Ma ei ole elades teid tundnud!
28.11.2009 - (1768)

Jeesus kõneleb Mat.7,21-23: "Mitte igaüks, kes minule ütleb: Issand, Issand, ei saa taevariiki, vaid kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Mitmed ütlevad minule tol päeval: Issand, Issand, kas me ei ole Sinu nimel ennustanud ja Sinu nimel ajanud välja kurje vaime ja Sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid? Ja siis ma tunnistan neile: ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust, te ülekohtutegijad!"
See on Pühakirja üks kurvemaid lõike. Kujutage ette, et te peaksite Jeesuse tagasitulekul kuulma Tema suust neid sõnu: "Ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust!" Te lootsite minna koos Temaga aupilvedel taevasse, igaveste rõõmude maale, aga Tema ütleb: "Ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust!"
Minu kui kirikus käiva kristlasega seda ei juhtu, arvame meie. Me oleme tänagi tulnud Jumalat kummardama; kuidas saab Ta öelda, et ei tunne meid, pole elades tundnud? Pealegi püüame me olla head kristlased, head inimesed, elada Jumala käsu järgi. Meiega seda ei juhtu, et Jeesus pöördub meist ära.
Kuid küsime eneselt: Kas ma olen selles kindel? Kas ma võin öelda, et olen päästetud? Millest me teame, kas me oleme päästetud või mitte?
Üks noorpaar külastas suurt vabaõhu-laata. Mitte kaua peale nende kohalejõudmist hakkas sadama ning igaüks otsis mõnd varjupaika. Nende lähedal oli suur telk ja nad põikasid sinna sisse. Seal esines üks gospel-grupp. Vaevalt olid nad sisenenud, kui nende poole rühkis üks naine. Noorpaar mõtles, et ehk küsitakse neilt piletit või sisenemistasu või näidatakse kätte mõni istekoht, kuid nende hämmastuseks küsis daam hoopis: "Kas te olete päästetud?"
"Päästetud...millest?" esitas noormees vastuküsimuse. "Vihma käest või?" küsis ta ebalevalt.
Küsimusele vastamata, hakkas naine rääkima mingit religioosset juttu, millest noorpaar ei taibanud suurt midagi. Paar minutit rääkinud, küsis ta: "Kas te soovite saada päästetud?"
Kuna küsimus kõlas ilusti ja noored ei soovinud naist kurvastada, siis noogutasid nad jaatavalt. Jutuka naise nägu väljendas kergendust ja ta palus noortel korrata tema järel mõned laused. See osutus palveks, milles nad möönsid, et olid patused ja palusid Jeesust nad päästa.
Lahkudes laadalt ütles noormees oma neiule naljatades: "Vihm rikkus küll messi külastamise ära, kuid vähemalt saime me päästetud!"
Arvustamata gospel-gruppide tegevust, küsigem siiski: Kas see on kõik, mida meil tuleb teha päästmiskindluse saavutamiseks? Kas selle noorpaari jaoks oli koht taevas automaatselt ja pöördumatult kindlustatud sellest hetkest, mil nad ütlesid naise järel selle palve?
Paljud arvavad nii – ja see on Saatana üks kõige efektiivsemaid pettusi. Ta juhib meid petlikku kindlusetundesse, andes meile mõista, et "olla päästetud" tähendab umbes sama, mis "olla vaktsineeritud" – igaveseks kaitstud hukkaminemise eest! Tegelikult sisaldab päästmine palju enamat kui ühekordset otsust. Meie otsus võtta Jeesus Kristus vastu oma isiklikuks Päästjaks on vaid meie usutee algus. Sellele peavad järgnema paljud radikaalsed muutused meie elus ja elustiilis, et me oleksime valmis elama maal, kus enam aastaid ei loeta.
Küsigem täna: Kas on võimalik oma suuga tunnistada, et Jeesus on Issand (Rom.10,9) ning muuta isegi oma elustiili kristlikuks – ja siiski mitte saada päästetud? Kuidas vastab sellele küsimusele meie tänane sissejuhatav kirjakoht?
Mat.7,21-23: "Mitte igaüks, kes minule ütleb: Issand, Issand, ei saa taevariiki, vaid kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Mitmed ütlevad minule tol päeval: Issand, Issand, kas me ei ole Sinu nimel ennustanud ja Sinu nimel ajanud välja kurje vaime ja Sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid? Ja siis ma tunnistan neile: ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust, te ülekohtutegijad!"
Näete, kohtupäeval on inimesi, kes lootsid saada taevasse, kuid Kuningriigi pärimise asemel, kuulevad nad hoopis neid kohutavaid sõnu Jeesuse suust: "Ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust!" Mõni võib öelda: Kui sellistel silmapaistvatel isikutel, kes on kuulutanud prohvetlikult (prohvetid, jutlustajad, evangelistid), tervistanud haigeid ja teinud muid vägevaid tegusid Issanda nimel, ei ole siiski päästekindlust, kuidas saab see siis olla minul, lihtsal kristlasel?
Mis on siis oluline päästekindluse omandamiseks? Tegelikult on see väga selgesti väljaloetav Jeesuse enda sõnadest: "Ma ei ole elades teid tundnud." Kuidas saab Jeesus öelda, et Ta ei tunne meid? Ta peaks ju tundma kõiki inimesi. Teatud mõttes küll, aga siin on jutt isiklikust, vastastikusest tundmisest – tuttav olemisest, veelgi enam – sõprusest.
Elus on tähtis ka see, MIDA sa tead, suudad ja teed. Kuid päästekindluse omandamiseks on esmatähtis see, KEDA sa tunned! Tutvus maksab, nagu oleme siin varemgi märkinud.
Johannes kirjutab – 1.Joh.5,12: "Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel Jumala Poega ei ole, sellel ei ole elu." Päästekindlus rajaneb Poja, Jumala Poja Jeesuse Kristuse tundmisel. Peetrus kinnitab sama – Apt.4,12: "Ja ühegi muu sees ei ole päästet; sest ei ole antud taeva all inimestele ühtki muud nime, kelles meid päästetakse!"
Ja see Jeesus, ainus päästekindluse pakkuja kutsub – Mat.11,28-30: "Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise! Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingele. Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!" Tulles Tema juurde, saades Temaga tuttavaks, võttes enda peale Tema ikka ja õppides Temalt, saame hingamise, rahu, päästekindluse.
Võib-olla mõni meist ei teagi, mis on ike. Ike on puust seade, millega ühendatakse kaks looma ja mille külge kinnitatakse "koorem" – järelveetav asi nagu ader või vanker. Sisuliselt kutsub Jeesus meid Temaga koos töötama – kõrvuti käima ning üht ja sama koormat vedama! Kas pole hea teada, et Kristuse "ikkes" olles on Tema alati meie kõrval ja nii me õpime teine-teist hästi tundma. Ning kohtupäeval ei saa Ta kuidagi öelda, et Ta ei tunne meid! Ka garanteerib Kristuse "ikkes" olemine selle, et me tuleme oma koorma vedamisega alati toime; Ta ju lubas, et "minu ike on hea ja minu koorem on kerge!"
Näete, Jeesus soovib käia meie kõrval igal sammul meie eluteel. Ta soovib jagada meie rõõme ja muresid ning meie koormat. Ta soovib olla rohkem kui vaid üks NIMI meie suus. Ta soovib aktiivselt osaleda meie elus. Ja kui me laseme Tal seda teha, siis pole karta, et Ta meid ei tunne. Ta tunneb ja tervitab meid kui vana sõpra, kui Ta ilmub taeva pilvedel.
Tegelikult peaks meie vahekord Temaga olema tugevam ja tihedam kui ühegi teise inimesega! Kellega me veel saame käia kõikjal koos ja teha kõike koos? Kellega me veel oleme pidevas "ikkes"? See võib kõlada äärmuslikult või liialdusena, kuid eks kõla äärmuslikult ja liialdusena ka Jeesuse sõnad Mat.10,37: "Kes isa või ema enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt; ja kes poega või tütart enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt!" Mõeldes armastussidemete tugevusele vanemate ja laste vahel, peaksime me mõistma, kui tugev ja lähedane side peaks valitsema iga kristlase ja Kristuse vahel! Sealt algabki see tundmine.
Selles kontekstis saab ehk uue sära ka üks lõik Luuka evangeeliumi 10. peatükis – salmid 25-28: "Ja vaata, keegi käsutundja astus esile, kiusas Teda ja ütles: "Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?" [Kuidas omandada päästekindlust?] Aga Tema ütles talle: "Mis on käsuõpetuses kirjutatud? Kuidas sa loed?" Tema vastas ning ütles: "Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma jõust ja kõigest oma meelest, ja oma ligimest nagu iseennast." Aga Ta ütles temale: "Sa oled õieti vastanud; tee seda, ja sa pead elama!"" Seda tehes on sul päästekindlus, ütleb Jeesus! Mida tehes? Armastades "Jumalat kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma jõust ja kõigest oma meelest, ja oma ligimest nagu iseennast." Kumb armastus peab siis olema suurem ja tihedam? Loomulikult armastus Jumala vastu! Siit algab päästekindlus! Siit algab teadmine, et Ta tunneb mind, kui Ta tagasi tuleb.
Kas me mõistame, et me võime käia regulaarselt kirikus, teha oma parima Jumala käske pidades; me võime õpetada ja isegi jutlustada – jah, meie algkirjakoha alusel lausa kõnelda prohvetlikult, ajada Jumala nimel välja kurje vaime ja teha Tema nimel palju vägevaid tegusid – ja ometi elada ilma päästekindluseta, kui meil puudub isiklik, elav ja püsib vahekord meie Issandaga! Kui me ei ole alati Tema juures, Temaga ühes "ikkes."
Igas heas vahekorras, igas lähedases suhtes peab olema midagi, et see püsiks. Ja see on suhtlemine, osaduses olemine. Kui osadus puudub või seda on liiga vähe, sureb iga vahekord. Nii on abieluga ja nii on meie vahekorraga Jumalaga, mida on Piiblis samuti võrreldud abieluga. Viimasel ajal puruneb järjest enam abielusid, mille peamiseks põhjuseks on järjest vähemaks jääv suhtlemine abikaasade vahel. Isegi kodus asendatakse suhtlemine meelelahutusega ehk televiisori või arvuti taga istumisega! Ja nii juhtub, et abikaasad ei tunnegi teine-teist ega oma lapsi; nad võtavad ka abielu kui meelelahutust. Kui mõne teisega on huvitavam olla, siis minnakse. Kui nad tunneksid oma lapsi, kui nad hooliksid neist, siis nad ei teeks seda juba ainuüksi nende pärast! Aga see lähedane side puudub. Kui meil samamoodi puudub lähedane side Jumalaga, kuidas saab meil siis olla päästekindlust – kindlust, et me jääme igavesti kokku, et meid ei lahuta isegi mitte surm!?
Õnnelik abielu püsib seal, kus kaks on saanud tõeliselt üheks. Sellepärast ütles Jeesus Joh.15,4: "Jääge minusse ja mina jään teisse. Nagu oks ei või vilja kanda iseenesest, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minusse."
Kunagi ma vaatasin filmi "Viiuldaja katusel." Esialgu tundus mulle imelik, et juudist pereisa peatus tihti oma tööde-toimetuste juures, et vaadata ülespoole ja rääkida Jumalaga. Kuid hiljem hakkas mulle koitma, et see oli omamoodi "kõndimine Jumalaga," millest kõneleb Piibel Eenokist rääkides. 1.Ms.5,24 teatab: "Eenok kõndis ühes Jumalaga, ja siis ei olnud teda enam, sest Jumal võttis tema ära." Jah, Jumal tundis Eenokit! Tundis hästi ja armastas palju – nii palavalt, et võttis Ta enda juurde elama!
Statistika järgi palvetab keskmine kristlane päevas 5-7 minutit. Nii palju oma 24 tunnist pühendab ta siis suhtlemisele oma kõige kallimaga, kõige armsamaga, keda ta väidab armastavat "kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma jõust ja kõigest oma meelest!" Miks nii vähe? Pole rohkem aega, öeldakse. Siia juurde sobib hästi üks teine statistika: Keskmine täiskasvanu vaatab päevas 2,5 tundi televiisorit! Nii on siis lugu inimese prioriteetidega! Millise järelduse peab sellest tegema Jumal? Oleks hea, kui ka me ise teeksime sellest mõistliku järelduse!
Palve ja üldse Jumalale mõtlemine on meie suurim eesõigus ja ainus võimalus muutuda aegamööda Kristuse sarnaseks (2.Kr.3,18). Mõni vabandab oma vähe või mitte üldse palvetamist: "Ma ei tea, mida öelda!" Kui sa tõesti ei oska palvetada, siis tea, et Piiblis, eriti Laulude raamatus, leidub palju ilusaid palveid, mida lugeda ja millest õppida, näiteks Ps.139,23.24: "Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu muremõtted! Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!" Ka meie koguduse lauluraamatus on rohkesti palvelaule. Loe neid oma südames ja varsti oskad sa ka ise sõnu palveks seada.
Ja kui sa loed Piiblist palveid, siis loe sealt ka kõike muud. Nii kuuled sa Jumalat kõnelemas sinuga ja õpid tundma Teda ja Tema tahet. Sissejuhatavast kirjakohast me ju lugesime: "Mitte igaüks, kes minule ütleb: Issand, Issand, ei saa taevariiki, vaid kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas." Ja neid, kellele Ta ütles: "Ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust!" nimetas Ta "ülekohtutegijaiks." Me peame õppima tundma Jumala tahet ja seda ka täitma, et mitte osutuda ülekohtutegijaiks.
Paljud osutuvad ülekohtutegijaiks, sest nad ei täida Jumala tahet. Nad ei täida Jumala tahet, sest nad ei tunne seda. Nad ei tunne seda, sest nad ei tunne Jumalat! Kui nad õpivad Jumalat tundma, siis nad hakkavad Teda armastama ja armastusest Jumala vastu hakkavad nad uurima, mis on Tema tahtmine ja seda ka täitma! Ja Jeesus ei nimeta neid ülekohtutegijaiks, vaid headeks ja ustavateks sulasteks, oma sõpradeks ning võtab nad rõõmuga vastu igavestesse eluasemetesse!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv