Jumala majandusplaan
28.09.2013 - (1273)

Viimasel ajal räägitakse palju majandusplaanidest – eriti seoses suure kriisiga, mis on tabanud maailma majandust. Kriis on oma jälje jätnud ka meie koguduse majandusele, kus sissetulekute vähenemise tõttu on tulnud vähendada ka väljaminekuid, nagu pastorite palku ja kulutusi igasugusele misjonitegevusele. Adventkoguduste liidu juhatus, nagu ka riikide juhid, on sunnitud vaatama läbi oma majandusplaane ja leidma võimalusi majandamiseks ka väiksemate ressurssidega ning looma võimalusi kriisist väljatulekuks.
Täna ei ole meie eesmärgiks vaadata või uurida, kõige vähem aga kritiseerida neid plaane. Selle asemel heitkem üks pilk Jumala majandusplaanile. Ma arvan, et selle rakendamine aitaks meil mitte ainult majanduskriisist välja tulla, vaid ka seda edaspidi vältida! Jah, Jumalal on majandusplaan ja see pole üldsegi mitte keeruline. Üks kirjakoht Piiblis, kus see on ilusti ära toodud, on 1.Tim.6,17-19. Seal kirjutab Paulus: "Neid, kes on rikkad selles maailmas, manitse mitte olla suurelised ega loota kaduva rikkuse peale, vaid elava Jumala peale, kes meile annab kõike rohkesti tarvituseks, teha head ja rikkaks saada heade tegude poolest, olla helde käega ning jagada teistele ja koguda enestele raudvara heaks aluseks tuleviku jaoks, et saavutada tõelist elu."
Paljudes kirikutes – ja mitte ainult kirikutes – tehakse rahast rääkides see viga, et üleskutsed annetamiseks või ohverdamiseks esitatakse kriisiolukordades – siis, kui raha on saanud või saamas otsa ja seda on hädasti vaja. Nende põhjendatud üleskutsete peale läheb inimeste süda vähem või rohkem hardaks ning nad annetavad sellele vastavalt. Keegi on kuskil näljas, kellegi maja põles maha, kusagil ähvardab kirikuehitust seiskumine. Kui sarnane pilt meie silme ette maalitakse, annetame või ohverdame me oma hetke emotsioonidest lähtuvalt.
Niisiis oleneb annetuse suurus tavaliselt sellest, kui hästi osatakse serveerida vajadust või kui oluliseks me antud kulutuse tegemist peame. Kuid Piibel ei õpeta meid andma kriiside lahendamiseks ega vajaduste rahuldamiseks. Piibel õpetab meid andma Jumalale! Jah, selle rahaga lahendatakse teinekord ka kriise, kuid kriisidel on raske tekkida, kui me ohverdame alati teadmises, et me anname Jumalale ja mitte inimestele. On suur vahe, kas me annetame kerjusele või ohverdame midagi suurele Kuningale. Kerjusele poetame südamerahuga paar krooni, aga kas me teeme seda ka kuningate Kuningale? Mille poolest erineb Jumal kerjusest?
1. JUMALALE KUULUB KOGU MAAILMA RIKKUS.
Taavet kuulutab: "Jehoova päralt on ilmamaa ja selle täius, maailm ja kõik, kes seal elavad! Sest Tema on selle rajanud" (Ps.24,1.2). Kõik, mis me oleme, ja kõik, mis meil on, kuulub Jumalale. Tähtsates dokumentides võib olla kirjas, et kusagil Pärnus kuulub üks maalapp koos seal olevate ehitiste ja rajatistega Ploompuu Matile, kuid kas see on ikka nii? Jah, teistel maistel füüsilistel ega juriidilistel isikutel pole sellele omandiõigust, kuid kas see kuulub ikkagi mulle? Nagu kogu maa, kuulub ka see maalapp koos kõige seal peal olevaga Jumalale. Jumal ei saada mulle rendiarveid. Ta ei nõua, et ma maksaksin Talle kindlatel kuupäevadel kindla summa. Ta on jätnud minu enda otsustada, kui kõrgelt ma seda Tema andi hindan. Kui kõrgelt ma hindan elu ja tervist, mis Ta mulle on kinkinud; kui kõrgelt hindan ma toitu, mida söön, vett, mida joon, õhku, mida hingan, päikest, millega end soojendan, jne. Eks see paista eredalt välja minu andidest, mis ma toon Temale – kui üldse nii võib rääkida, sest tegelikult toon ma Talle tagasi vaid osa Tema poolt mulle antust!
Mõte on selles, et keegi meist ei ela sekunditki siin maailmas suplemata Jumala heades andides. "Kõik hea and ja kõik täiuslik annetus on ülalt ja tuleb valguse Isalt," kirjutab Jakoobus (Jak.1,17). Kuidas me neid ande kasutame?
2. JUMAL SOOVIB, ET TEMA RIKKUS RINGLEKS.
Me oleme kuulnud väljendit: "Raha teeb raha!" Me oleme kuulnud raharinglusest. Tegelikult ringleb siin maailmas kõik. Räägitakse isegi taara ja jäätmete ringlemisest! Jumala plaan on, et Tema rikkus ringleks, et see leiaks taaskasutust. Ainult sel viisil see suureneb ja paljuneb. Kui me ei külva nisuiva, ei paljune see iial. Sama lugu on kartuliga, kui me ei pane seda maha. Nii ei paljune siin maa peal miski, kui me hoiame seda endale.
Kuid ehkki Jumal on kõikvõimas ja kõige omanik, ei saa Ta taaskasutada oma kulda ja hõbedat, kui me ei anna seda Talle tagasi. Ta on selle meile andnud ja Ta ei võta seda meilt vägisi ära, isegi mitte väikest osa sellest. Meie otsustada jääb, kas hoida seda endale või anda edasi. Kui me seda edasi ei anna, ei saa Jumal seda edasi kasutada! Kui me anname selle või osa sellest Talle tagasi, saab Ta seda õnnistada ja paljundada ning kasutada uuesti ja uuesti.
Ta ütleb: "Usalda mind, ma hoolitsen sinu eest! Ära ole mures söögi või joogi või ihukatte või eluaseme pärast ja ära ole ihne, vaid lase minu andidel ringelda!" Keegi on öelnud, et "rõõm ei ole rõõm, kuni sa pole seda jaganud, ja armastus pole armastus, kuni sa pole seda andnud. Kelluke pole kelluke, kuni sa pole seda helistanud, ja laul pole laul, kuni sa pole seda laulnud!" Rikkus pole rikkus, kuni sa pole seda jaganud, saatnud ringlusesse. Ja parim viis on see ringlusesse saata Jumala koguduses, sest siis lisandub sellele igal ringil Jumala õnnistus! Pühakiri õpeta, et
3. ME KÕIK OLEME JUMALA RIKKUSTE MAJAPIDAJAD.
Jumal on usaldanud meie kätte oma vara (Mat.25,14) ja ütleb: "Teie olete minu majapidajad!" Meie kõik! Siin ei ole muud valikut. Kui me oleme Tema sulased, siis oleme Ta majapidajad! Majapidaja kannab hoolt oma isanda vara eest. Kogu oma maise teekonna vältel majandame me seda vara, mis meie Issand on meie kätte usaldanud.
Me saame valida vaid seda, kas olla hea või halb sulane, hea või halb majapidaja. Halva majapidajana hoian ma seda endale, muutun isekaks ja tõlgendan selle kasutusõigust omandiõigusena. "See on mina oma," ütlen ma, "ma olen selle ära teeninud ja sellepärast võin hoida seda endale."
Kuid tark Saalomon ütleb Koguja raamatus: "Ma nägin rasket õnnetust päikese all: säilitatud rikkus on omanikule enesele õnnetuseks!" (Kog.5,12). Hoiad kõik endale ja mõtled, et see teeb sind õnnelikuks, aga tuleb hoopis õnnetus! Ja lõpuks tuleb sul Jumala ees aru anda, nagu hoiatab Paulus Rom.14,12: "Nõnda tuleb meil IGAÜHEL anda aru iseenesest Jumalale." Me oleme nagu isanda sulased tähendamissõnas talentidest (Mat.25,14-30). Jumal on andnud meile mõneks ajaks kasutada oma rikkusi, seejärel aga kutsub aru andma. Keegi meist ei tahaks sel päeval olla halva sulase nahas! Mis selleks teha?
4. ME VÕIME ANDA EDASI JUMALA RIKKUST.
Jeesus õpetas – Luk.6,38: "Andke, siis antakse ka teile; hea, tuubitud ja raputatud ja kuhjaga mõõt antakse teie rüppe; sest sama mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse ka teile."
Juhin tähelepanu selle salmi kolmele osale. See algab KÄSUGA: "Andke!" See on Jumala käsk: "Andke!" Tal on õigus anda sellist käsku, sest Ta on ju kõige omanik, meie käes olev vara kuulub Talle. Nii Ta käsib: "Andke!" Kuid samas, salmi teises osas, julgustab Ta meid tõotusega: "...siis antakse teile," ehk "ma annan teile tagasi!" Kas märkate siin ringlust? Jumal ei pea ka midagi kinni, Ta annab edasi – kellele vaja – ja ka sulle tagasi! Ja kolmandaks esitab Jeesus ühe väga olulise põhimõtte: "Sama mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse ka teile." Andke siis heldelt, et ka teie rüppe antaks "hea, tuubitud ja raputatud ja kuhjaga mõõt!" Jumal tõesti tasub heldele andjale heldelt!
Paulus ütleb 2.Kor.9,6 välja sama mõtte: "Aga pange tähele: kes kasinasti külvab, see lõikab ka kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see lõikab ka rohkesti." Kui ma ei saa Jumala käest õnnistusi, siis milles on probleem? Kas Jumal ei täida oma tõotust, mis pole sugugi tõenäoline, või on mul andmisega probleeme, mis võib olla vägagi tõenäoline!
Me ei räägi täna siin pikemalt kümnisest, mis kuulub Jumalale ja mille Jumalale mitte tagastamist nimetab Pühakiri lausa Jumala petmiseks, mõnes teises tõlkes "röövimiseks" (Mal.3,8-12). Kuid tähelepanuväärne on see, et ka kümnise Jumalale tagastamise puhul tõotab Jumal inimest rikkalikult õnnistada, öeldes: "Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni!" Jumalale meeldib õnnistada! Ta tahab seda teha, aga Ta on seadnud selleks tingimuse. Kuidas me seda tingimust täidame?
5. MEIE TEGUVIISI AJENDAJAKS ON ROHKEM USK KUI MÕISTUS.
Mis määrab meie anni suuruse – kas mõistus või usk? Kas ma peaksin tegutsema rohkem mõistuse või usu järgi? Kui me loeme Piiblit, siis leiame, et suurimad annid on inimesed Jumalale toonud mitte mõistuse kaalutlusel vaid usu läbi! Ja vastavalt sellele on saabunud ka suurimad õnnistused! Sarepta lesknaine poleks iial valmistanud oma viimasest peotäiest jahust ja tilgast õlist esimese koogi Eelijale, kui ta oleks tegutsenud mõistuse kaalutlusel (1.Kun.17,12-15). Lesknaine Jeesuse päevil poleks iial andnud ära oma viimased kaks leptonit, kui ta oleks tegutsenud mõistuse kaalutlusel (Mrk.12,42). "Üks poisike" poleks iial andnud Jeesusele ära oma "viis odraleiba ja kaks kalakest," kui ta oleks tegutsenud mõistuse kaalutlusel (Joh.6,9-11). Aabraham poleks iial läinud oma poega ohverdama, kui ta oleks tegutsenud mõistuse kaalutlusel (1.Ms.22,1-3). Ja selliseid näiteid on Piiblis palju teisigi. Kõik nad tegutsesid usu läbi.
Makedoonia kristlased poleks iial kogunud raha Jeruusalemma vaeste kristlaste aitamiseks, kui nad oleksid tegutsenud mõistuse kaalutlusel. Aga nad andsid usus, mille läbi "nende põhjatu vaesus kasvas nende südamlikkuse rikkuseks" (2.Kor.8,2). Näete, ka põhjatus materiaalses vaesuses võib annetada rikkalikult! Paulus kirjutab järgmises salmis, et "nad on andnud jõudu mööda — ma tunnistan seda, koguni üle jõu — ja seda vabatahtlikult" (2.Kor.8,3). Annetada üle jõu ja vabatahtlikult – see kõneleb usust!
Usus annetamine on tähtis vähemalt kahel põhjusel: (1) üksi Jumal teab tegelikku vajadust ja annetaja tegelikke võimalusi ja nii saab Ta juhtida uskujat annetama just vajalikul määral; ning (2) andmine on möödapääsmatu tegevus Kristuse sarnase iseloomu väljaarendamisel meis. Kristus tõi ülisuure ohvri ja nii peab ka kristlane olema valmis suurteks ohvriteks, et väärida selle kalli nime kandmist. Ja lõpuks,
6. JUMAL ARMASTAB RÕÕMSAT ANDJAT.
Paulus kirjutab 2.Kor.9,7: "Igaüks andku nõnda, kuidas süda kutsub, mitte kurva meelega ega sunniviisil, sest Jumal armastab rõõmsat andjat." Annetage naeratusega näol ja rõõmuga südames. Te annate ju Jumalale, keda te armastate, või ma eksin?
Tõestisündinud lugu räägib 14-aastasest tüdrukust, kes oli tark ja armas, kuid kelle süda hakkas üles ütlema. Arstid ütlesid, et vaid uue südame siirdamine võib päästa ta elu. Kui tema poisist sõber sellest teada sai, oli ta väga kurb ja ütles tüdruku vanematele, et ta annaks hea meelega oma südame sellele tüdrukule, et ta jääks elama. See polnud muidugi võimalik, sest siis oleks ta ise surnud. Siis aga mõne aja pärast lõhkes poisi peas veresoon – võib-olla suurest kurvastusest – ja ta aju suri. Poisi vanemad otsustasid annetada poisi terved organid abivajajatele. Ja teadagi, kes sai südame – see tütarlaps, kellele ta oli selle juba varem ühe korra kinkinud. Teistkordsel kinkimisel sai ta selle lausa füüsiliselt. Oma päevade lõpuni elas ta teadmisega: Ta armastas mind niivõrd, et kinkis mulle oma südame, kohe päriselt!
Kas meie ei sooviks näidata Jumalale, et me armastame Teda kohe päriselt, kinkides Talle oma südame – nii nagu Jeesus näitas oma armastust päriselt, surres meie eest? Kui oleme Talle oma südame andnud, ei ole ükski teine ohver ega annetus enam raske. Me ei anna enam kerjusele, kes meilt almust palub. Me anname Jumalale, keda me armastame ja kes õnnistab meid selle eest üle kõigi ootuste, kinkides pealekauba veel igavese elu oma riigis.
Näete, Jumala majandusplaan on just nii edukas, kui tõeline on sinu armastus!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv