Metamorfoos
28.12.2013 - (1514)

Piibli üks eredamaid tekste on Mat.17,1-8: "Ja kuue päeva pärast Jeesus võttis enesega Peetruse, Jakoobuse ja Johannese, tema venna, ja viis nad üles kõrgele mäele isepäinis. Ja Ta muudeti nende ees; ja Ta pale paistis otsekui päike ja Ta riided läksid valgeks otsekui valgus. Ja vaata, Mooses ja Eelija näitasid endid neile ja kõnelesid Temaga. Aga Peetrus hakkas rääkima ja ütles Jeesusele: "Issand, siin on hea olla; kui Sa tahad, siis ma teen siia kolm telki, ühe Sinule, ühe Moosesele ja ühe Eelijale?" Kui ta alles rääkis, vaata, siis varjas neid hele pilv. Ja vaata, hääl pilvest ütles: "See on mu armas Poeg, kellest mul on hea meel; Teda kuulake!" Ja kui jüngrid seda kuulsid, langesid nad silmili maha ning kartsid väga. Ja Jeesus tuli nende juurde, puudutas neid ja ütles: "Tõuske üles ja ärge kartke!" Aga kui nad oma silmad üles tõstsid, ei näinud nad kedagi kui Jeesust üksi."
See Muutmise mäe stseen oli ilmselt üks kõige imelisemaid sündmusi Peetruse, Jakoobuse ja Johannese ning võib-olla isegi ka Moosese ja Eelija elus. Ma usun, et see ei jäta meidki külmaks. Matteus kasutab siin muutumise kohta sõna "metamorfoos," mis tähendab nii radikaalset välimuse ja vormi muutumist, nagu tõugu muutumine liblikaks.
Jeesus tegi "metamorfoosi" läbi kindlasti rohkem kui ühe korra. Esimest korda siis, kui Ta jättis Taeva au ja tuli siia Maa peale inimese kujul, et elada meie keskel, jagades meie valu ja vaeva, kiusatusi ja kannatusi. Üle kolmekümne aasta elas Ta siin maailmas inimese kujul. Tänane piiblitekst räägib ajast, mil Tema maine teekond hakkas jõudma lõpule. Siin võttis Ta endale mõneks minutiks taevase Majesteedi kuju, et julgustada oma kõige lähedasemaid jüngreid jääma püsima peagi saabuvais katsumusis.
Täna püüdkem vaadata Jeesuse muutumisele läbi Johannese silmade. Mida Ta siis nägi?
1. JOHANNES NÄGI JEESUSE AUHIILGUST.
Jeesuse auhiilguse nägemine oli Johannesele nii oluline ja erutav, et ta mainib seda juba oma evangeeliumi esimeses peatükis. Muuseas, ta kirjutas selle umbes 60 aastat peale neid sündmusi, olles näinud Jeesuse auhiilgust ka taevasis nägemusis Patmose saarel. Joh.1,14 ta kirjutab: "Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema au kui Isast ainusündinud Poja au, täis armu ja tõde."
Mida ta selle au all mõtles? Kas ainult auhiilgust? Kas ainult Jeesuse välimuse muutumist, kus "Ta pale paistis otsekui päike ja Ta riided läksid valgeks otsekui valgus"? Ei. Ta ise selgitab: "Me nägime Tema au kui Isast ainusündinud Poja au, TÄIS ARMU JA TÕDE."
Ta ei näinud seda kõike kohe, kui hakkas Jeesust järgima jüngrina. Ükski jünger ei näinud. Jeesus tajus seda selgesti. See oli umbes nädal enne muutumise kogemust, kui Ta küsis neilt: "Keda ütlevad inimesed mind, Inimese Poja olevat?"
Nemad ütlesid: "Mõned ütlevad Sind olevat Ristija Johannese, teised Eelija, aga teised Jeremija või ühe prohveteist."
"Aga teie, keda teie mind ütlete olevat?" küsis Ta apostlitelt.
"Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg!" vastas Peetrus. (Mat.16,13-16).
Huvitav, kuidas reageerisid Peetruse väitele teised jüngrid? Kas nad kõik ühinesid Peetrusega: "Jah, me kõik usume seda. Sul on absoluutselt õigus!" Või olid nad segaduses? Suur prohvet küll ja loodetavasti Messias, Taaveti poeg, kuid kas Jumala Poeg, s.t. Jumal?
Me ei tea, kas Peetrus isegi uskus, mida ütles! Väga tähendusrikkad on sõnad, millega Jeesus talle vastas: "Siimon, ... liha ja veri ei ole sulle seda ilmutanud, vaid mu Isa, kes on taevas" (Mat.16,17). Ilmselt polnud need Peetruse enda sõnad, vaid Püha Vaim rääkis tema suu läbi.
Ja just selleks, et jüngrid kõhklematult usuksid Tema taevast päritolu, kinkis Jeesus neile selle Muutmise mäe kogemuse. Juba varem olid nad näinud Tema au Tema tegude ja kuulutuse läbi, mis olid "täis armu ja tõde", kuid nüüd nägid nad ka Tema füüsilist auhiilgust. Ja see kinnitas nende usku, et Jeesus on Jumalast saadetud Kristus.
Mõistate, on üks asi uskuda, et on olemas Jumal, kes lõi taeva ja maa ning pani päikese, kuu ja tähed oma orbiitidele. Üks asi on uskuda, et on olemas Jumal, kes on meid loonud, kes hindab ilu, kes on andnud meile moraalsuse – võime tunda, et õigus on hea ja ülekohus on halb. Üks asi on tunnistada, et korra Jumal juhib universumi, hoopis teine asi on uskuda, et see Jumal tuli meie keskele elama inimesena, andma meile armu ja ilmutama tõde.
Johannest valdas aukartus. "See Jeesus, kes patsutas mind julgustavalt õlale, kui ma kartsin – see Jeesus, kes palvetas koos minuga ja minu eest – see Jeesus, kes pühkis mu pisarad – see Jeesus, kes hoolitseb mu perekonna eest, kes hoolib mu tunnetest, kui mind tabavad katsumused – see Jeesus on Jumala Poeg. Ta on Jumal inimkehas!" Johannes nägi Jeesuse au nii Tema tegudes ja kuulutuses kui ka Muutmise mäe kogemuses ja nägemusis aastaid hiljem Patmose saarel. Ja ta uskus, et Jeesus on Jumal.
2. KA MEIE PEAME NÄGEMA JUMALA AUHIILGUST.
Enamus meist sarnanevad Filippusele, kes peale kolme aastat Jeesuse järgimist – Tema imetegude nägemist ja õpetuste kuulamist – ütles Jeesusele: "Issand, näita meile Isa, siis me jääme rahule!" (Joh.14,8). Teiste sõnadega: "Me oleme näinud Inimest; näita meile Jumalat! Me tahame näha Jumalat!"
Jeesus vastas: "Niikaua aega olen ma teie juures ja sa ei ole mind tundnud, Filippus? Kes mind on näinud, see on näinud Isa. Kuidas sa ütled: näita meile Isa!?" (Joh.14,9). Jumala auhiilgus kiirgas Jeesuse sõnades ja tegudes, kogu Tema elus! Kahju, et Filippus ja paljud teised seda ei näinud. Kas meie näeme?
Ilmselt on inimestel kalduvus seda mitte näha – isegi sellistel inimestel, nagu apostlid, kes käisid iga päev Jeesusega. Ega muidu ei oleks Jeesus palunud oma ülempreesterlikus palves: "Isa, ma tahan, et kus mina olen, ka nemad oleksid minu juures, keda Sa mulle oled andnud; et nad näeksid minu auhiilgust, mille Sa mulle oled andnud; sest Sa oled mind armastanud enne maailma rajamist" (Joh.17,24).
Inimesed tahavad näha Jumalat. See tähendab neile nii palju. Selles palavas soovis näevad mõned inimesed Jumalat isegi seal, kus Teda ei ole.
Mõned aastad tagasi küpsetas üks Mehhiko perenaine oma ahjus maisikaraskit. See läks tal kõrbema ja kui ta selle ahjust välja võttis, tundus talle, et kõrbenud laik on inimnäo sarnane. Veel enam: see on Jeesuse nägu! Ta näitas seda preestrile ja küsis: "On see Jeesuse moodi?" Ka preester arvas, et see on Jeesuse nägu. Ja ta õnnistas seda – kõrbenud maisikaraskit! Varem polnud ta selliseid asju õnnistanud, aga kuna see oli tema arvates Jeesuse nägu, siis õnnistas ta seda.
Naine viis selle koju ja asetas karpi, kus see valgest vatist ümbritsetuna nagu hõljus pilve peal. Sellest sai nende perele ikoon, mille ees palvetati regulaarselt. Sõnum sellest Jeesuse palgest levis ja varsti tulid tuhanded inimesed palvetama selle kõrbenud tortilla ees!
Poolas aga avastas üks puudega inimene ühe puu koorel kummalise figuuri. Ta otsustas, et see on neitsi Maarja kuju. Hiljem väitis ta, et oli seal olles saanud terveks ning sidus oma kargud selle puu külge. Umbes sarnane figuur avastati ka ühel teisel puutüvel. Ja nii sõidavad tuhanded poolakad maale, et palvetada nende kahe puu ees, jätta sinna oma annid ja paluda oma ellu neitsi Maarja õnnistust. Miks? Sest nad soovivad nii väga näha ja tunda Jumala au ja väge. Nii väga, et nad näevad seda isegi seal, kus seda ei ole!
Kui väga me seda ka soovime, ei saa me selles elus näha Jeesust Tema jumalikus auhiilguses nii, nagu nägid seda kolm apostlit. Aga me võime näha Tema au Tema tegudes ja õpetustes – Tema iseloomus, millest Pühakiri maalib meile suurepärase pildi. Paulus kirjutab, et me kõik võime vaadelda "Issanda auhiilgust otsekui peeglis", lisades, et Teda vaadates "muutume samasuguseks kujuks aust ausse nagu Issanda Vaimust" (2.Kor.3,18). Jah...
3. ME JAGAME TEMA AUHIILGUST.
Parimalgi vaatlemisel näeme me nüüd Issandast "nagu peeglis tuhmi kujutist," aga ükskord näeme Teda "palgest palgesse," kirjutab Paulus (1.Kor.13,12). "Me näeme siis Teda nagu Tema on," kirjutab Johannes (1.Joh.3,2). Mõlemad nad aga kinnitavad, et me oleme Tema ilmudes Tema sarnased, s.t. jagame Tema auhiilgust! Jah, Tema riigis jagame me Tema auhiilgust täiel määral, kuid Jumal soovib, et me jagaksime seda omal moel juba praegu ja siin.
Johannese evangeeliumis 17. peatükist leiame Jeesuse imelise ülempreesterliku eestpalve oma jüngrite ja kõigi eest, kes ka tulevikus Temasse usuvad. Selles palves mainib Ta 8 korda Jumala au (kirkust, auhiilgust). 4. ja 5. salmis ütleb Ta oma Isale: "Mina olen Sind austanud maa peal; ma olen lõpetanud selle töö, mille Sa oled andnud mulle teha. Ja nüüd austa mind Sina, Isa, enese juures selle auga, mis mul oli Sinu juures enne maailma olemasolu." Seejärel veidi hiljem, 22. ja 23. salmis, Ta lisab: "Selle au, mille Sa andsid mulle, olen mina andnud neile, et nad oleksid üks, nõnda nagu meie oleme üks: mina nendes ja Sina minus, et nad täielikult saaksid üheks ja maailm tunneks, et Sina oled mind läkitanud ja oled armastanud neid, nõnda nagu Sa mind oled armastanud."
Kas märkasite, kuidas me saame peegeldada Jumala auhiilgust? Olles üksmeelsed ja armastades üksteist! Selliselt näeb ka maailm meie kaudu Jumala auhiilgust.
Ma olen teile varemgi rääkinud Ameerikas tuntud Erma Bombecki veerust. Ühes neist ta kirjutab: "Ühel päeval küsis keegi minult, et kui ma saaksin elada oma elu uuesti, kas ma muudaksin midagi? Kiirustades vastasin: EI! Kuid siis hakkasin mõtlema ja muutsin oma meelt. Kui ma saaksin elada oma elu uuesti, lobiseksin ma vähem ja kuulaksin rohkem. ... Ma kutsuksin sõpru õhtusöömaajale, ehkki vaip saaks määritud ja diivan muljutud. ... Ma võtaksin aega, et kuulata oma vanaisa eietamist oma noorusest. Ma istuksin ristijalu oma lastega murul, mõtlemata selle äratallamisele. Ma nutaksin ja naeraksin vähem televiisorit vaadates ja rohkem elu vaadates. ... Kui mu laps suudleks mind keevaliselt, ei ütleks ma iial: "Hiljem! Mine nüüd ja pese end puhtaks!" Kui ma saaksin elada oma elu uuesti, ütleksin tihemini: "Ma armastan sind!" "Andesta!" "Ma kuulan!"
Me ei peegelda siin ilmas Jumala au mitte ülevates trompetihelides ega võimsates koorides, vaid lihtsates igapäevastes üksteise teenimise tegudes – üksteise armastamises, üksteisest hoolimises. Jumalgi on ilmutanud oma auhiilgust kõige silmatorkavamalt just sel viisil. Kui Mooses kord Teda palus: "Näita mulle oma auhiilgust!" Vastas Ta: "Ma lasen sinu eest mööduda kogu oma ilu ja kuulutan sinu ees Jehoova nime: ma olen armuline, kellele ma olen armuline, ja halastan, kelle peale ma halastan!"
Jumala suurim au on olla halastav ja armuline. Seda võime olla ka meie – Tema Vaimu läbi, kes meis elab.
Kui Peetrus tegi Muutmise mäel ettepaneku: "Issand, siin on hea olla; kui Sa tahad, siis ma teen siia kolm telki, ühe Sinule, ühe Moosesele ja ühe Eelijale?" (Mat.17,4), ei jaganud Jeesus tema entusiasmi. "Ei, me ei jää siia," võime kujutada ette Teda vastamas. "All mäe jalamil on kurjast vaimust vaevatud poiss ja tema murest murtud isa. Poiss on haige ja me oleme seal vajalikumad kui siin." Nii läksid nad mäest alla, et tervendada seestunud poiss. Nad läksid maailma, et toita näljaseid, joota januseid, otsida kadunuid ja juhatada neid Päästja juurde.
Seda tehes saame meiegi peegeldada Jeesuse auhiilgust juba selles elus. Aga me teame, et ükskord, Uuel Maal, jagame me Tema auhiilgust täiel määral. Võitjatele annab Jeesus istuda isegi oma aujärjel, kõlab tõotus Ilm.3,21. Nii täitubki Pauluse sõna 2.Kor.3,18: "Aga me kõik, kes katmatu palgega vaatleme Issanda auhiilgust otsekui peeglis, muutume samasuguseks kujuks aust ausse nagu Issanda Vaimust."

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv