Surmast ellu
28.11.2015 - (1466)

Joh.5,25: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile, tund tuleb ja on juba käes, mil surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ja kes seda kuulevad, peavad elama!"
Ma ei taha teile sisendada matuse meeleolu. Ma ei taha rääkida füüsilisest surmast ja ülestõusmisest. Piibel nimetab füüsilist surma magamiseks ja ülestõusmist unest ärkamiseks. Füüsilist surma surnud Laatsaruse kohta ütles Jeesus – Joh.11,11: "Laatsarus, meie sõber, magab, aga ma lähen teda unest äratama!" See füüsiline surm on ajutine nähtus – kõigile. Jeesus ütles – Joh.5,28.29: "Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad Tema häält ning tulevad välja need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks." On Jumala arm, et me ei pea siin patuses maailmas elama liiga kaua. Kui me oleme tundnud head ja kurja, kui me oleme teinud oma valiku teha head või kurja, kui me oleme valinud järgida Jeesust või Saatanat, lubab Jumal meil puhata, kuni tasu saamiseni ülestõusmisel.
Ma räägin hoopis ühest kõige kohutavamast surmast, ja ülestõusmisest, mis toimub enne esimest ülestõusmist Kristuse aulisel tagasitulekul. Jeesus ütles kord – Joh.11,25: "Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb!" Panite tähele – Jeesus ütles: "Kes minusse usub, see elab." Aga kuidas on siis inimesega, kes ei usu Jeesusesse? Ta ei ela, ta on surnud! See on imeliselt kooskõlas meie sissejuhatuseks loetud tekstiga – Joh.5,25: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile, tund tuleb ja on juba käes, mil surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ja kes seda kuulevad, peavad elama!" Kes kuulevad Jumala Poja häält, kes usuvad Temasse, elavad – elavad juba nüüd. Veel enam – see elu on igavene! Jeesus ise ütles – Joh.17,3: "Aga see on igavene elu, et nad tunneksid Sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle Sina oled läkitanud."
Jumala lastel on igavene elu juba praegu! Aga kuidas oli nendega enne – enne Jeesusesse uskumist? Nad olid surnud! See pole mitte ainult meie arutluse loomulik tulemus, vaid Jeesus ütles seda otse, kui Ta kinnitas: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile, tund tuleb ja on juba käes, mil surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ja kes seda kuulevad, peavad elama!" (Mat.5,25).
Jeesuse usus vastuvõtmisega saame igavese elu, enne seda oli igavene surm! Mõelge – kõik, kes pole Jeesust isiklikult usus vastu võtnud, on surnud! Kui palju surnuid meie ümber! Pole ime, et maailm lehkab! Ja kui need surnud ei kuulegi Jumala Poja häält, kui nad ei tunne ega usu Jumalat ja ainsat Päästjat Jeesust Kristust, lähevad nad magama või puhkama ilma igavese elu lootuseta. Ka nemad äratatakse unest – kui hea, et neil lubati vahepeal puhata, surma sees on kohutav kaua eksisteerida – kuid nad ei saa elavaks, vaid jäävad vaimulikult surnuks ja nende lõpp on tulejärves. Piibel ütleb – Ilm.20,14.15: "Ja surm ja surmavald heideti tulejärve! See on teine surm, tulejärv. Ja keda ei leitud kirjutatud olevat eluraamatusse, heideti tulejärve!" Prohvet Malakia maalib meie silme ette elava pildi nende kurvast saatusest – Mal.3,19: "Sest vaata, päev tuleb, põlev nagu ahi, ja kõik ülbed ja kõik, kes pattu teevad, on nagu kõrred! Ja see päev, mis tuleb, põletab nad, ütleb vägede Jehoova, ega jäta neile ei juurt ega oksa!"
Selle taustal mõistame ehk paremini Jumala poolt Eedenis Aadamale ja Eevale lausutud hoiatussõnu – 1.Ms.2,16.17: "Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema" ehk surema surma sisse. Kui inimene patustas, suri ta otsekohe surma sisse; sellest kõneles nii hirmutunne, külmatunne kui ka oma patu vabandamine ja teiste süüdistamine. Kasutades Jeesuse väljendusviisi analoogiat (Joh.11,25), võime öelda, et inimene oli surnud, ehk ta küll veel elas. Oma halastuses lubas Jumal tal elada surma sees, et ta näeks ja mõistaks, kui kohutav see on, ning haaraks kinni Jumala pakutud teest surmast ellu, millest kõneles iga ohvritall, mis sümboliseeris "maailma algusest tapetud Talle" (Ilm.13,8).
Jah, Jumal valmistas inimesele tee surmast ellu. Oma surma ja ülestõusmisega on Jeesus avanud meile tee surmast ülestõusmisele juba nüüd, juba praegu! Jeesus ütles – Joh.5,25: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile, tund tuleb ja on juba käes, mil surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ja kes seda kuulevad, peavad elama!" Jumal kutsub iga inimest uskuma Jeesusesse, et ta võiks ärgata surmast ellu. Kaunis evangeelium kõlab – Joh.3,16.17: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu! Sest Jumal ei ole oma Poega läkitanud maailma, et Ta maailma üle kohut mõistaks, vaid et maailm Tema läbi õndsaks saaks!" Jeesus jätkab – Joh.5,24: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile, kes minu sõna kuuleb ja usub seda, kes mind on läkitanud, sellel on igavene elu ja see ei tule mitte kohtu alla, vaid on surmast läinud ellu!"
Surmast ellu! Kui inimene haarab kinni sellest võimalusest astuda surmast ellu, on Jumala rõõm ülevoolav. Jeesus kirjeldab seda isa rõõmuga oma eksinud poja koju tagasituleku üle – Luk.15,22-24: "Ent isa ütles oma sulastele: tooge kõige kallim rüü ja pange temale selga ja andke temale sõrmus sõrme ja kingad jalga, ja tooge, veristage nuumvasikas ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud ja on ellu virgunud, ta oli kadunud ja on leitud!" Paulus kirjutab – 1.Kor.2,9: "Mida silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes Teda armastavad!"
Surmast ellu! Millise rõõmuga jutustab sellest teest Paulus – Ef.2,1-7: "Jumal on teinud elavaks ka teid, kes olite surnud oma üleastumistes ja pattudes, milles te käisite enne selle maailma ajastu järgi, õhuvalla vürsti järgi, vaimu järgi, kes nüüd on tegev sõnakuulmatuse laste sees, kelle seas ka me kõik enne käisime oma liha himudes ja tegime liha ja mõtete tahtmist mööda ning olime loomu poolest viha lapsed nagu teisedki. Aga Jumal, kes rikas on halastusest, oma suure armastuse pärast, millega Ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes, on meid ühes Kristusega teinud elavaks – armust olete õndsaks saanud – ja on meid ühes Temaga üles äratanud ja ühes Temaga asetanud istuma taevalikku olukorda Kristuses Jeesuses, et osutada tulevail ajastuil oma armu ülemäärast rikkust helduses meie vastu Kristuses Jeesuses."
Surmast ellu! Veel enam – igavesse ellu, taevalikku olukorda Kristuses Jeesuses! Aga millise hinnaga? Apostel kirjutab – Heb.9,14: "...kui palju enam Kristuse veri, kes igavese Vaimu läbi iseenese veatuna ohverdas Jumalale, puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat." Kuidas Ta on väärt, et me Teda armastame ja ustavalt järgime!
Olen kuulnud ühest misjonärist, kes ootamatult kohtus Aafrikas lõviga. Ühe hetke seisid nad mõlemad tardunult paigal. Siis aga viskus puu otsast alla lõvi peale boamadu ja hakkas teda kägistama. Mees oli pääsenud, kuna võitlus toimus nüüd kahe kiskja vahel. Kuid ta ei lahkunud; kaastundes haaras ta püssi ja surmas mao. Jälle seisid inimene ja lõvi silm silma vastu. Kuid nüüd oli lõvi silmis hoopis teine tuli. Ta hakkas seda misjonäri järgima kõikjal, olles talle kõige usaldusväärsemaks turvameheks! Ja kui misjonär lahkus sealt laevaga, vaatas lõvi mõnda aega laevale järele, siis hüppas vette ja ujus talle järele nii kaua, kuni jätkus jõudu...
Öeldakse, et lõvil on uhke süda; kuidas see uhke süda küll armastas inimest, kes oli ta päästnud surmast! Ta järgis teda kõikjale, isegi voogudesse. Inimsüda on vist küll kivist, kui võib veel nii hoolimatu olla!
Paljud on siiski haaranud kinni sellest päästest ja neile kirjutab apostel – Kol.3,1.2: "Kui te nüüd ühes Kristusega olete surnuist üles tõusnud, siis otsige seda, mis on ülal, kus Kristus on istumas Jumala paremal käel. Mõelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal!" Rom.6,13: "Ärge ka mitte andke oma liikmeid ülekohtu relviks patule, vaid andke iseendid Jumalale kui need, kes surnuist on saanud elavaks, ja oma liikmed õiguse relviks Jumalale." Kol.3,12-17: "Riietuge siis kui Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku halastusega, heldusega, alandusega, tasadusega, pika meelega, sallides üksteist ja andeks andes üksteisele, kui kellelgi on kaebust teise peale. Nõnda nagu Kristus teile on andeks andnud, nõnda tehke ka teie. Aga kõigele sellele lisaks olgu armastus; see on täiuslik side. Ja Kristuse rahu valitsegu teie südameis, sest selleks te olete kutsutud ühes ihus. Ja olge tänulikud. Kristuse sõna elagu rohkesti teie seas. Kõige tarkusega õpetage ja juhatage üksteist psalmidega ja kiituslauludega ja vaimulike lauludega, tänumeeles lauldes Issandale oma südames. Ja kõik, mida te iganes teete sõnaga või tööga, seda tehke kõik Issanda Jeesuse nimel, tänades Jumalat Isa Tema läbi!"
Kallid õed ja vennad, läheme edasi, tungime ikka sügavamale igavesse ellu, järgime oma Lunastajat igal sammul, kuni jõuame sinna maale, kus enam aastaid ei loeta.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv