Isa õnnistus
29.09.2012 - (1487)

Kõik inimesed vajavad hellust, kuid kõik ei julge seda välja näidata. Väikesed lapsed tavaliselt julgevad. Nad on veel kompleksivabad. Nad tulevad oma vanemate juurde ja otsivad kallistusi ning võimalusel poevad sülle. Üks isa jutustab, kuidas tema väike poeg tuli õhtul ta juurde saama n.ö. "head-ööd-musi". Laps kallistas isa kõvasti. Isa ütles, et ta armastab teda, ja tänas teda, et ta oli olnud hea laps. Seejärel kuulis ta lapse suust sõnu, mis läksid tal südamesse ja muutusid ta palveks. Pisipoeg ütles seitse lihtsat sõna: "Isa, ma tahan saada selliseks kui sina!" Jah, ka mina tahan saada selliseks kui mu Taevane Isa!
Kuid tuleme tagasi maa peale ja tunnistame, et isadus on aastatega palju muutunud. Kunagi oli isa raudselt perekonna pea. Kõik austasid teda ja kuuletusid talle. Ta oli "Jumala asemik maa peal" – perekonna preester. Kui tänapäeval küsiti ühelt isalt, kes valitseb teie kodus, vastas ta: "Mu naine valitseb laste üle; mu lapsed valitsevad koera ja kassi üle ja mina võin öelda, mida tahan, potililledele!"
Muidugi pole see igas kodus nii, kuid Piibli patriarhide ajal oleks selline asi olnud ennekuulmatu. Seal austati isa. Ja isa sõna maksis kõigile. Ja isa õnnistus oli midagi, mida otsiti iga hinna eest!
Just "iga hinna eest" isa õnnistuse nõudmisest kõneleb meile 1. Moosese raamatu 27. peatükk, mille juures tahaksin täna peatuda. See on lugu sellest, kuidas Iisak õnnistab oma poega Jaakobit. Muidugi, õnnistus oli mõeldud mõni minut vanemale pojale, Eesavile, kuid kavala petuskeemi läbi sai selle endale tema mõni minut noorem vend Jaakob.
Nagu te mäletate, olid Iisakil ja ja tema naisel Rebekal kaksikud pojad, kes olid väga erinevad. Eesav oli väljade mees, kes armastas ringi uidata – küttida ja kalastada. Tema ihugi erines venna omast, olles lopsaka karvakasvuga. Jaakobit aga nimetaks tänapäeva noor inimene memmekaks; ta armastas olla kodus ja veeta aega emaga.
1. Moosese raamatu 27. peatükist me leiame isa Iisaki vana mehena, kes otsustab anda oma isaliku õnnistuse oma vanemale pojale. Juudi isaõnnistus tähendas isa au ja võimu ülekandmist tema kõige vanemale pojale. Ja kuna vanim poeg sai endale perekonna ja hõimu juhikohustused, anti talle ka kahekordne osa isa varandusest. Nii et õnnistuse jagamine oli tõesti üks väga tähtis sündmus.
Salmides 2-4 ütleb Iisak Eesavile: "Ma olen vanaks jäänud ega tea oma surmapäeva. Võta nüüd oma jahiriistad, nooletupp ja amb, mine väljale ja küti mulle mõni jahiloom. Valmista siis mulle maitsvat rooga, mida ma armastan, ja too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks enne kui ma suren."
Seda juttu juhtub pealt kuulama poiste ema Rebeka, kes haarab kinni võimalusest kindlustada õnnistus oma lemmikpojale Jaakobile. Ta valmistab kiiresti maitsva toidu ja käsib Jaakobil panna selga Eesavi parimad riided. Et lõpuni petta vana pimedat Iisakit, kinnitab ta kitsenahad poja käte ümber, et need tunduksid karvased. Seejärel saadab ta Jaakobi toiduga isa tuppa, et vastu võtta isa õnnistust.
Salmis 19 ütleb Jaakob: "Mina olen Eesav, sinu esmasündinu! Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse, istu ja söö mu jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!"
Iisak lõi kahtlema, sest Jaakobi hääl erines Eesavi omast. Milline isa ei tunneks poegi nende häälest! Eriti teravaks muutub kõrvakuulmine inimesel, kes kaotab nägemise! Ja sellepärast hakkas ta uurima, pärides: "Kuidas sa nii kähku leidsid, mu poeg?" Ja Jaakob vastas: "Jehoova, sinu Jumal, saatis mulle ette!" (salm 20). Jumala nimetamine tähendas Iisakile palju, kuid kahtluste peletamiseks soovis ta kindlamat tõendit. Nii palus ta: "Tule ometi ligemale, et ma sind käega katsun, mu poeg, kas sa oled mu poeg Eesav või mitte?" (s. 21). Selle peale tuli Jaakob lähemale ja isa katsus teda ning ütles segaduses: "Hääl on Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi käed!" (s. 22). Järgmine salm ütleb, et isa Iisak "ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda" (s. 23).
Isa õnnistus leidub 1.Ms.27,27-29, kus on kirjutatud: "Ja ta astus ligi ning andis temale suud; siis ta tundis tema riiete lõhna ja ta õnnistas teda ning ütles: "Näe, mu poja lõhn — otsekui välja lõhn, mida Jehoova on õnnistanud! Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja viina! Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!""
Saanud isa õnnistuse, lahkus Jaakob kiiresti. Varsti pärast seda saabus Eesav oma jahisaagiga, valmistas sellest maitsva roa ja viis isale, öeldes: "Tõuse, mu isa, ja söö oma poja jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!" (salm 31). Isa on shokeeritud, salm 33 teatab: "Siis Iisak värises üpris väga suurest ärritusest ja ütles: "Kes oli siis see, kes jahilooma küttis ja mulle tõi? Ja mina sõin kõike, enne kui sa tulid, ning õnnistasin teda! Õnnistatuks ta jääbki!"" Eesavi reaktsioon on mõistetav; salm 34 teatab: "Kui Eesav kuulis oma isa sõnu, siis ta kisendas üpris väga valjusti ja kibedasti ning ütles oma isale: "Õnnista ka mind, mu isa!""
Õnnista mind, isa! Õnnistus on nii tähtis. Iisaki kui isa õnnistus koosnes neljast osast – neljast asjast, mis peaksid olema ka igas tänapäeva kodus. Kui need on olemas ja praktikas ellurakendatud, on see suureks õnnistuseks ja meie lapsed kasvavad tugevad ning on valmis oma osa täitmiseks kaasaja maailmas. Nende asjade puududes aga lõpetavad lapsed sageli Eesavi sarnaselt kibeduses ja vihameeles. Vaadelgem siis lühidalt neid Iisaki õnnistuse nelja koostisosa.
1. ESIMENE ASI: TÄHENDUSRIKAS PUUDUTUS.
22. salmist me lugesime: "Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega." Ja salmist 26 edasi võib lugeda: "Seejärel ütles ta isa Iisak temale: "Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!" Ja ta astus ligi ning andis temale suud."
See pole mingi erand Pühakirjas ega heebrea kultuuris. Iga kord kui toimus õnnistamine, kätkes see ka puudutust – käte pealepanemist, püha suudlust, embamist – midagi, mis kõneles vastuvõtmisest ja armastusest.
Markuse evangeeliumi 10. peatükis räägitakse sellest, kuidas inimesed tõid lapsi Jeesuse juurde, "et Ta neid puudutaks" (s.13). Jeesus võttis neid sülle, "kaisutas neid ja pani oma käed nende peale ning õnnistas neid," ütleb salm 16. Ta teadis, kui väga vajavad lapsed lausa puudutuse läbi teadmist, et neid armastatakse, et neist hoolitakse.
Ka meie peaksime tegema seda oma kodus. Päris väikesed lapsed muud keelt ei mõistagi! Kuid ka suuremaks kasvades hindavad nad väga ema ja isa tähendusrikast puudutust. Tegelikult vajame me seda kõik. Selles mõttes on ka isa suur "memmekas" – ta vajab memme musi ja kallistusi sama palju kui lapsed!
Jaakob oli 40-aastane, kui Iisak puudutas teda, suudles ja andis selliselt edasi oma õnnistuse. Olgu selleks pea silitamine, embamine, suudlus või südamlik käepigistus – me kõik vajame tähendusrikast puudutust, et edasi anda oma armastust ja õnnistust.
2. TEINE ASI: ARMASTUSEST RÄÄKIVAD SÕNAD.
Need ei pea tingimata ja alati olema klassikalised "Ma armastan sind!" Armastust saab sõnades väljendada ka teisiti, näiteks teeb Iisak seda sõnadega: "Näe, mu poja lõhn — otsekui välja lõhn, mida Jehoova on õnnistanud!" (1.Ms.27,27). Võib-olla tänapäeva laps ei pea seda komplimendiks, kui talle öeldakse: "Sa lõhnad nagu põld või aas!" Kuid sellistele vana-aja looduse-inimestele nagu Iisak, Jaakob ja Eesav, kõneles "välja lõhn" rikkalikust lõikusest nii põlluvilja kui kariloomade näol; see kõneles rikkusest ja vabadusest. Meeldiv lõhn kõneles parimaist emotsioonidest. Jumal nimetas inimeste parimaid ohvreid ja ande "healõhnalisteks" (näit. 2.Ms.29,18). Paulus kirjutab, et Jeesus on "meid ... armastanud ja on iseenese andnud meie eest anniks ja ohvriks, Jumalale magusaks lõhnaks" (Ef.5,2). Isegi tänapäeval kõlab vähemalt naiste kõrvus meeldivalt: sa lõhnad hästi!
Liiga sageli kipuvad vanemad lapsi kritiseerima. Vahel tõesti on vaja osutada laste tähelepanu ka nende vigadele. Kuid palju olulisem on anda edasi oma armastust ja poolehoidu sõnadega nagu: "Tubli poiss! Tubli tüdruk. Mul on hea meel, et sa oled olemas. Mul on sinust hea meel!" Või miks mitte ka: "Sa lõhnad hästi!"
Selliseid armastusest rääkivaid sõnu tuleks öelda ikka ja jälle, isegi kui lapsed komistavad ja eksivad. See aitab neil üles tõusta ja minna edasi. See on üks vahend oma õnnistuse edasiandmiseks lastele, keda armastame.
3. KOLMAS ASI: KÕRGE VÄÄRTUSE OMISTAMINE.
Pange tähele, mida Iisak ütles 1.Ms.27,28: "Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja viina!" Mõte on: Sa oled seda väärt! Sa oled nii palju väärt. Sa oled eriline ja seepärast andku Jumal sulle parima, mis Tal anda on!
Me peaksime aitama oma lastel omandada positiivset enesehinnangut. Meie sõnum neile peaks olema: Sa oled nii väärtuslik, et Jumal laskus sinu pärast siia maailma ja suri ristil sinu eest, et sina võiksid elada õnnelikult igavesti!
Kuid jällegi aitavad siin vahel teod enam kui sõnad. Tihti on meil nii kiire, või lapse jutt tundub nii ebaoluline, et me ei pööra sellele suuremat tähelepanu. Me kuuleme last võib-olla ise televiisorist filmi või uudiseid vaadates-kuulates. Me ei vaevu keskenduma temale. Mida see ütleb lapsele? Ma pole oluline. Ma pole isegi nii palju väärt kui üks mängufilm! Kõik muu on mu vanemaile olulisem kui mina!
Nii et kui laps tahab sinuga rääkida, lülita televiisor välja, pane kõrvale ajaleht-ajakiri või raamat. Vaata talle silma. Kuula, mida ta räägib. See võib muuta lapse elu; nii võid isegi päästa lapse elu!
Selliselt saab päästa mitte ainult vanem-lapse suhte; selliselt saab päästa või vähemalt muuta paremaks, rikkamaks iga suhte. Näita, ütle, et sa hindad teist, et tal on sinu ja Jumala silmis suur väärtus! Näita, et ta väärib parimat! Ja see on ka üks vahend oma õnnistuse edasiandmiseks lastele, keda armastame.
4. NELJAS ASI: AULISE TULEVIKUPILDI MAALIMINE.
1.Ms.27,29 ütleb Iisak Jaakobile: "Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!" Iisak püüab julgustada oma poega tuleviku suhtes. Ja see on üks vanemate tähtsamaid kohustusi, kas pole? Õps.22,6 on öeldud: "Õpeta poisile teed, mida ta peab käima, siis ta ei lahku sellelt ka mitte vanas eas!" Julgusta teda aulise tulevikuväljavaatega, kui ta õpib hästi.
Muidugi on oluline näidata lapsele kätte õige usutee ots, kuid mitte vähem tähtis on suunata last ka avastama oma talente ja nende järgi leidma oma nishi selle maailma tegemistes. See ei tähenda, et vanemad peaksid lapsele koha kätte näitama või ta vägisi paika panema. Jumal hoidku selle eest.
Lugesin poisist, kes soovis nii väga saada suureks kasvades näitlejaks. Kuid isa tahtis, et temast saaks arst. Koolis, kus poiss õppis, oli tugev näitering ja ühel õhtul kutsuti ka poisi isa vaatama näidendit, kus ta poeg mängis peategelast. Ta tegi oma osa suurepäraselt ja näidendi lõppedes tõusis saalitäis inimesi ja aplodeeris kaua. Kuid isa see ei veennud. Viinud poisi koju, ütles ta: "Ma ei lase sul raisata oma elu näitlejana. Juba homme hommikul võtan ma su sellest koolist ära ja saadan sellisesse kooli, kus sust tehakse mees, kellest oleks ka midagi kasu." Kuid ta ei saanud seda teha, sest sel ööl sooritas poiss enesetapu.
Kahjuks üritavad paljud vanemad sundida oma lapsi saama kellekski, kelleks Jumal pole neid määranud saama, olles varustanud neid hoopis mingi teise talendiga. Vanemad ei peaks ootama, et lapsed täidavad tingimata nende unistused, vaid nad peaksid aitama kõiges kaasa, et täituksid laste unistused. Ja selliselt võib laste tulevik olla palju aulisem kui vanemad üldse oskasid unistada! Oma õnnistuses soovime ikka oma lastele helget tulevikku.
Need neli asja, neli õnnistuse koostisosa – tähendusrikas puudutus, armastusest rääkivad sõnad ja teod, kõrge väärtuse omistamine ja aulise tulevikupildi maalimine – on nagu mört, mis hoiab koos perekonda ja annab lastele hea stardi ka nende iseseisvaks eluks. Selliselt hoiab Jumal koos ka oma perekonda ja läkitab meid oma õnnistusega maailma – täitma oma väikest kuid olulist osa suures lunastusplaanis. Õnnistagu Isa ikka meid!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv