Oled Sa juutide kuningas?
28.06.2014 - (1452)

Sel aastal oleme võtnud palju aega mõtisklemiseks Jeesuse surma ja ülestõusmise üle, kuid kindlasti mitte nii palju, kui seda tegid Jeesuse jüngrid, kes ei saanud neid sündmusi peast vist küll oma elu lõpuni! Tegelikult – hoidku Jumal, et me peaksime unustama, mida Jeesus on teinud meie päästmiseks!
Mingem siis sel hingamispäeval veelkord vaimus tagasi suure reede hommiku sündmuste juurde ning püüdkem leida vastust mõningatele küsimustele, mis on jäänud kripeldama paljude hinge. Ehk aitab see meil mõista paremini, kui väga Jumal meid armastab?
1. MIKS IMESTAS PILAATUS JEESUSE VAIKIMISE ÜLE?
Evangelist Matteus kirjutab – Mat.27,11-14: "Aga Jeesus seati maavalitseja ette. Ja maavalitseja küsis Temalt ning ütles: "Oled Sa juutide Kuningas?" Aga Jeesus ütles: "Jah, olen!" Kui siis ülempreestrid ja vanemad Tema peale kaebasid, ei vastanud Ta midagi. Siis ütles Pilaatus Temale: "Eks Sa kuule, mida kõike nad tunnistavad Sinu vastu?" Ent Tema ei vastanud talle ühtainustki sõna, nõnda et maavalitseja pani seda väga imeks."
Nagu me mäletame, vahistati Jeesus Ketsemani aias neljapäeva öösel vastu reedet ning viidi kohe ülekuulamisele ülempreestrite ja Sanhedrini liikmete ette. Kuid juudi seadus keelas kohtumõistmise öösel. Nii kogunes see juutide suurkogu jälle varahommikul päikesetõusu ajal, et formuleerida oma süüdistused Jeesuse vastu. Nende arvates oli Jeesus süüdi jumalateotuses, kuid nad teadsid, et sellise süüdistusega ei saavuta nad rooma kohtus midagi. Roomlased uskusid paljusid jumalaid ja ühe neile võõra Jumala teotamine polnud rooma seaduse järgi mingi kuritegu.
Nii pidi juudi suurkohus tulema lagedale mõne olulisema ja roomlaste silmis kaalukama süüdistusega Jeesuse vastu. Luuka evangeeliumi järgi käisid nad välja veel kolm süüdistust – Luk.23,2: "Me oleme leidnud, et Tema rahvast eksitab ja keelab andmast maksuraha keisrile ning ütleb enese Kuningas Kristuse olevat!"
Just see viimane süüdistus ajendaski Pilaatust küsima: "Oled Sa juutide Kuningas?" Ja Jeesus andis talle vastuse, kuid mitte sellise jõulise, nagu meie oleksime oodanud. Miks ei kasutanud Ta oma veenmisjõudu? küsime meie. Kas mitte siin ei oleks Ta pidanud rääkima "nõnda nagu see, kellel on meelevald, ja mitte nõnda nagu nende kirjatundjad" (Mat.7,29)? Oli Ta ju selleks võimeline. Ta oleks võinud Pilaatuse küsimusele vastuseks müristada, et Ta on mitte ainult juutide, vaid kõigi rahvaste Kuningas!
Kuid Ta ei teinud seda. Selle asemel vastas Ta vaikselt ja lihtsalt: "Jah, see on nii, nagu sa ütled."
Miks käitus Ta nii? Pidades silmas ka teistes evangeeliumides kirjapandut, hakkame me mõistma, et Jeesus püüdis rahustada maavalitsejat, andes mõista, et Ta ei ohusta Rooma võimu, mida Pilaatus esindab. Johannese evangeeliumi kohaselt ütles Jeesus Pilaatusele – Joh.18,36: "Minu riik ei ole sellest maailmast; oleks mu riik sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Ent nüüd ei ole mu riik mitte siit!" Teiste sõnadega: "Ma ei taha sinu võimu; ma ei ohusta sinu trooni; ma ei õõnesta mitte kuidagi sinu jalgealust." Ja Pilaatus ilmselt mõistis seda, ega muidu poleks ta algul otsustanud Jeesus vabaks lasta.
Selle peale muutusid pettunud ülempreestrid ja teised juudi juhid oma rünnakutes väga agressiivseks. Nad paiskasid ühe süüdistuse teise peale, kuni Pilaatus lõpuks küsis Jeesuselt: "Kas Sa midagi ei vasta? Vaata, kui raskesti nad Sind süüdistavad!" (Mrk.15,4). "Ent Tema ei vastanud talle ühtainustki sõna," teatab meie sissejuhatav kirjakoht, "nõnda et maavalitseja pani seda väga imeks."
Kas märkasite, mida Matteus rõhutab? "Maavalitseja pani seda VÄGA imeks." Vilunud kohtumõistjana nägi ta kohe läbi Jeesuse vastu esitatud süüdistuste paikapidamatust. Ta mõistis, et neid süüdistusi polnud üldse raske kummutada. Sellepärast ootas ta, et Jeesus paiskab mõne enda kaitseks öeldud sõnaga kõik need süüdistused põrmu ning annab talle juriidilise aluse Jeesus vabastada.
Piiblist pisut edasi lugedes jõuame sinna, kus ülempreestrid ja kirjatundjad pilkavad ristilöödud Jeesust: "Muid Ta on aidanud, iseennast Ta ei saa aidata!" (Mrk.15,31). Oleks ikka saanud küll, oleks Ta vaid tahtnud! Ta ise ütles – Mat.26,53: "Või arvad sa, et ma ei või oma Isa paluda, ja Ta läkitab mulle kohe [appi] enam kui kaksteist leegioni ingleid?" Need oleksid suutnud purustada kõik selle maailma sõjaväed ja vabastada Jeesuse. Kuid antud hetkel Pilaatuse kohtukojas oleks piisanud ka vaid mõnest sõnast enda kasuks ja vastaste valesüüdistuste tagasitõrjumisest ning Pilaatus oleks Ta vabastanud. Teadis ju Pilaatus väga hästi, et Jeesus polnud teinud midagi sellist, mis vääriks ristilöömist. Meie algkirjakohast pisut edasi lugedes leiame, et isegi Pilaatuse naine teadis seda, saates mehele hoiatava sõnumi: "Ärgu sul olgu ühtki tegemist selle Õigega!" (Mat.27,19). Jumal oli talle unenäos ilmutanud, et Jeesus on süütu!
Jeesuse süütus oli täiesti ilmne ja sellepärast Pilaatus nii VÄGA imestaski, miks Ta ei ütle midagi enda kaitseks, miks ta ei kummuta nii absurdsed valesüüdistused. See oli Pilaatusele täiesti arusaamatu.
Kuid meile ei tohiks see olla arusaamatu. Me teame, et ennast päästes ei oleks Ta saanud päästa teisi, kaasa arvatud meid. Jumala Poeg pidi kannatama ja surema, et Temasse uskujad võiksid saada pattude andestuse ja igavese elu (Joh.3,16). Ta suri meie pattude pärast, meie eest!
2. MIKS VALIS RAHVAS JEESUSE ASEMEL BARABASE?
Matteuse evangeeliumist võime lugeda edasi – Mat.27,15-26: "Aga tavaliselt laskis maavalitseja pühiks rahvale vabaks ühe vangi, keda nad tahtsid. Ja neil oli siis kuulus vang, nimega Barabas. Kui nad nüüd koos olid, ütles Pilaatus neile: "Kumma te tahate, et ma teile vabaks lasen, Barabase või Jeesuse, keda hüütakse Kristuseks?" Sest ta teadis, et nad olid Ta andnud kadeduse pärast tema kätte. ... Aga ülempreestrid ja vanemad meelitasid rahvahulki lahti paluma Barabast, aga hukka mõistma Jeesust. Ja maavalitseja kostis ning ütles neile: "Kumma neist kahest te tahate, et ma teile vabaks lasen?" Nemad ütlesid: "Barabase!" Pilaatus ütles neile: "Mis ma siis pean tegema Jeesusega, keda hüütakse Kristuseks?" Nemad ütlesid kõik: "Löödagu Ta risti!" Maavalitseja küsis: "Mis kurja Ta siis on teinud?" Aga nad karjusid veel enam ja ütlesid: "Löödagu Ta risti!" Kui Pilaatus nägi, et ta midagi ei võinud parata, vaid et kära läks veel suuremaks, võttis ta vett ja pesi oma käsi rahva nähes ning ütles: "Ma olen süüta selle verest! Küll te näete!" Siis vastas kõik rahvas ning ütles: "Tema veri tulgu meie peale ja meie laste peale!" Siis ta vabastas neile Barabase, aga Jeesust ta laskis rooskadega peksta ja andis Ta risti lüüa."
Barabas on üks huvitav piiblitegelane, keda on mainitud kõigis neljas evangeeliumis. Tema nimi tähendab "isa poeg." Pärimuse kohaselt oli tema eesnimi Jeesus. Nii et kokku saame tema nimeks "Jeesus Barabas" ehk "Jeesus, isa poeg." Ta oli üks mässaja ja mõrtsukas (Luk.23,19); võibolla pidas rahvas teda revolutsionääriks.
Ja nüüd anti rahvale valida, kas Jeesus "isa poeg", kes kasutas inimeste üle kontrolli omamiseks jõudu ja vägivalda, või Jeesus "Taevaisa Poeg," kes oli alandlik ning kasutas inimeste muutmiseks armastust, armu ja halastust. Valik ei olnud ju eriti raske. Tegelikult pidi see olema väga kerge, täiesti ilmne. Kas valida vihkamine või armastus, vägivald või halastus? Ja ometi valis rahvas Jeesus Barabase!
Miks tegid nad sellise valiku? Ma arvan, et pettumisest. Paljud neist olid hellitanud lootust, et Naatsareti Jeesus kuulutab end ühel päeval kuningaks ning kasutab kogu oma tarkust, jõudu ja imettegevat väge Iisraeli rahva vabastamiseks Rooma ikke alt. Nende ettekujutuste Messias oli tugev ja vägev ning jõuline rahva juht. Kuid Jeesus oli korduvalt keeldunud laskmast end kuningaks kroonida ning nüüd Pilaatuse ees seistes paistis nõrga ja jõuetuna, kes ei oska isegi kosta iseenda eest. Kui Ta ei suuda aidata isegi ennast, kuidas saab Ta siis aidata rahvast? Nad olid pannud oma lootuse Temale, kuid nüüd pettusid lõplikult.
Kas võib juhtuda, et ka meie pettume, olles pannud kogu oma lootuse Jumalale? Me oleme eeldanud, et Jumal toimib nii, nagu meile meeldib või meie õigeks peame – nagu me oleme palunud – ja kui kõik ei lähe nii, oleme pettunud. Paljud hülgavad sellises olukorras Jumala, nagu juudid hülgasid Jeesuse. Kuid püüdkem mõista, et Jumal ei ole meie jooksupoiss, kes peab täitma meie soovid. Ta on meist palju targem ning teab paremini ka seda, mis meile heaks tuleb. Jeesus teadis, et Iisraeli rahvas vajas palju enam päästmist nende pattudest kui päästmist Rooma ikke alt! Ja sellepärast valis Ta käituda otsekui "tall, keda viiakse tappa, nagu lammas, kes oma niitjate ees on vait" (Jes.53,7). Rahvas aga seda ei mõistnud ja sellepärast valis Barabase, nähes temas suuremat potentsiaali oma ambitsioonide saavutamiseks.
See, et rahvas valis Jeesuse asemel Barabase, on masendav. Kuid eriti sõge on minu arvates see, et nad ütlesid "selle Õige" (Apt.7,52) surma kohta: "Tema veri tulgu meie peale ja meie laste peale!" Kui ma mõtlen sellele, kuidas juudid kui tark rahvas võis aru kaotada kuni skandeerimiseni, et karistus ajastute suurima ülekohtu ja mõrva eest tulgu nende laste peale, siis ma enam ei imesta, et saksa rahvas võis aru kaotada sel määral, et korraldas Hitleri eestvedamisel holokausti nende juutide järeltulijatele!
3. MIKS LASI PILAATUS JEESUST PEKSTA ENNE RISTILÖÖMIST?
Kas see pole kummaline? Alles soovis Pilaatus Jeesust vabastada, olles veendunud Tema süütuses. Nüüd aga loeme: "Siis ta vabastas neile Barabase, aga Jeesust ta laskis rooskadega peksta ja andis Ta risti lüüa." Kas ei olnud ristilöömine veel küllalt suur karistus süütule mehele? Miks laskis ta enne seda veel Jeesust "rooskadega peksta" – s.o. mitte vitsaga aga tavalise piitsaga, vaid naelpiitsadega. Ma ei hakka kirjeldama sellise nahatäie koledust. Mel Gibson on seda teinud enam kui piisavalt oma filmis Kristuse kannatustest! Miks laskis Pilaatus juhtuda sellisel jubedusel ja seejärel tuua Jeesus veelkord rahva ette?
Ilmselt lootis ta, et kui inimesed näevad seda ebainimlikku vaatepilti, hakkab neil Temast kahju; neis tärkab kaastunne ja nad ütlevad: "Aitab. Sellest piisab. Pole vaja enam Teda risti lüüa. Ta on juba saanud oma karistuse. Lase tal minna!"
Nii lasi Pilaatus tuua läbipekstud Jeesuse rahva ette, kommenteerides vaatepilti: "Ennäe inimest!" (Joh.19,5). Kuid ülempreestrite poolt pöördesse aetud rahvamass karjus vaid üht: "Löö risti! Löö risti!" (Joh.19,6). Muidugi oli kõige selle taga Saatan. Kuid siin on hoiatus meile kõigile: kui me kord oleme andnud end tema teenistusse, võtab ta meilt mõistuse ja juhib kõige alatumatesse tegudesse! Ta juhib meidki risti lööma oma au Issanda!
4. MIKS KOHTLESID SÕDURID JEESUST SELLISE PÕLGUSE JA JULMUSEGA, ENNE KUI NAD TA RISTI LÕID?
Lõpuks me loeme – Mat.27,27-31: "Siis võtsid maavalitseja sõjamehed Jeesuse enestega kohtukotta ja kogusid Tema juurde kokku kõik oma jõugu. Nad võtsid Ta riidest lahti ja panid Temale selga purpurmantli, ja punusid kibuvitstest krooni ning panid selle Temale pähe, andsid Ta paremasse kätte pilliroo, heitsid Ta ette põlvili maha, naersid Teda ja ütlesid: "Tere, juutide kuningas!" Ja nad sülitasid Tema peale ja võtsid roo ning lõid sellega Temale pähe. Ja kui nemad Teda olid naernud, võtsid nad mantli Ta seljast ära ja panid Ta omad riided Temale selga ja viisid Ta ära risti lüüa."
Miks kohtlesid sõjamehed Jeesust sellise julmusega, nähtava põlgusega? Enamus neist ilmselt ei tundnudki Teda. Paljud nägid Teda esimest korda. Võib-olla reedavad nende teod ja eriti sõnad nende vihkamise põhjuse? Nad ütlesid pilkavalt: "Tere, juutide kuningas!" Ma arvan, et nad valasid siin Jeesuse peale välja kogu oma põlguse ja viha juutide vastu! Ilmselt oli neil kõrini sellest kangekaelsest rahvast, kes oli neile põhjustanud nii palju probleeme. Nüüd oli üks juut neil peos ja nad nautisid Ta mõnitamist.
Me võime mõelda, et oleme Jeesuse mõnitamisest kaugel, nagu ka kaugel nõudmisest, et Ta löödaks risti. Annaks Jumal, et see oleks nii! Aga kui me laseme patul ükskõik millisel kujul elada oma südames, kuulume paratamatult ühte või teise jõuku, sest meie pattude pärast Jeesus kannatas ja suri! Laseme siis Jeesusel kui Jumala Tallel vabastada meid kõigist pattudest ning puhastada igasugusest ülekohtust! Saagu Temast meie Issand ja Kuningas!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv