Andestus
29.04.2006 - (1890)

2.Kor.13,5: "Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus. Uurige iseendid! Või te ehk ei tunne iseendist, et Jeesus Kristus on teie sees? Või ei ole te ehk kõlvulised?"
Millest me teame, kas me oleme usus? Millest me teame, kas Jeesus elab meie sees?
Ilmselt kõneleb sellest kõige ilmekamalt meie meelsus. "Olgu teil samasugune meel, mis oli ka Kristusel Jeesusel," kirjutab apostel Paulus filiplastele (Flp.2,5).
Kui esimesed misjonärid tulid Kanadasse, seisis ühe indiaanlaste hõimu noor pealik neile raevukalt vastu. Kuid evangeelium võitis ta südame ning temast sai kristlane. Võiksime öelda, et Jeesus asus elama tema sisse.
Varsti peale seda aga juhtus, et indiaanlaste naabersuguharu üks liige tappis tema isa. Noor pealik ratsutas külla, kus elas mõrtsukas, ning nõudis, et viimane toodaks tema ette. Seistes süüdlasega silmitsi, ütles ta: "Sa tapsid minu isa, seega oled nüüd sina minu isa. Sa ratsutad minu parimal hobusel ja kannad minu parimaid riideid."
Vapustatud sellisest suhtumisest ja tundes süümepiinu, vastas vaenlane: "Mu poeg, nüüd oled sina tapnud minu!" Muidugi mõtles ta, et noore indiaanipealiku andestus ja headus oli täielikult hävitanud tema südamest vihkamise.
Miks peaksime me andestama? Kõigepealt sellepärast, et Jumal on andestanud meile. Kirjutab ju Johannes – 1.Joh.1,9: "Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust." Kui Jumal mõistaks meid hukka iga kord, kui me patustame, läheksime me kõik hukka. Selle asemel saatis Jumal oma Poja, kes kandis karistuse meie pattude eest. Kui nüüd Jumal on meile kõik andestanud, kas on siis liiga palju paluda meilt, et ka meie üksteisele andestaksime? See on lausa meie kohus – ja eesõigus.
Kui me seda ei tee, näitame, et me ei mõista, ei hinda Jumala andestust, ei hooli sellest. Ja kui me sellest ei hooli, siis me ka seda ei saa! Sellepärast võiski Jeesus öelda – Luk.6,37: "Ja ärge mõistke kohut, siis ei mõisteta ka teie üle kohut. Ärge mõistke hukka, siis ei mõisteta ka teid hukka. Andke andeks, siis antakse ka teile andeks."
Üksteisele andestamine on Jumala eeskuju järgimine. Jumal ei nõua meilt midagi sellist, mida Ta ise poleks teinud. Ta on seda kõike teinud palju suuremates mõõtmetes. Mõelge kas või sellele, kuidas Jeesus ristil palus: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!" (Luk.23,34). Ta andestas neile, kes Teda pilkasid ja piinasid ning ristile naelutasid; Ta andestas oma vaenlastele! Ja Ta palus, et ka Taevaisa neile andestaks! Ja Jumal andestas, jättes neid karistamata ja andes uue võimaluse. Sellepärast võib Ta seda nõuda ka oma lastelt. Ja nii Paulus kirjutabki – Ef.4,31-33: "Kõik kibedus ja äkiline meel ja viha ja kisa ja pilge jäägu teist kaugele ära ühes kõige pahaga. Aga olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud. Siis võtke nüüd Jumal enestele eeskujuks nagu armsad lapsed."
See korraldus jätta "kõik kibedus ja äkiline meel ja viha ja kisa ja pilge" ning andestada üksteisele on meie eneste huvides. Jumal ootab seda meilt, sest Ta teab, et see on meile parim. Kaasaja uurimuste kohaselt on andestamine hea nii meie ihule kui hingele ja vaimule. Andestavatel inimestel on paremini funktsioneeriv immuunsüsteem ja madalam vererõhk. Nad tunnevad end paremini füüsiliselt. Nad tunnevad end paremini ka hingeliselt ja vaimselt, sest neis on vähem viha, muret ja depressiooni. Nad säilitavad enam rahuldustpakkuvaid ja kauakestvaid suhteid.
Kui me lubame endale tunda end ohvrina või haududa kättemaksu, siis kannatab selle all nii meie ihu, hing kui vaim. Ja kannatab rängalt.
Ühel kaupmehel olid kaksikutest pojad. Nad töötasid oma isa omandis olevas kaupluses ja kui isa suri, sai see nende omaks. Kõik läks hästi, kuni ühel päeval kadus üks dollariline rahatäht. Üks vendadest oli unustanud selle kassaaparaadi kõrvale ja jalutanud ühe kliendiga välja. Kui ta tagasi tuli, oli raha kadunud.
Ta küsis oma vennalt: "Kas sa nägid seda dollarit kassaaparaadi juures?"
Vend vastas, et ei olnud. Kuid noormees jätkas küsimist ja urgitsemist ega jätnud asja sinnapaika.
"Dollariline rahatäht ei võta jalad alla ega kõnni minema! Sa pidid seda kindlasti nägema!" Tema hääletoonis oli märgata süüdistust. Pahameel kasvas vihaks; arenes välja vimm. Nad ei rääkinud enam teine-teisega ja lõpuks otsustasid, et nad ei saa enam töötada koos ning ehitasid keset suurt poodi vaheseina. Kibedus ja vaen kasvas 20 aastat, levides ka nende peredesse ja kogukonda.
Siis ühel päeval peatus poe ees üks mees oma autoga, astus sisse ja küsis müüjalt: "Kui kaua te olete siin olnud?" Müüja vastas, et on on olnud siin terve oma elu. Seejärel ütles klient: "Ma pean teile midagi tunnistama. 20 aastat tagasi sattusin ma siia linna. Olin väga näljane, sest polnud 3 päeva midagi söönud. Sisenesin sellesse poodi tagaukse kaudu ja nägin kassaaparaadi kõrval dollarilist rahatähte. Panin selle tasku ja kõndisin välja. Kuid kõik need aastad pole ma suutnud seda unustada. Ma teadsin, et see polnud suur raha, aga ma pidin tulema tagasi ja paluma andestust."
Võõras oli üllatunud, nähes pisaraid valgumas selle keskealise müüja silmadesse, kes seejärel ütles: "Ehk oleksite nii hea ja läheksite sisse järgmisest uksest ja räägiksite sama loo ka selle poe müüjale?" Seejärel oli mees veelgi enam üllatunud, kui ta nägi kaht keskeas meest, kes näisid väga sarnased, sülelemas teine-teist ja nutmas koos poe ees. Peale kahtkümmet aastat sai lõhe lõpuks parandatud! Lahutav vimmamüür sai maha kistud!
See on tõestisündinud lugu! Sageli on nendeks väikesed asjad, mis lahutavad inimesi. Lase need minna, andesta – ja sa näed, kui palju ilusam ja õnnelikum võib olla elu.
2.Kor.2,10.11 on kirjutatud: "Aga kellele te midagi andeks annate, sellele ka mina annan andeks. Sest ka mina, mis ma andeks andsin, kui mul oli midagi andeks anda, andsin andeks teie pärast Kristuse palge ees, et Saatan meid kavalasti ei petaks, sest tema mõtted ei ole meile teadmatud."
Paulus ütleb siin, et üksteisele andestamine on väga oluline. Kui me seda ei tee, võib Saatan kinnitada meis kanda.
Andestamine pole kerge. Kuid mitteandestamine toodab viha, kibedust, vimma ja enesehävingut. See lõhub perekondi, hävitab sõprusi, toob lahkhelisi kogudusse, mille tulemusena lähevad kaotsi hinged. See jätab meid ilma Jumala andestusest, seega lahutab Jumalast. Saatan teeb kindlasti suurimaid jõupingutusi, et hoida kristlasi üksteisele andestamast. Kuid ärme laseme tal võitu saada meie üle.
Üks pastor oli töötanud ühes koguduses üle 12 aasta. Asjad olid sujunud ladusalt, väljaarvatud see, et üks koguduseliige, mõjukas pankur, seadis pidevalt kahtluse alla tema ärialased oskused. Kui tehti ettepanek valida pankur diakoniks, tõusis pastor ja ütles: "Ma ei usu, et seda meest sobiks valida." Seejärel loetles ta hulga juhtumeid, kus see mees oli teinud küsitavaks tema otsused. Kogudus ei nõustunud temaga ja hääletas pankuri ametisse. Pastori autoriteet koguduse silmis langes kiiresti ja poole aasta pärast ta loobus tööst selles koguduses.
Ärme siis oleme selle pastori sarnased, lastes vihal ja vimmal end kontrollida. Me võime küll vahel vihastuda, saada tõsiselt pahaseks, kui meile või meie lähedastele tehakse ülekohut, kuid me ei tohiks seda viha kaua pidada, keeldudes eksijale andestamast. Ma usun, et just seda pidas meeles apostel Paulus, kes Ef.4,26.26 kirjutas: "Vihastuge, aga ärge tehke pattu! Ärge laske päeva looja minna oma vihastuse üle ja ärge andke maad kuradile!" Mitte andestamine on maad andmine kuradile – ja tema juba seda võimalust kasutamata ei jäta!
Andestamine on hea eksinule, kuid veel parem andestajale endale! Ja kui me räägime peresisestest ja koguduseliikmetevahelistest arusaamatustest ja eksimustest, siis me teame ju, et tegu pole vaenlastega – keegi ei soovi kellelegi halba, keegi ei tee halba meelega, vaid oma inimlikust nõtrusest. Miks mitte sõbrale see andestada?
Kaks sõpra rändasid kõrbes. Ühel hetkel pahandas üks teise peale nii kõvasti, et lõi talle näkku. Midagi lausumata, kirjutas haiget saanud mees liivale: "TÄNA LÕI MU PARIM SÕBER MULLE NÄKKU." Nad jätkasid teed, kuni leidsid oaasi, kus otsustasid supelda. Mees, kellele oli näkku löödud, jäi mülkasse kinni ja hakkas uppuma, kuid sõber päästis ta. Peale toibumist kirjutas päästetud mees kivile: "TÄNA PÄÄSTIS MU PARIM SÕBER MU ELU." Mees, kes oli löönud oma parimat sõpra ja seejärel ta päästnud, küsis: "Kui ma sind lõin, kirjutasid sa liivale, ja nüüd, mil ma sind päästsin, kirjutad sa kivile. Miks?" Sõber vastas: "Kui keegi teeb meile haiget, peaksime me selle kirjutama üles liivale, kust andestuse tuuled saavad selle kustutada. Kui aga keegi teeb meile head, peaksime me graveerima selle kivisse, kust ükski tuul ei saa seda kustutada."
Õppigem andestama ja unustama kõik halvad asjad ning pidama meeles häid asju, mis inimesed meile teevad. Nii hoiame me sõpru ja ainult nii võime me ilmuda julgesti Jumala ette.
Vahetult enne seda, kui Leonardo Da Vinci asus maalima "Viimast õhtusöömaaega," oli tal tõsine tüli ühe oma kaasmaalikunstnikuga, mille peale ta oli nii pahane, et otsustas kättemaksuks maalida oma kaaslase näo Juudasele. Nii et Juudase nägu oli üks esimestest, mis ta lõpetas. Kui ta aga asus maalima Jeesuse nägu, ei tahtnud töö kuidagi edeneda. Midagi näis teda häirivat ja hoidvat tagasi, nullides parimad jõupingutused. Viimaks sai ta aru, et tema nurjumise põhjuseks oli Juudasele oma kaaslase näo maalimine. Ta otsustas andestada ja mitte kätte tasuda. Nii maalis ta Juudase näo ümber ja asus siis uuesti Jeesuse palge maalimise juurde – ja see õnnestus nii hästi, et seda imetletakse veel praegugi!
Sõbrad, me ei näe Jeesust ega saa ka Teda näidata teistele, kui me ei kanna endas andestavat meelsust – Jeesuse meelt! Aga lastes Jeesuse oma südamesse, annab Ta meile ka oma meele – andestava ja armastava meele!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv