Kuidas säilitada usku
30.06.2007 - (1701)

1.Pet.1,3-9: "Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurt halastust mööda meid on uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärandi saamiseks, mis taevas on tallel teie jaoks, mida Jumala väega valvatakse usu läbi õndsuse jaoks, mis on valmis ilmsiks tulema viimsel ajal! Sellest te väga rõõmutsete, kuigi te nüüd vajaduse korral pisut kurvastute mõnesugustes kiusatustes, et teie usk, kui see on läbi katsutud, leitaks kallihinnalisem olevat kullast, mis kaob ja siiski tules läbi katsutakse, ja oleks teile kiituseks ja hiilguseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel, keda te küll ei ole näinud, ja siiski armastate, kellesse te nüüd usute, kuigi te Teda ei näe, ja rõõmutsete ütlematu ning väga kalli rõõmuga, kes saavutate usu eesmärgi, hingede õndsuse."
Enamus inimestele on usu juurde tulek väga elav, sageli ka emotsionaalne kogemus. Kuid üks asi on hakata uskuma, hoopis teine asi on säilitada seda usku ja kasvada selles usus. Jah, kahjuks ei õnnestu paljudel säilitadagi seda usku, rääkimata selles kasvamisest, sest hingevaenlane "käib ümber nagu möirgaja lõukoer, otsides, keda neelata!" (1.Pet.5,8). Ja Jumalgi paneb vahel meie usu proovile, soovides, et see kasvaks ja tugevneks.
Küsimus on: Kuidas suudan ma säilitada usku? Kuidas saan ma jääda ustavaks Jumalale – sellele tõotusele, mille olen Talle ristimisel andnud? Kuidas võin ma hoiduda langemast? Mida saan ma teha, et minuga ei juhtuks see, mida Jeesus kirjeldas tähendamissõnas? Mrk.4,16.17: "Mis külvati kaljusele maale, on need, kes, kui nad sõna kuulevad, seda kohe rõõmuga vastu võtavad; aga neil ei ole juurt enestes, vaid nad kestavad ainult üürikese aja: pärast, kui tõuseb viletsus või tagakiusamine sõna pärast, nad taganevad varsti."
Paljud kristlased on nagu sprinterid – stardivad kiiresti ja otsustavalt, täies energiat ja elevust, kuid varsti on jõud otsas ja nad sörgivad hingeldades vaevaliselt edasi; mõni loobub hoopiski. Jumal aga otsib endale pikamaajooksjaid, kes läbivad distantsi energiliselt lõpuni!
"Loobumine" on üks meie kultuuri märksõnadest. Paljud alustavad dieedi pidamisega, kuid varsti loobuvad – liiga raske! Paljud alustavad õpinguid kõrgkoolis, kuid varsti loobuvad – liiga raske! Paljud loobuvad töökohast – liiga raske! Ehk leian midagi kergemat. Paljud loobuvad konfliktide lahendamisest abielus ja kõnnivad lihtsalt ära. Niipea, kui miski osutub raskeks, loobutakse.
Ja nii on ka vaimulikus elus. Kui usust kinnipidamine osutub raskeks, loobutakse. Kuidas siis säilitada usku? Ma ei oska vastata kõigile sellega seotud küsimustele, kuid üht võin öelda: MEIE USK VÄÄRIB SÄILITAMIST! Peetrus ütleb, et meie usk on kallihinnalisem kullast, mis kaob, kuigi seda tules puhastatakse. Selle tulemuseks on uussünd ja elav lootus. Selle usu läbi on meil kadumatu ja rüvetamatu ja närtsimatu pärand taevas.
Ja see pole veel kõik. Peetrus ütleb, et selle usu pärast varjab Jumal meid oma väega ja see valmistab meile suurt rõõmu isegi paljude kannatuste keskel! Selline usk väärib ju säilitamist! Siin on neli nõuannet usu säilitamiseks:
1. TUNNE OMA USKU. Apostel Paulus kirjutab – 2.Tim.1,12: "Ma tean, kellesse ma usun!" Me peame teadma, mida tähendab olla kristlane, mida Piibel selle kohta õpetab.
Suur evangelist George Whitefield küsis kord ühelt söekaevurilt, mida ta usub. "Oh, see on lihtne," vastas kaevur, "mina usun seda, mida usub minu kirik."
"Ja mida usub sinu kirik?" küsis evangelist.
"Kirik usub seda, mida usun mina," vastas kaevur.
"Aga mida sa siis usud?" ei jätnud evangelist teda rahule.
"Kaevur mõtles hetke ja siis ütles: "Kirik ja mina – me usume ühte ja sama!"
Kas sina usud ka sama, mis sinu kirik – ja rohkem sa ei teagi? Piibel õpetab, et me peaksime olema "alati valmis andma vastust igaühele, kes meilt nõuab seletust lootuse kohta, mis meis on" (1.Pet.3,15).
Üks rändur valmistus pikaks matkaks. Sõber küsis talt, kas ta on kõik asjad korralikult pakkinud, mille peale ta vastas: "Jah, mul on mu matkajuhis, lamp, peegel, mikroskoop, köide parimat poeesiat, päris kopsakas komplekt vanu kirju, lauluraamat, mõõk, haamer ja üks kogumik häid raamatuid."
Selle peale ütles sõber murelikult: "Aga sul ei mahu kõik need asjad ühte kohvrisse ära."
"Mahuvad küll," vastas rändur, "need ei võta palju ruumi." Seejärel asetas ta kohvrisse Piibli ja sulges luku.
Roomlastele 10:17 on kirjutatud: "Nii tuleb siis usk kuuldust, aga kuuldu Kristuse Sõna kaudu." Kui soovid säilitada usku, pead sa teadma, mida usud. See kõik on kirjas Piiblis, mida on kutsutud ka Jumala armastuskirjaks sinule. Oled sa kunagi saanud armastuskirju? Mina olen. Olen neid ka kirjutanud. Ja üht ma võin öelda kohe kindlasti – neid ei jäeta lugemata! Neid loetakse ikka ja jälle, hoolikalt, rahulikult, rõõmuga nautides, püüdes jätta meelde kõige olulisemad fraasid. Mõnel armunul on peas terve kiri! Oh, et me oleksime Jumalasse selliselt armunud!
Esimene nõuanne on siis: Tunne oma usku.
2. TOIDA OMA USKU. Usk, nagu kõik elav, sureb lõpuks välja, kui seda ei toideta. Selleks vajame me n.ö. vanamoelist "hinge toitu." Ma pakun välja sellise menüü:
a) Jumala Sõna. Jeesus ütles – Mat.4,4: "Kirjutatud on: inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igaühest sõnast, mis lähtub Jumala suust!"
b) Kristlik osadus. Suhtle võimalikult palju teiste kristlastega, eriti endast "küpsemate" kristlastega, üksteise "õhutamiseks armastusele ja headele tegudele" (Heb.10,24). Nende kogemused ja tunnistused toidavad sinu usku.
c) Palve. Kui kristlik osadus on suhtlemine teiste usklikega, siis palve on suhtlemine Jumalaga ja selle tähtsust usu toitmisel ei ole võimalik ülehinnata. Ei ole võimalik palvetada liiga palju. "Palvetage lakkamata!", kutsub üles Paulus (1.Tes.5,17). Palved ja palvevastused kasvatavad kõige paremini meie usku.
d) Ühine jumalateenistus. Keegi on öelnud: "Väike usk viib sind taevasse; suur usk toob taeva maa peale." Kui koguneb palju usklikke, ühel meelel, siis laskub tõepoolest taevas nende juurde! Olete seda kogenud? Kindlasti olete! Ja võite veelgi kogeda. Sellepärast on jätnud Paulus hea üleskutse – Heb.10,25: "Ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid manitsegem üksteist, ja seda enam, et näete selle päeva lähenevat."
Et toita oma usku, peab sul olema SOOV kasvada vaimulikult. Kõik algab soovist. Ja siis vii see soov ellu: loe Jumala Sõna, suhtle teiste kristlastega, palveta ning võta osa ühistest jumalateenistustest.
3. JAGA OMA USKU. Igaüks, kes ei jaga oma usku, kaotab lõpuks selle. Meil on tõde, mis teeb inimesed vabaks – vabaks Saatana ja patu väest. Kuidas saame me istuda tegevusetult ja vaadata, kuidas inimesed surevad ilma lootuseta? Me ei saa seda. See ei tähenda, et meie tunnistuse peale saavad kõik päästetud. Kuid tehkem vähemalt oma osa, külvates evangeeliumiseemet ja palvetades inimeste eest, jättes ülejäänu Jumala hooleks.
Üks vähemtuntud evangelist kõneles ühel suurel kogunemisel, kus järgmisel õhtul pidi kõnelema Billy Graham. Billy aga jõudis kohale ühe päeva võrra varem ja nii pani ta mütsi pähe ja tumedad prillid ette, et keegi teda ära ei tunneks, ning poetas end rahva sekka. Tema ees istus üks vanem mees, kes näis pingsalt kuulavat evangelisti. Kui evangelist tegi üleskutse tulla ette ja anda end Jumalale, otsustas Billy Graham tegelda pisut isikliku evangelismiga. Ta koputas mehele õlale ja küsis: "Kas sa ei soovi võtta vastu Kristust oma Päästjaks. Ma tulen rõõmuga koos sinuga ette, kui sa seda soovid." Mees vaatas hetke Billyt ja siis ütles: "Ei, ma ootan, kuni tuleb suur mees homme õhtul."
See mees kujutab paljusid, kes arvavad, et evangelism on "suurte meeste," mitte "väikeste vendade" asi. Kuid see on kõigi asi – iga Kristusesse uskuja asi.
Kuidas siis aitab usu jagamine seda usku säilitada? Oma suutmatuse tunnetamine suunab meid rohkem lootma Jumala peale, sõltuma Temast. Kindlusetus ajab meid põlvedele. Tekkivad probleemid ja üleskerkivad küsimused sunnivad meid rohkem uurima tõde Jumala Sõnast. Ühe inimese võitmine innustab meid jagama veelgi rohkem oma usku.
4. VALVA OMA USKU. Paulus kirjutab Timoteosele – 1.Tim.6,20: "Oh Timoteos! Hoia enda hooleks antud vara ning pöördu ära kõlvatuist tühjest juttudest ja valenimelise tunnetuse väidetest." Mis siis ohustab meie usku, mille suhtes peaksime olema eriti valvsad?
a) Laiskus, tegevusetus; lähed kirikusse saama, mitte andma.
b) Liiga suur rõhuasetus tunnetele. Tunded on heitlikud ja muudavad kiiresti oma suunda, nagu tuul Pärnu linna majade vahel.
c) Liiga suur rõhuasetus loogikale, inimlikule tarkusele. Kõike pole võimalik tõestada või ära seletada.
d) Kibe või negatiivne suhtumine. Ära vaata inimestele; vaata Jeesusele – Tema on meie eeskuju, meie usu alustaja ja lõpetaja. Siis ei lange meie tuju iial.
e) Meeleheide. Kui me eksime, on parim seda tunnistada ja paluda andestust, tõusta ja minna edasi.
f) Hingevaenlase rünnakud. Neist ei pääse ükski Jumala laps. Kuid mida lähemal sa seisad Jumalale, seda kergem on vaenlase rünnakud ära tunda ja koos Jumalaga võita. Jakoobus kirjutab – Jak.4,7.8: "Siis alistuge Jumalale! Seiske vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest. Tulge Jumala ligi, siis Tema tuleb teie ligi!"
Jumal soovib, et me säilitasime oma usu. Jeesus soovib, et Tema ohver meie eest ei oleks toodud asjata. Mida kõik on Jumal oma armastuses teinud, et me ei läheks kaduma. Mõelge Kolgatale. Mõelge eluasemetele taevas. Mõelge Jeesusele. Ja mõelge oma usule, et seda säilitada lõpuni. Selleks:
TUNNE OMA USKU ehk tea, mida sa usud.
TOIDA OMA USKU, iga päev.
JAGA OMA USKU, nii sageli, kui suudad.
VALVA OMA USKU, et seda mitte kaotada.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv