Miks Jumal lubab kannatusi?
30.01.2010 - (1981)

Ilm.21,4: "Ja Tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!"
Meil kui inimestel on Jumalale küsimusi. Mõned neist on väga rasked. Kuid ma ei usu, et Jumal kardab meie raskeid küsimusi. Jes.1,18 on kirjutatud: "Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Jehoova!"
Üks olulisimaid ja raskeimaid küsimusi, mida me tahaksime esitada Jumalale, on: Miks Sa lubad kannatusi? Sõjad. Maavärinad. Põuad. Üleujutused. Tornaadod ja tormid. Äike. Haigused. Õnnetused. Kurjus. Ülekohus. Surm. Kõik need põhjustavad rohkesti kannatusi ja valu. Ja ei ole ühtegi inimest siin ilmas, kes jääks neist asjust puudutamata! Me kõik oleme kogenud vähemalt mõningaid neist kannatusi põhjustavaist õudustest. Miks Jumal, kes on kõikvõimas, lubab kõike seda?
Küsitakse mitte ainult: Miks Jumal LUBAB kannatusi? vaid paljud ütlevad, et Jumal PÕHJUSTAB asjatuid kannatusi! Ameerikas, Lake Worth'is, Floriida osariigis, sai üks mees tõsiseid vigastusi kõrgepinge juhtmest, mis langes tema peale, kui sellesse oli löönud välk. Mees viibis hulga aega haiglaravil ja saatis arved kindlustuskompaniile. Seal keelduti neid maksmast, nimetades juhtunut "Jumala teoks." Kohus toetas kindlustusseltsi väidet, mille peale mees kaebas kohtusse Jumala ja Tema Agentuuri – 55 kohalikku kirikut ja kogudust. Kuid ka need ei tahtnud süüd omaks võtta, väites, et tegu oli "Saatana teoga." Kas mees kaebas nüüd kohtusse Saatana, sellest lugu enam ei pajata.
Elu hävitaja ja kõige hea vaenlane ei ole Jumal – ükskõik, mida inimesed ka arvaksid või räägiksid või õpetaksid. Seesama Raamat, mis tutvustab meile Jumalat, kirjeldab meile maailma, kus valitseb kaks vastandlikku jõudu. Pole aus panna kõik toimuv Jumala arvele. Piibel teatab, et kui Jumal lõi selle maailma, oli see täiuslikult hea. Kõik oli "väga hea", nagu on loomisloos korduvalt rõhutatud. Kust siis tulid need halvad asjad, mis põhjustavad kannatusi? Kust said need alguse?
Vaadelgem täna lühidalt, kust pärinevad kannatused ja eksperimendi mõttes püüdkem asetada end Jumala kohale ning vaadata, kas ja mida meie teeksime teisiti. Nõus?
See maailm on osa patueksperimendist Jumala ja Lutsiferi – Saatana – vahel. Mitte, et Jumal oleks seda eksperimenti soovinud või esile kutsunud; selle kutsus esile Saatana mäss Jumala vastu. Asetagem end, nagu öeldakse, Jumala "kingadesse" ja mõelgem, mida meie oleksime teinud või teeksime teisiti – garanteerimaks, et patt, kannatused ja valu ei tungiks maailma ega leviks seal.
1. võimalus: hävitada patt juba selle eos või pungas – enne, kui see saab puhkeda, kasvada ja vilja kanda. Samal hetkel, mil uhkus, kadedus või vihkavad mõtted sisenevad ühe sinu poolt loodud olevuse pähe, sa pühid need sealt. Kuidas? Hävitades selle olevuse. See lahendaks olukorra. Patt ei kasvaks edasi ega nakataks teisi.
Aga kui see on hea idee, miks sa ei proovi seda oma kodus!? Kujuta ette, et üks sinu lastest sooritab kuriteo ja läheb 15 aastaks vangi. Naaber tuleb ja küsib: "Millal hakkas su laps tegema ebaõigeid asju?"
Sa mõtled ja vastad: "Umbes 13-aastaselt algasid pahandused, väikesed vargused, valetamised, kokaiin..."
Naaber ütleb: "Miks sa ei hävitanud teda, kui sa nägid teda minemas selles suunas? Mina oleksin ta kohe tapnud ja probleem oleks lahendatud!"
Ilmselt sa peaksid oma naabrit hulluks ja koliksid temast võimalikult kaugele! Miks sa ei tapnud oma last, kui ta hakkas tegema ebaõigeid asju? Sest sa armastad teda! Kust me võtame, et Jumal, kes on armastus, ei armastanud Lutsiferi, kui ta kaldus väärale teele? Mõelge, millise maailma oleks Jumal loonud, kui Ta oleks tegutsenud "inimese kombel"!
Kujuta ette, et oled taevas ja kuuled pealt kahe ingli vahelist vestlust. Üks ütleb: "Kas sa tead, kus on Lutsifer, meie juht? Ma pole teda näinud juba tükk aega."
"Oh, kas sa pole siis kuulnud?"
"Ei, mida?"
"Lutsifer läks Jumalaga pisut vastuollu ja Jumal tegi talle lõpu peale! Teda ei ole enam, unusta ära!"
"Unusta ära? Miks Jumal tegi seda Lutsiferile, ta oli ju nii tore ingel."
"Ta patustas."
"Mis asi on patt?"
"Ma ei tea, kuid sa parem ära tee seda, või muidu oled sina järgmine!"
Kui Jumal oleks otsustanud pühkida sellelt planeedilt iga inimese, kes on mõelnud, öelnud või teinud midagi halba – midagi, mis on vastuolus Tema tahtega – kes meist oleks siis täna elus? Piibel ütleb, et Jumal "on pika meelega teie vastu; sest Ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele" (2.Pet.3,9).
2. võimalus: valmistada loodolevused ilma võimeta valida, sest siis nad ei vali valesti. Milline maailm see oleks? Robotite maailm. Vajuta nupule oma kaaslase seljal ja see ütleb: "Ma armastan sind!" Kas pole tore? Kuid see poleks armastus, sest armastuse aluseks on vaba valik, oma tahte ilmutus. Armastust ei saa sundida, sisse programmeerida. Ül.2,7 ütleb, et "ärge eksitage ega äratage armastust, enne kui see ise tahab!"
Jumal riskeeris tohutult, kui Ta lõi maailma inimestega, kes võivad valida armastada või mitte armastada või koguni vihata – inimestega, kes saavad valida, kas kuuletuda Jumalale või mitte. Kas sina oleksid loonud robotite maailma ja olnud selles õnnelik?
Kui Jumal valis luua maailma, kus inimestel on tõeline valikuvabadus, siis lõi Ta ka võimaluse, et inimesed võivad kasutada seda vabadust kurjasti, tehes seeläbi haiget mitte ainult üksteisele, vaid ka Loojale. Me oleme nii kalduvad unustama, et meie pole need ainsad kannatajad ja et ükski inimene pole kannatanud patu pärast nii palju kui Jeesus!
Kuid miks me küsime Jumalalt: "Miks SINA lubad kannatusi?" Miks ei küsi me õigustatud küsimuse: Miks MEIE lubame kannatusi? Miks inimesed lubavad ja tihti põhjustavad üksteisele kannatusi. Miks nad valivad kurja teha? Miks nad ei vali teha õigust ja head. Miks me kirume Saatanat ja Aadamat-Eevat, et nad valisid patu, kui me ise valime samuti? Nemad suuresti ei teadnud, mida nad tegid; meie teame, mida me pattu valides teeme – Saatana ja kõigi varem elanud inimeste kogemuste valgel – ja ometi valime patustada! Miks? Meil on ju võime valida ka pattu ja halba mitte teha! Miks MEIE lubame kannatusi?
Inimesed karjuvad: "Kus on Jumal Etioopias? Kas Ta ei kuule laste nuttu, kui nad nälgivad surnuks?" Aga kuidas me saame süüdistada Jumalat laste näljast mitte hoolimises, kui suurimad bestsellerid Läänes on raamatud selle kohta, kuidas vähendada oma kehakaalu! Totaalne ülesöömine, end haigeks söömine! Ja siis rasvaimu või arstimid, et kaalu vähendada. Kas me ei mõista, et me sellega mitte ainult valmistame endale kannatusi, vaid lubame ka Etioopia lastele kannatusi!? Kui me ainult valiksime talitada mõistlikult – milleks on Jumal meile võime andnud –, väldiksime nii iseenda kui teiste kannatusi!
Maailmas on küllalt ressursse (ka toitu), et rahuldada kõigi inimeste vajadusi, kuid ühed inimesed (mitte Jumal) VALIVAD ahnitseda endale üleliia, lastes teistel kannatada puuduse all! On alatu süüdistada Jumalat inimeste südametuse, kohusetundetuse pärast! Kui inimesed reklaamivad televiisoris päeva läbi alkohoolseid jooke ning kui keegi joob siis end purju ja sõidab autoga su sõbra või lapse surnuks, kas on siis Jumal süüdi? Mida saab Jumal teha, kui inimesed valivad toota surmajooki, reklaamida surmajooki, juua surmajooki ja juhtida selles joobes autot? Seda tehes nad valivad endale ja teistele kannatusi! Mida saab Jumal teha, kui inimesed valivad valmistada relvi ja kasutada neid käsi, millega võiks toita näljaseid, üksteise pihta tulistamiseks – jällegi kannatuste põhjustamiseks?
Ei, küsimus ei ole selles, miks Jumal lubab kannatusi, vaid hoopis selles, miks meie, intelligentsed olevused lubame ja lausa sihilikult põhjustame kannatusi üksteisele ja kõige enam Jumalale! Aga loodusõnnetused ehk nn. "vääramatu jõud" – kas see pole Jumala töö? Selle kohta ütleb Piibel, et "kõik loodu ühtlasi ägab ja on aina sünnitusvaevas tänini" (Rom.8,22) Miks? "On ju kogu loodu heidetud kaduvuse alla — mitte vabatahtlikult, vaid allaheitja tahtest" (Rom.8,20). Ja selleks allaheitjaks on inimene, patune inimene, oma valikuid tegev inimene. Inimtegevuse pärast loodus "ägab"! Jällegi pole mingit alust süüdistada Jumalat.
Kannatused on osa meie praegusest eksistentsist. Kuid olenemata kannatuste põhjusest, on meie võimuses neid leevendada. Ja seda püüab teha iga Jumala laps koostöös Jumalaga. Seda püüab teha Jumala rahvas tervikuna, Jumala kogudus.
Üks ateist tüütas üht pastorit pidevalt inimkannatusi puudutavate küsimustega. Kus on su Jumal ja miks Ta lubab kannatusi? Kui Jumal oleks olemas, siis Ta võtaks midagi ette jne. Dialoog ateisti ja pastori vahel kestis seni, kuni pastor ükskord küsis: "Mida teeb ateistide kogukond inimkannatuste leevendamiseks? Kui te olete olemas ja kui te hoolite inimestest, mida te siis teete. Kas teil on oma haiglate kett, hädaabi andmise võrgustik, põgenikelaagrid, toidujagamise süsteem suurte ladudega, koolid, kus te õpetate inimesi mitte üksteisele kannatusi põhjustama, vaid neid hoopis leevendama... Kõigeks selleks motiveerib kristlasi nende usk Jumalasse; milleks motiveerib teid teie uskmatus?" Tõesti, ma pole kuulnud ühestki abiandmise või inimkannatuste leevendamise asutusest, mida sponsoreeriks "ateistide kogudus"! Ja miks nad peaksidki seda tegema, kui nende usuks on "enamkohastunu püsimajäämine (eluvõitluses)" ehk tugevama ellujäämine?
Kannatuste otsese leevendamise kõrval kuulutavad kristlased head sõnumit, et kannatused ei kesta igavesti. Jumal teeb neile lõpu! Ka sellel on kannatusi leevendav toime. Ilm.21,4 on tõotus: "Ja Tema [Jumal] pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!"
Jumal mõistab inimkannatusi. Ta on talunud neid Jeesuse Kristuse Isikus füüsiliselt (Heb.12,2.3) ning vaimselt ja hingeliselt on Ta neid talunud kogu patuajaloo vältel. Me võime julgelt öelda, et Jumal kannatab koos meiega ja kui selleks saabub õige aeg, teeb Ta kannatustele igaveseks lõpu. Ta julgustab kannatajaid – Jes.41,10: "Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen sind tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!" Taavet kirjutab oma kuulsas laulus – Ps.23,4: "Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga; Su kepp ja Su sau, need trööstivad mind!" Paulus kirjutab julgustavalt – Rom.8,18: "Sest ma arvan, et selle aja kannatused ei ole midagi tulevase au vastu, mis meile peab ilmsiks saama."
Kannatusi taluda pole kerge. Kannatustes võib meie huulile tõusta palju küsimusi Jumalale. Kord saame neile kõigile vastuse. Jumal julgustab meid vaid olema püsivad kannatustes ja jääma Talle ustavaks. "Ära karda seda, mida sul tuleb kannatada!" ütleb Ta Ilm.2,10. "Ole ustav surmani, siis ma annan sulle elukrooni!"
Üks julgustav laul meie laulikus ütleb: "Läbi suurte kannatuste võidule viib sinu tee. Sama teed on Jeesus käinud, järgne kõiges Temale. Kord ka Iisraeli hulgad kannatusi talusid, kui nad pikil kõrbeteedel kodumaale rändasid." Ka meie oleme teel oma igavesele kodumaale. Kui me talume kannatusi vapralt, jõuame võidule! Kuid ärme ka unusta – nii palju, kui on meie võimuses – leevendada üksteise kannatusi ja Jumala kannatusi!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv