Kristus - meie õigus II
28.05.2005 - (1789)

Minu ja Tema usk.

Pühakirjast loeme meile ülituttava kirjakoha – Ilm.14,12: "Siin on pühade kannatlikkus; siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku!" Kaks korda on öeldud: "siin on..." Kus? Jumala ustavate laste juures lõpuajal – nende juures, kelle nimed on Talle eluraamatus. Siin on juttu neist, keda Kristus tulles vastu võtab. Neil on kolm erilist tunnust: (1) pühade kannatlikkus, (2) nad peavad Jumala käske ja (3) nad peavad Jeesuse usku, ehk neil on Jeesuse usk. Täna peatume viimase juures.
Mis on Jeesuse usk? Kas see on usk Jeesusesse, s.t. meie usk Jeesusesse? Kas see on üldse meie usk? Pühakiri ütleb, et siin on tegemist Jeesuse usuga – selle usuga, mis on Jeesusel. Temale vastuminejal peab olema see, Temale kuuluv usk. Aga kas siis inimese enda usk ei kõlba? Hea küsimus. Aga sama hea on ka teine küsimus: kas inimesel on üldse oma usku; kas inimesele on omane uskuda?
Üks riigimees on öelnud, et religioonil on dialektilise materialismiga võrreldes üks oluline eelis. Dialektiline materialism püüab kõik mõistusega ära seletada; see suleb kõik nähtused ja mateeria avaldused ühte kinnisesse ringi, ega jäta ühtki vaba otsa, kust võiks saada inspiratsiooni usk. Jah, dialektiline materialism välistab usu, on vaid faktid – kas mõistetavad või mitte veel mõistetavad. Religioon aga jätab kõik otsad lahti, ja sealt võib mõndagi sisse tungida usu läbi.
See on tuline tõde! Tänapäeva maailm välistab usu selle sõna tõelises mõttes. Tänapäeva maailmas ei ole usku. Seal ei ole usku kaasinimessegi, rääkimata jumalikust usust. See aeg on möödas, mil inimesel oli oma usk – see oli enne uskmatuse sissetungi siia maailma, enne pattulangemist. Ühel päeval aga inimene hakkas kahtlema Jumala õigluses ja headuses, Tema ajede siiruses, ning kaotas usu Jumalasse. Sellest ajast ei ole tal oma usku, ehk ütleme: talle ei ole omane uskuda.
Inimeses ei ole jõudu või ajendit, mis sunniks teda otsima Jumalat, uskuma Jumalat. Aadam, kaotanud oma usu Jumalasse, peitis end koos oma naisega "Jehoova Jumala palge eest rohuaia puude keskele" (1.Ms.3,8). Ja me ei tea, kui kaua ta oleks end seal varjanud, kui mitte Jumal ei oleks hakanud teda otsima. Aruanne teatab – 1.Ms.3,9: "Ja Jehoova Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: "Kus sa oled?""
Aadam ei oleks iial hakanud ise Jumalat otsima; nagu tänapäeva inimene, oleks ta peitnud end ikka sügavamale "rohuaia puude keskele." See oli Jumal, kes hakkas teda otsima, hüüdes: "Kus sa oled?"
Ka Paulus tunnistab seda inimsoo nõtrust, tsiteerides Psalme. Hommikul me lugesime, kuidas ta kirjutas – Rom.3,10: "Ei ole kedagi, kes oleks õige, ei ühtainustki..." Lugegem nüüd järgmised kaks salmi, kus ta jätkab oma mõtet – Rom.3,11.12: "...ei ole arusaajat; ei ole, kes otsiks Jumalat; nad kõik on läinud kõrvale, nad on puha saanud kõlvatuks, ei ole kedagi, kes teeb head, ei ühtainustki."
Ükski inimene ei oma eneses usku, et ta hakkaks otsima Jumalat. Miks? Lihalik süda ei armasta mõtiskleda Jumalast ja taevasist asjust. Sünnipäraselt pole meis midagi, mis sunniks meid otsima Jumalat. Meie sünni pärand pole mitte usk vaid uskmatus! Kui hästi tunnistab sellest ajalugu – isegi Jumala Iisraeli ajalugu!
Meenutame pisut. Pärast paljusid imetegusid (fakte) uskus Iisraeli rahvas just nii palju, et jättis maha orjusemaa. Kui aga egiptlased neid jälitasid, nurisesid nad kibedasti Moosese ja sellega ka Jumala vastu, kaevates, et Jumal viis nad välja vaid selleks, et neid hukata ja anda nende õnnistused egiptlastele! Kui vaenlane oli Punases meres hukkunud (fakt), laulsid nad koos Moosesega Jumalale kiitust ja uskusid. Võimalik, et nad tõotasid sel ajal mitte iial enam kahelda Jumala headuses, s.t. tõotasid uskuda Jumalasse.
Mõne päeva pärast aga lõppes vesi. Kes on süüdi? Mooses – Jumal, kes viis nad kõrbe selleks, et neid hukata! Kui Jumal oli andnud neile ime läbi vett, tänasid nad Jumalat, kuid usk kadus niipea, kui ei jätkunud enam leiba. Jälle ründasid nad Moosest ja Jumalat ning kordasid oma vana kaebelugu, et nad on juhitud kõrbe selleks, et neid surmata! Saanud ime läbi leiba – mannat, ja süües seda nüüdsest peale iga päev (faktid iga päev) – nad uskusid vaid hetke ja siis jätkasid oma nurisemisi.
Siinai all said nad ennekuulmatu tõendi Jumala reaalsusest ja suurusest, mille peale nad tõotasid Teda igavesti uskuda ja Talle kuuletuda, kuid varsti tegid nad kuldvasika ja olid valmis selle järel minema tagasi Egiptusesse! Samas vaimus jätkus nende teekond, mida nende jätkuva uskmatuse pärast pikendati 40 aasta võrra. Ei paranenud olukord peale jõudmist Kaananimaale, ei olnud neile omane uskuda nende kuningriigi ajal, mis just nende uskmatuse pärast hävitati. Hoolimata üliinimlikest kannatustest, mis on neid tabanud nende uskmatuse pärast – nende seas ka Kristusesse mitte uskumise pärast – ei ole neile omane uskuda tänapäevani!
Ajalugu õpetab, et uskuda pole inimloomusele omane, ja sellepärast lõpetagem katsed oma südames ise usku tekitada. John Wesley püüdis mitmeid aastaid leida usku iseenese päästmiseks. Lõpuks lootis ta selle saavutada aktiivses misjonitegevuses Ameerikas. Kui ta aga Inglismaale tagasi tuli, ütles ta: "Ma läksin Ameerikasse, et ümber pöörata indiaanlasi, kuid kes pöörab mind?"
Ta püüdis tõsiselt uskuda Jeesusesse; ta oli hoolas Pühakirja uurija.
Siis ükskord külastas ta Londonis üht kogudust, kus loeti parajasti Martin Lutheri poolt koostatud eessõna Pauluse kirjale Rooma rahvale. Seal räägib Luther, et usk ei ole meie vaid Jumala oma, aga meie sees. Seepeale hakkas Wesleys midagi koitma – ja see oli ühe suure koidu esimene kiir!
Ka Ilmutusraamatus räägitakse Kristusele vastu mineva inimese ühe tunnusena Jeesuse usust. See ei ole meie usk; see ei ole meis väljaarendatud usk. Arvamus, et on vaja meis leiduvaid häid omadusi ainult välja arendada, on saatuslik eksitus. Jumal ei lapi meie vana rüüd; Tal on hoopis teine, palju parem ja ilusam plaan: Ta annab meile uue, kui me vaid oma vanast loobume!
Selles vanas ei ole midagi head, nagu me juba lugesime ja nagu Paulus kinnitab ka veel edaspidigi Rooma raamatus, näiteks Rom.7,18: "Sest ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda." Sõbrad, ärme seda iial unustame! Seepärast ei ole meil usklikuks saades maailmast midagi kaasa tuua.
Me uurime teemat: Õigus usu läbi. Hommikul me leidsime, et meil ei ole oma õigust – ükskõik, millised meie teod ka ei oleks. On vaid Jumala õigus, Jeesuse Kristuse õigus. Nüüd me leidsime, et meil pole ka oma usku – ükskõik, millised meie tõekspidamised ka ei oleks. On olemas vaid Jeesuse usk. Meil pole ei õigust ega usku! Aga Kristusel on mõlemad – õigus ja usk – ja sellepärast on meie ainus lootus: Kristus – meie õigus! Ilma Kristuseta pole meil usku; ilma Kristuseta pole meil õigust; omades Kristust, omame mõlemat!
Jah, sellel riigimehel oli õigus: usk tuleb sisse väljastpoolt – siis, kui on kusagil jäetud midagi lahti. Kui inimene on veendunud oma nõtruses, kõlbmatuses ja abituses ning avab oma südame ukse Jumalale, tuleb sisse Jeesus oma õiguse ja usuga. "Ilma minuta ei või te midagi teha," ütles Jeesus (Joh.15,5), lisades – Joh.14,6: "Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu!" Jeesus on tee – ainus tee tõelisele usule ja õigusele.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv