – nüüd pole neil ka surnud Jeesust; nüüd pole neil midagi! Pole isegi kohta, kuhu nutma minna!
Ja nii nad longivad rusutud meeleolus kodu poole, südames rasked muremõtted ja suus kaebesõnad. Märkamatult ühineb nendega Jeesus, käies vaikides nende kõrval. Pühakiri ütleb: "Aga nende silmad peeti, nii et nad Teda ei tundnud." Ma ei usu, et Jumal sulges nende silmad. Ma arvan, et need olid nii ära nutetud ja maha löödud, et nad nägid veel vaid ähmaselt teed. Nad ei märganud midagi ega kedagi, nende must mure varjutas kõik! Nende maailm oli kokku varisenud. Nad olid selles kindlad. Enam hullemaks ei saa minna, mõtlesid nad.
Peatume siin hetke. Mõelge. Kas on võimalik kohata Jeesust, käia Jeesusega külg külje kõrval, ja mitte olla selles teadlik? Paistab, et on. Jeesus on meiega ja me ei teagi seda! Veel enam – me peame Teda surnuks ja ahastame sellepärast! Aga Ta on otse meie kõrval! Elavana. Jeesus ütles – Mat.18,20: "Sest kus kaks või kolm koos on minu nimel, seal olen mina nende keskel." See pole mingi tähendamissõna; see pole metafoor; see on reaalsus. See, et Ta pole meie keskel ihulikul kujul, ei tähenda, et Ta pole meiega. "Jumal on Vaim" (Joh.4,24) ja "vaim" ongi see tõeline isiksus, mitte "liha"! Kui Ta on "vaimus" meie keskel, siis on Ta meie keskel täiega – nii päriselt, kui seda üldse saab olla! Teisiti Ta ei saakski praegu meie keskel olla!
Aga kujutagem hetkeks ette, et Jeesus tuleks täna meie keskele "lihas" – mitte sellises pikas 1. sajandi kuues, nagu me Teda piltidelt oleme harjunud nägema, vaid tavalises tänapäeva riietuses. Ta on meie seas ja võtab osa kõigest, mis me teeme. Me anname Talle tervituseks kätt ja vaatame Talle silma, kui me Temaga vestleme, ning lõpuks jätame hüvasti – saamata aru, et see oli "päris" Jeesus!
Me ütleme, et see pole võimalik, küll me tunneksime Ta ära! Aga need kaks Tema oma jüngrit, kes olid Teda palju näinud "päriselt", ei tundnud Teda ära! Ma kardan, et ka meie ei tunneks Teda ära, eriti kui oleme millegi pärast "maas"! Kui me ei tunne Teda ära "vaimus", ei tunneks me Teda ära ka "lihas"! Ja see on kurb. Kurb on, kui me oleme mässinud end oma probleemide võrku nii, et ei näe enda kõrval Jeesust, kes soovib ja püüab aidata.
2. NAD RÄÄKISID JEESUSEST.
Kuid lähme edasi – ja asi muutub veelgi paradoksaalsemaks. Küsime: Millest nad seal omavahel rääkisid? "Mis kõned need on, mis te käies kõnelete isekeskis?" küsis Jeesus. "Me räägime sellest," vastas üks neist, "mis sündis Jeesus Naatsaretlasega, kes oli prohvet, vägev teolt ja sõnalt Jumala ja kõige rahva ees, kuidas meie ülempreestrid ja vanemad on andnud Ta surma mõista ja on Ta risti löönud. Ent meie lootsime Tema olevat selle, kes Iisraeli rahva lunastab!"
Nad rääkisid Jeesusest, tundmata Jeesust ära! Ma saan aru, et kui me räägime oma hädast, ei pane me Jeesust tähele. Aga nemad rääkisid Jeesusest! Milles oli asi? Ootustes ja lootustes. Nad lootsid, et Jeesus lunastab Iisraeli rahva. Aga seda Ta ju tegigi oma surmaga ristil! Ja Ta lunastas mitte ainult Iisraeli rahva vaid kogu maailma – kõik inimesed, kes Tema pakutud pääste vastu võtavad! Milles siis ikkagi oli probleem? Probleem oli selles, MILLEST Ta lunastas maailma? Patust ja surmast. Nemad aga lootsid, et Rooma ikkest. Nad lootsid, et Ta vabastab nad inimlikust viletsusest, vaesusest, näljast, haigusest, rõhumisest. Aga Tema missioon oli vabastada nad patust ja igavesest surmast – esialgu. Hiljem kunagi ka neist asjust, millest nemad igatsesid vabadust.
Ega inimesed pole palju muutunud. Me tahame neid samu asju, mida need kaks jüngrit. Me soovime Messiat, kes muudaks meie elu roosiaiaks, kes kõrvaldaks kõik meie mured ja probleemid. Me soovime ülestõusmist ilma surmata, võitu ilma midagi kaotamata.
Nii pidi Jeesus selgitama neile oma missiooni, et Temagi ei suuda midagi võita ilma midagi kaotamata! Ta pidi kannatama ja surema, et tõusta üles ja minna võiduga taevasse. Nii ütleb Jeesus ka meile: "Ma pidin sellest kõigest läbi minema. Ja ka teie peate sellest omal moel läbi minema. Ma ei vabasta teid sellest teest, aga ma kõnnin seal koos teiega. Isegi, kui te ei tunne mind ära, olen ma teiega, andes jõudu igaks sammuks. Ka teil on oma Ketsemani ja Kolgata, kui te soovite jõuda ülestõusmiseni uueks eluks. Kuid mina olen alati teiega, kuni maailma-ajastu otsani."
Koos kõndides jõudsid nad peagi Emmause küla väravani, kus Jeesus "tegi ... enese eemale minema." Seegi on tähelepanuväärne mõte. See ütleb kõigepealt, et Jeesus austab meie privaatsust; ta ei tungi meie kodusse nagu mõned tänapäeva usklikud seda teevad, määrides end meile poolvägisi kaela. Jeesus ei tee seda ja ärme meie ka tee. Austagem üksteise privaatsust.
Kuid sellega see asi ei lõppenud, kui Jeesus asus minema oma teed, peatasid nad Ta ja palusid Tal sisse tulla. Nad mitte lihtsalt palusid, vaid "nad käisid Temale peale ning ütlesid: "Jää meie juurde, sest õhtu jõuab ja päev veereb!" Ja Tema läks sisse, et nende juurde jääda," teatab Pühakiri.
Siit õpime ka seda, et Jeesuse oma koju – miks mitte ka oma kirikusse – kutsumiseks pole vaja palju teha; pole vaja teha midagi erilist, tuleb lihtsalt kutsuda. Ava uks ja kutsu Ta sisse. "Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan," ütleb Jeesus, "kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga" (Ilm.3,20).
Just see juhtus nende jüngritega. Sissekutsumisele järgnes õhtusöömaaeg. Püha õhtusöömaaeg kodus!
3. NENDE SILMAD AVANESID.
Sellel söömaajal avanesid jüngrite silmad ja nad tundsid Jeesuse ära. Sellel söömaajal nad järsku märkasid, et Jeesus on nendega! Nad olid olnud Temaga juba mitu tundi koos kõndides – vaadanud Teda, aga mitte näinud. Nüüd nägid nad Teda ja nende südames süttis tuli. Tegelikult hõõgus see juba sellest ajast, kui Jeesus nendega teel ühines. Nad ise tunnistasid hiljem: "Eks meie süda põlenud meie sees, kui Ta teel meiega rääkis ja meile kirju seletas?"
Ma mõtlen, et Jeesuse kohalolek peaks alati panema meie südame põlema. Tänapäeva koguduse nuhtluseks on see, et me lepime keskpärasega. Meile meeldib leigus. Me oleme rahul, kui me nähes ei näe ega kuuldes ei kuule; meile meeldib, kui meid motiveeritakse, aga meil pole vaja sellele reageerida! Me võime peale kirikut – kohtumist Jeesusega – lahkuda siit rahulikult, nagu midagi poleks juhtunud!
Kuid nii ei olnud nende kahe jüngriga. Pühakiri ütleb, et "nad tõusid samal tunnil ja läksid tagasi Jeruusalemma!" Pidi olema juba hiline õhtu, väljas oli pime. Aga nad ei suutnud oodata hommikuni. Kümme kilomeetrit mägisel maastikul läbiti tõenäoliselt enamuses joostes! Nad pidid jõudma kiiresti Jeruusalemma, et teatada kõigile oma kogemusest Jeesusega!
Jõudnud kohale ja sisenenud hingeldades tuppa, kus olid apostlid ja teised jüngrid, ei jõudnud nad veel oma suudki lahti teha, kui apostlid teatasid õhinal: "Issand on tõesti üles tõusnud ja Siimonale ilmunud!" Nüüd võisid nad kinnitada, et see on tõesti nii, sest ka nemad olid ise Jeesust näinud.
Kohtumine Jeesusega pani kõik elama ja rõõmustama. Milline pööre meeleheitest juubeldamisele! See, mida peeti suureks õnnetuseks, osutus suureks õnnistuseks! Nutupisarad asendusid rõõmupisaratega! Jeesus on meid lunastanud ja avanud taevakodu väravad!
Mõistujutt räägib mehest, kes seisab püha Peetruse ees taevaväravas ja ütleb: "Tere, Peetrus, ma olen valmis sisenema ja võtma vastu oma pärandit." Peetrus vastab: "Tore, kuid selleks peab sul olema 1000 punkti. Mis sa oled teinud, et ära teenida tuhat punkti?"
Mees vastab: "Ma võtsin regulaarselt osa hingamispäevakoolist ja jumalateenistustest."
"Tore," vastab Peetrus, "see teeb 50 punkti. Mis veel?"
"Palju aastaid olin ma hingamispäevakooli õpetaja," vastab mees.
"Hästi, see teeb 25 punkti. Mis veel?"
"Ma maksin kogu aeg kümnist ja tõin kirikusse annetusi," vastab mees.
"Õigesti tegid," vastab Peetrus. "See teeb veel 25 punkti. Sul on juba 100 punkti. Vaja on veel vaid 900 punkti. Nii et, mis veel?"
Mees ehmatab, hakates mõistma, et nii ei pääsegi ta taevasse. Lõpuks tunnistab ta: "Sellises olukorras pääsen ma taevasse vaid Jumala armust!"
"Jumala arm," ütles Peetrus, "see annab üksi 1000 punkti. Astu julgelt sisse!"
Selle armu võitles Jeesus välja oma kannatuste ja surma hinnaga ning nüüd pakub Ta seda meile kõigile. Kui meie silmad avanevad seda mõistma, ei kurda me enam: "Küll on ilmas palju valu!" Ja viletsuski tundub nii kerge ja üürike.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv