Milles oleme kindlad?
28.05.2011 - (1374)

1.Joh.5,11-15: "Ja see on see tunnistus, et Jumal on meile andnud igavese elu ja see elu on Tema Pojas. Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel Jumala Poega ei ole, sellel ei ole elu. Seda ma olen teile kirjutanud, et te teaksite enestel olevat igavese elu — teil, kes usute Jumala Poja nimesse. Ja see on see julge avameelsus, mis meil on Tema ees, et kui me midagi palume Tema tahtmist mööda, Ta kuuleb meid. Ja kui me teame, et Ta meid kuuleb kõiges, mida me palume, siis me ka teame, et meil on käes need palved, mis me Temalt oleme palunud."
John Wesley ütles kord: "Noorena olin ma kindel kõiges. Aastate pärast, olles tuhat korda eksinud, ei olnud ma enam pooltki nii kindel enamus asjades. Ja nüüd pole ma enam kindel milleski, peale selle, mis Jumal on mulle ilmutanud."
Me elame maailmas, mis on täis ebakindlaid asju ja sõnumeid. Segadust kui palju! Tihti on nende põhjuseks ebapiisav informatsioon, mis omakorda võib tuleneda ebapiisavast suhtlemisest.
Lugu räägib ühe ajakirja fotograafist, kellele tehti ülesandeks pildistada õhust, s.t. lennukilt, suurt metsatulekahju. Tal kästi minna kohe lähedal asuvale lennuväljale, kus teda ootab üks väike lennuk. Jõudnud kohale, nägi ta lennukit juba soojendamas mootorit stardiraja alguses. Hüpanud koos oma varustusega pardale, hõikas ta: "Läksime!" Piloot andis gaasi ja varsti olid nad õhus.
"Lenda kolm-neli korda madalalt üle tulekolde," hõikas fotograaf.
"Milleks?" küsis piloot.
"Selleks, et ma saaksin teha pilte," hõikas fotograaf. "Ma olen piltnik ja mida muud need piltnikud ikka teevad, kui pildistavad?"
Peale väikest vaikust küsis piloot: "Kas sa siis ei olegi lennu instruktor, kes pidi mind juhendama mu esimesel lennul?"
Mida me siis teame kindlasti või milles me võime olla kindlad? Või polegi midagi sellist – kõik on ebakindel ja polegi millelegi toetuda? Kõik on suhteline, kõik on muutlik ja ebakindel, otsekui varisev liiv, ja igaüks võitleb omaette, kuidas oma jõududega pinnal püsida või ellu jääda.
Paljud tõepoolest näevad elu sellisena. Kuid mitte kõik. Mida ütles Wesley? "Nüüd pole ma enam kindel milleski – PEALE SELLE, mis Jumal on mulle ilmutanud." Viimastel sajanditel on inimesed püüdnud järjest jõulisemalt tõugata Jumalat välja oma maailmapildist. Selle kohta sobivad hästi Jeesuse sõnad ristil: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!" (Luk.23,34). Elada ilma Jumalata tähendab elada ilma kindluseta — ja see on väga kahetsusväärne, kurb. Millist kindlust pakub siis meile Jumala tundmine? Milles me võime olla kindlad?
Üle kõige pakub meile kindlust see, mida Jumal on rääkinud, mida Ta on meile ilmutanud – eelkõige oma Sõnas. Piibel ei räägi kusagil ebamääraselt või kobavalt. Ta ei ütle millegi kohta, et see võib olla nii, kuid võib olla ka teisiti. Oma Sõnas räägib Jumal kindlusega ja selgelt.
Mõelgem kas või sellele, mida ütleb Piibel elu alguse kohta. Maailm ütleb, et miljardeid aastaid tagasi käis suur pauk ja sellega sündis meie universum, mille aine settides või gravitatsiooni jõul kogunedes suuremateks kogumikeks kujunesid galaktikad, päikesesüsteemid ja planeedid ning nende kaaslased. Ning juhtus nii, et planeet Maal kujunesid sobivad tingimused elu tekkimiseks. Ja juhtus nii, et see elu tekkiski iseenesest ning arenes iseenesest edasi, kuni juhtus välja arenema intelligentne inimene. Kogu selles teoorias ei ole kübetki kindlust. See võis olla nii, kuid see võis olla ka hoopis teisiti. Kuidas? Keegi ei tea, sest keegi ei olnud seal.
Nii on lood, kui jätta maailmapildist välja Jumal. Aga Jumal ei taha, et me oleksime teadmatuses või ebakindluses. Sellepärast on Ta andnud vastuse sellele inimest huvitavale küsimusele juba oma Sõna esimeses salmis: "Alguses lõi Jumal taevad ja maa" (1.Ms.1,1). Tema vormis universumi, asetades sinna ka meie väikese sinise planeedi. Ta lõi siia planeedile kõik eluvormid – taimsed ja loomsed, vormides oma loodu krooniks inimese "oma näo järgi" (s. 26), andes talle lisaks füüsilistele võimetele ka teatud imelised vaimsed võimed. Pühakiri räägib sellest kindlusega, milles pole kahtluse varjugi.
Või võtame teise suure küsimuse: Kust on tulnud kurjus? Miks on inimkond nii vägivaldne? Miks eksisteerib haigus ja surm? Miks ei võiks me elada õnnelikena rahus – ja igavesti? Inimesed otsivad vastust, suutmata seda leida, kuid Piibel annab selge vastuse, et kõigi hädade algpõhjus on patt. Läinud vastuollu Jumalaga, ei suuda inimene elada kooskõlas ka kaasinimestega. Valinud patutee, lõikab inimene haigusi ja surma, sest "patu palk on surm" (Rom.6,23), ütleb Jumala Sõna täie kindlusega.
Minge Jumala kindla Sõna vahendusel Eedenisse ja te saate teada, miks kasvavad meie aedades umbrohud, miks tunnevad naised sünnitades valu, või miks on maod nii kardetud olendid.
Ja kuidas me pääseme sellest segadusest ja hädast välja? Jälle inimesed nuputavad ning annavad ebalevaid vastuseid. Keegi ei julgegi anda kindlat vastust, sest ükski neist inimeste väljamõeldud vastustest ei ole ellurakendatult toiminud! Kuid Jumal on ilmutanud oma Sõnas selge ja kindla vastuse ka sellele küsimusele ja probleemile ning selleks vastuseks on Jeesus. Võta vastu Jeesus oma südamesse ja Tema muudab su uueks inimeseks, kes vihkab kurja ja armastab õigust! Ta muudab sind enda sarnaseks – heaks ja armastavaks inimeseks. Ning omal ajal lahendab Ta ka haiguste ja surma probleemi. Ilm.21,4 on tõotus: "Tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!" Ka selles sõnas pole ebakindluse varjugi. See on Jumala Sõna ning see on kindel kui kalju!
Inimesed küsivad, mis saab meist peale selle elu lõppemist, millele inimesed annavad jällegi igasuguseid erinevaid vastuseid, alates taassündimisest (reinkarnatsioonist) kuni kadumiseni igavesse olematusse. Kuid kas me peame kobama sellises ebakindluses ja arvamuste virrvarris?
Üks õpetaja rääkis oma klassi teismelise-eas lastele Jumala kohtust ja õelate karistusest. Üks tüdruk küsis: "Kuidas saab Jumal kedagi hukata, kui Ta armastab igaüht, nagu Piibel õpetab?" Õpetaja püüdis selgitada, kuid tüdruk vaidles igale ta argumendile vastu. Peale tunde otsustas õpetaja rääkida tüdrukuga nelja silma all ja selgitada talle evangeeliumi. Ja siis tuli välja, miks tüdruk ei tahtnud kuulda Jumala kohtust ja karistusest – miks ta oli nii kinni sõnumis armastavast Jumalast. Tal oli afäär ühe abielumehega. Oma südames teadis ta, et teeb pattu, kuid patust loobumise asemel püüdis ta vaigistada oma südametunnistust lihtsalt tulevase kohtu eitamisega.
Pühakiri räägib suure kindlusega, et tuleb kohus, öeldes 2.Kor.5,10: "Sest me kõik peame saama ilmsiks Kristuse kohtujärje ees, et igaühele tasutaks vastavalt sellele, mis ta ihus olles tegi, olgu see hea või kuri!" "Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas!" (Rom.6,23).
Meil ei ole tarvis kobada teadmatuses. Piibel ütleb selgesti, mis meist saab peale selle elu lõppemist. Ja tore on, et selle elu sihtkoha valik on jäetud meie kätte! Mida külvame, seda lõikame! Paulus kirjutab Gal.6,7.8: "Ärge eksige, Jumal ei anna ennast pilgata, sest mis inimene külvab, seda ta ka lõikab! Sest kes külvab oma lihale, see lõikab lihast kadu; aga kes külvab Vaimule, see lõikab Vaimust igavest elu." See sõna on kindel!
Maailm püüab seda meie kindlust kõigutada, öeldes: "Kui on olemas Jumal, kuidas Ta saab lasta sellistel asjadel juhtuda? Ja usklikud peaksid ju siis kindlasti olema eelistatud olukorras! Omasid peaks Ta ju ikka kaitsma ja aitama!"
Mida me teeme, kui meid tabavad raskused ja isegi õnnetused ning uskmatud meid selliselt ründavad? Kas me kaotame oma usukindluse? See ei tarvitse juhtuda, kui me usume Jumala tõotusi, kas või Rom.8,28: "Aga me teame [me oleme kindlad], et neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb — neile, kes Tema kavatsuse järgi on kutsutud."
Mõni salm edasi kirjutab Paulus – Rom.8,31-39: "Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis Temaga meile kõike muud annetama? Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on, kes õigeks teeb. Kes on, kes võib hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri, ja mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel, kes meie eest palub. Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus, või ahastus, või tagakiusamine, või nälg, või alastiolek, või häda, või mõõk? Nõnda nagu on kirjutatud: "Sinu pärast surmatakse meid kogu päev, meid arvatakse tapalambaiks!" Aga selles kõiges me saame täie võidu Tema läbi, kes meid on armastanud! Sest ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ei inglid, ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas!"
Maailm püüab õõnestada meie usukindlust ka oma tarkusega. Räägitakse suure suuga ja kirjutatakse suurte tähdedega asjadest, mis on vaid inimeste väljamõeldis, nagu evolutsiooniteooria, või inimlikus tarkuses tehtud järeldused asjadest ja nähtustest, mida nad tegelikult ei mõista. Aga seda esitatakse kui tõde. Keegi on selle kohta sarkastiliselt öelnud, et kui sa koolitad oma last ilma Jumalata, teed sa temast targa või kavala kuradi!
Jah, kahjuks püüavad meie usukindlust kõigutada isegi rohkearvulised religioonid, kirikud, kogudused ja sektid oma ebapiibellike tõekspidamistega! Kirik peaks küll olema "tõe sammas ja alustugi" (1.Tim.3,15), kuid kui ta ei usu ega õpeta enam Jumala Sõna selgeid õpetusi, ei saa me olla selles kindlad. Tegelikult ei peakski me rajama oma usku ühelegi kirikule või kogudusele, vaid Piiblile kui elava Jumala Sõnale. Ainult selles võime olla kindlad, mille kohta me võime öelda koos Jeesusega: "Kirjutatud on!" (Mat.4,4).
Ja lõpuks lugegem veelkord sissejuhatuseks loetud kirjakoha – 1.Joh.5,11-15: "Ja see on see tunnistus, et Jumal on meile andnud igavese elu ja see elu on Tema Pojas. Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel Jumala Poega ei ole, sellel ei ole elu. Seda ma olen teile kirjutanud, et te teaksite enestel olevat igavese elu — teil, kes usute Jumala Poja nimesse. Ja see on see julge avameelsus, mis meil on Tema ees, et kui me midagi palume Tema tahtmist mööda, Ta kuuleb meid. Ja kui me teame, et Ta meid kuuleb kõiges, mida me palume, siis me ka teame, et meil on käes need palved, mis me Temalt oleme palunud."
On palju asja, mida me teame Jumala Sõna alusel kindlasti, nagu näiteks: uskudes Jeesusesse on meil igavene elu ja Jumal kuuleb meie palveid. Kuid suurim tõde, mida Piibel meile täie kindlusega õpetab, on see, et Jumal armastab meid. Näiteks Jer.31,3 Vanast Testamendist teatab: "Jehoova ilmutas ennast temale kaugelt: ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga!" Või Joh.15,9 Uues Testamendis ütleb: "Otsekui minu Isa on armastanud mind, nõnda olen ka mina teid armastanud; jääge minu armastusse." Ärme seda iial unusta. Ja selles võime olla absoluutselt kindlad.
Ühest kristlikust lastelaagrist oli kutsutud osa võtma ka palju mitte-kristlastest lapsi. Ja nii juhtus, et seal hakati narrima üht kõnehäirega poissi. Kui poiss neilt midagi kokutades ja pingutusest nägu krimpsutades küsis, vastasid nad talle samamoodi. Et veelgi rohkem nalja saaks, valisid nad ta ühel õhtul õhtupalvust läbi viima. Poiss tõusis ilma häbenemata, läks kõigi ette ja kõiki näolihaseid kõvasti pingutades ütles aeglaselt, sõna haaval: "Jeesus armastab mind ja mina armastan Jeesust!"
See oli kõik, mis ta ütles, kuid mitte ükski ei naernud. Ruumis oli tükk aega täielik vaikus, mille järel kostus siit ja sealt nuuksumist; lapsed olid nii liigutatud – ja nii lihtsast sõnumist puudega poisi suust: "Jeesus armastab mind ja mina armastan Jeesust!"
Kas ka meie oleme selles nii kindlad? Kas me võime öelda veendunult: "Jeesus armastab mind ja mina armastan Jeesust!"? Annaks Jumal meile kõigile selles kindluse ja veendumuse!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv