Kandkem vilja evangeeliumitöös
30.04.2005 - (1955)

Pühakirjast loeme 1.Aja.29,10-14: "Ole kiidetud, Jehoova, meie isa Iisraeli Jumal, ikka ja igavesti! Sinul, Jehoova, on suurus ja vägevus, ilu ja hiilgus ja au, kõik, mis on taevas ja maa peal! Sinul, Jehoova, on kuningriik ja Sa oled ennast tõstnud kõigile peaks! Rikkus ja au tulevad Sinult, Sina valitsed kõike, Sinu käes on jõud ja vägi, Sinu käes on kõike teha suureks ja tugevaks! Ja nüüd, meie Jumal, me täname Sind, ja me ülistame Sinu aulist nime! Sest kes olen mina ja kes on mu rahvas, et meil on jõudu nõnda vabatahtlikult anda? Tõesti, kõik tuleb Sinult ja Sinu käest oleme Sulle andnud!"
Nii kiitis Jumalat Taavet, peale seda, kui kogudus oli toonud rikkaliku tänuohvri Jumalale Tema koja tarvis.
Täna tähistame lõikustänu päeva. Muidugi on meie kõigi silmad sellel poodiumil, kuhu on kantud üks tilluke osa Jumala rikkalikest andidest meile sellel aastal. On põhjust olla kogu südamest tänulik Jumalale, kes on meile kõik selle andnud. Muidugi on kõik see kasvanud meie koostöös Jumalaga, aga see on olnud üks tore koostöö.
Oma tänu Jumalale väljendame me mitte ainult tänusõnades, tänupalvetes ja tänulauludes, vaid kindlasti ka tänuohvrites. Kõigepealt ärme unustame tuua Jumala kotta kümnist kõigest saagist, sest nii on ustavad Jumala lapsed toiminud ikka kõigil aegadel. Kuid lisaks sellele võime tuua Jumala kotta oma tänuohvri kas või mõne väljakuulutatud fondi toetuseks. Igal juhul on väga tänuväärt asi olla tänulik. Öeldakse, et tänulikkus on südamehariduse kraadiklaas. See näitab, kui soe on meie süda, kui haritud me tegelikult oleme.
Ja see tänulikkus kutsub meid üles annetama või ohverdama Jumalale mitte ainult oma raha, vaid ka oma aega ja oma energiat. See kutsub meid üles rakendama oma võimed Issanda töösse. Sest muidu võivad meie juures täituda prohvet Jeremija kurvad sõnad – Jer.8,20: "Lõikus on lõppenud, suvi on möödunud, aga meid ei ole päästetud!"
Jah, ajaliku – loomulikult väga tänuväärse ja vajaliku – lõikuse kõrval on veel ka vaimulik lõikus, ja me ei tohi iial seda oma silmist kaotada. Aga nii nagu ajalikuski elus, saame ka vaimulikus elus lõigata vaid seda, mida oleme külvanud. Paulus hoiatab – Gal.6,7-10: "Ärge eksige, Jumal ei anna ennast pilgata, sest mis inimene külvab, seda ta ka lõikab! Sest kes külvab oma lihale, see lõikab lihast kadu; aga kes külvab Vaimule, see lõikab Vaimust igavest elu. Ja kui me teeme head, siis ärgem tüdigem, sest me saame omal ajal lõigata, kui me ei väsi. Seepärast nüüd, et meil veel on aega, tehkem head kõikidele, aga kõige enam usukaaslastele!"
Me kõik igatseme lõigata igavest õnnelikku elu. Me kõik soovime kanda kaunist Vaimu vilja. Me kõik tahame osaleda suurel lõikustänu peol Jumala riigis. See kõik on võimalik, kui me otsustame aktiivselt osaleda vaimulikus külvis, mis toimub siin maailmas olenemata aastaaegadest nii kaua, kuni kestab armuaeg.
Mida selleks teha? Üsna laialdaselt on levinud ütlus, et elu räägib valjemini kui sõnad. Eriti tuletatakse seda meelde inimesele, kes ütleb, et tehke minu sõnade aga mitte tegude järgi. Tõepoolest, halvad, inetud teod võivad teha tühjaks parimagi jutluse, need võivad ajada nurja igasuguse misjonitöö.
Mõned teevad sellest järelduse, et las ma parem elan korralikku usuelu, täis armastust Jumala ja ligimese vastu, ning olen vait. Elu ise tunnistab. Elu on parim jutlus. Nii sünnivad vaikivad kristlased.
Kuid kas on õige vaikida, jättes misjonitöö vaid elu hooleks? Kas elu suudab öelda kõik, mida on meie kohus öelda oma põlvkonna inimestele? Kas me suudame ilma sõnadeta avada inimestele Jumala plaani selle maailma suhtes ja isiklikult nende suhtes?
Loomulikult mitte. Õige kristlane võib näida maailmale hea inimesena, kuid samal ajal veidi imelikuna, isegi fanaatikuna. Inimene peab selgitama, miks ta sellist elu elab, miks ta käib seal ja jätab teise kohta minemata. Ta peab juhtima inimesi Kristuse juurde.
Tegelikult ma küsiksin: kuidas on üldse võimalik armastada Jumalat ja Temast vaikida; kuidas on võimalik armastada ligimest ja mitte rääkida talle lunastuse teest? Kas selline inimene on õige kristlane, kas selline on korralik usuelu?
Aga milline jõud on heas tunnistuses, mida saadab hea elu! Just selleks oleme me kutsutud. Jeesus ütles enne lahkumist – Apt.1,8: "Te saate Püha Vaimu väe, kes tuleb teie peale, ja peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kõigel Juuda- ja Samaariamaal ja maailma otsani!"
See on misjonitöö: tunnistamine eluga ja sõnaga. Kui need käivad ühes faasis ning on süüdatud Jumala armastusest, on tulemused imelised.
Ja misjonitööst osalema on kutsutud kõik: lastest kuni vanakesteni. Üks 80-aastane naine tuli koguduse keskusesse, et anda üle põll, mille ta oli valmistanud koguduse sekretäri jaoks. Ta kiirustas, kuid koguduse juht palus tal siiski sisse astuda, et mõni sõna vestelda. "Ainult 10 minutit," ütles see vana koguduse õde, "mul on täna vaja veel palju asju ära teha."
Kui julgustav on näha vanakest, kes aina toimetab, isegi kiirustab, kuna tal on nii palju teistele head teha. See teeb ta tervemaks, õnnelikumaks ja justkui nooremaks. Seejuures pole tal tarvis muretseda. Jeesus ütles – Mat.10,42: "Kes iganes üht neist vähemaist joodab karikatäie külma veega ta jüngri nime tõttu, tõesti ma ütlen teile, see ei jää ilma oma palgast!"
Taas ütles Jeesus – Mat.10,32.33: "Igaüks nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan minagi oma Isa ees, kes on taevas. Aga kes iganes mind ära salgab inimeste ees, teda salgan minagi oma Isa ees, kes on taevas!"
Kuidas, millest tunnistada? Raske probleem? – Sugugi mitte, kui siingi järgida Jeesuse õpetust – Luk.7,22: "Minge ja kuulutage ..., mida te olete näinud ja kuulnud: pimedad näevad jälle, jalutud käivad, pidalitõbised saavad puhtaks, kurdid kuulevad, surnud äratatakse üles, vaestele kuulutatakse evangeeliumi." Tunnistage sellest, mida olete ise õppinud ja kogenud.
Üks hea inimesele lähenemise võimalus on hädas aitamine. Kas on meie silmad alati avatud inimeste hädadele? Kui kellegi kodu hävib tules, kas me ruttame tema juurde oma abipakkumisega? Ühe adventkoguduse aastapäeva ajal varastati ühe kaugelt saabunud külalise auto. Teade oli kõigile shokeeriv, kuid üks meie vend reageeris sellele oma auto andmisega külalisele ja tema perele kojusõiduks.
Jumal kutsub meid vilja kandma "kõiges heas töös" (Kol.1,10). Selleks aga, et kanda vilja, tuleb esmalt külvata seeme. Mis juhtub aga seemnega? Jeesus selgitab – Joh.12,24.25: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile: kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja! Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab siin maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks."
Jeesus elas selle tõe läbi otseselt – ja nii mõnigi on Temale järginud – kuid me kõik võime seda läbi elada, surres enesele, loovutades oma elu inimeste teenimiseks. See mõte võib tunduda meile võõrana, kui me tunneme end siin maailmas väga kodus, kuid kui me vaid näeksime elu Jumala pilguga, siis me ei viivitaks end sellele tööle pühendamisega.
Võivad tulla raskused, kuid ei maksa kohe põgeneda. Karl Betsher ühes Aafrika meditsiinilises misjonijaamas sai teate ülestõusust ja kutse põgeneda. Kui ta kõhkles, toodi tema juurde üks naine, kes vajas operatsiooni. Ta nägi selles Jumala kätt. Sellel õhtul luges ta Piiblit enam kui tavaliselt ja tema tähelepanu juhiti 2.Ms.14,13 peale, kus on öeldud: "Ärge kartke, püsige paigal, siis te näete Jehoova päästet, mille Ta täna teile valmistab!" Ja tõesti, misjonijaam jäi alles, olles selles piirkonnas suureks õnnistuseks.
Ja lõpuks loeme 2.Kor.9,6-15: "Aga pange tähele: kes kasinasti külvab, see lõikab ka kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see lõikab ka rohkesti. Igaüks andku nõnda, kuidas süda kutsub, mitte kurva meelega ega sunniviisil, sest Jumal armastab rõõmsat andjat. Aga Jumal on vägev teile andma kõike armu rohkesti, et teil ikka oleks kõike igati küllaldaselt ning oleksite rikkad iga hea teo tarvis, nõnda nagu on kirjutatud: "Ta puistab välja, Ta jagab vaestele, Tema õigus püsib igavesti!"
Aga Tema, kes annab seemet külvajale, annab ka leiba toiduseks ja rohkendab teie külvi ja kasvatab teie õiguse vilja, nõnda et te, saades rikkaks kõige poolest, võiksite helde südamega teha kõike head, mis meie läbi valmistab tänu Jumalale. Sest selle anni kaudu antud abi ei kõrvalda mitte ainult pühade puudust, vaid toob ka rohket õnnistust selle läbi, et paljud tänavad Jumalat ja selle abistamise tõestuse tõttu ülistavad Jumalat selle eest, et te nii allaheitlikult tunnistate Kristuse evangeeliumi ja nii helde südamega teete andide osalisteks neid ja kõiki, ja oma palvetes teie eest nad avaldavad igatsust teie järele Jumala üliväga suure armu tõttu, mis teile on osaks saanud. Tänu olgu Jumalale Tema ütlematu suure anni eest!"
See ei ole niivõrd üleskutse rikkaliku ohvrianni toomiseks lõikustänu nädala puhul, kuivõrd üldine üleskutse pühendada Jumalale rohkem oma aega, jõupingutusi ja ka vahendeid, kui vaja, et külvata rohkem misjonitöö seemet, et me võiksime ka rohkem lõigata.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv