Teie olete maa sool
30.07.2005 - (2550)

Juhtmõtteks loeme ühe salmi Jeesuse kuulsast Mäejutlusest – Mat.5,13: "Teie olete maa sool. Aga kui sool tuimub, millega saab teda teha soolaseks? Ta ei kõlba enam millekski kui välja visata ja inimeste tallata."
Jeesus kõneleb siin oma järelkäijatele – ja oma järelkäijatest. Teie olete maa sool. Te pole mingid iluasjad siin maailmas, nagu briljandid või kullast valmistatud ehted, et inimesed teid imetleksid; ei ole te ka mingid magusad maiustused; te olete lihtsad nagu sool, kuid samal ajal vajalikud nagu sool. Teil on oma maitse. Perenaised teavad, kui väga raske on teha ilma soolata maitsvat toitu. Siit on tulnud isegi vanasõna: "Parem suutäis soolast kui maotäis magedat!" On teiega juhtunud, et olles võtnud osa mõne tähtpäeva tähistamisest, kus te olete söönud palju head ja kallist toitu, jõudnud koju, tunnete vastupandamatut soovi suutäie "taheda," s.o. soolase järele? Minuga on see juhtunud palju kordi!
Jeesus ütleb: Teie olete see maa sool! Kuid kas me saame aru Jeesuse hoiatusest: "Aga kui sool tuimub, millega saab teda teha soolaseks? Ta ei kõlba enam millekski kui välja visata ja inimeste tallata." See tuletab meelde lõiku Jeesuse kirjast Efesose kogudusele – Ilm.2,4: "Aga mul on sinu vastu, et sa oled maha jätnud oma esimese armastuse." Kuid see meenutab ka lõiku Jeesuse kirjast Laodikea (lõpuaja) kogudusele – Ilm.3,15.16: "Ma tean sinu tegusid, et sa pole külm ega kuum. Oh, oleksid sa külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, siis tahan ma sind välja sülitada oma suust!"
Et inimene võib usus ja armastuses jahtuda, seda on võimalik mõista, kuid et sool tuimub – kes seda enne on näinud? Sool võib saada otsa, täiesti ära sulada, kuid et see võiks jääda alles, muutudes tuimaks ehk mitte soolaseks, kõlvates vaid puistamiseks tee peale, tee katteks – kes suudaks seda mõista? Ilmselt on meil, kes me oleme harjunud puhta soolaga, seda raske mõista. Kuid maailmas on olemas ka kivisoola – kivikristalle, mille sees on sool – ja need võivad tõepoolest muutuda maitsetuks, kui sool nende seest on veega välja uhutud.
Seda mõtet näib toetavat ka evangelist Markuse aruanne, kus on Jeesuse sõnad üles kirjutatud nii – Mrk.9,50: "Sool on hea; aga kui sool tuimaks läheb, millega te teete ta maitsekaks? Olgu teil enestes soola ja pidage rahu isekeskis!"
Sool on meie sees. Jumal on selle sinna pannud. Ja selle vähenemisel või kadumisel jääb kaks võimalust: kas taastada sool meie sees, teha meid uuesti soolaseks, või visata meid ära "inimeste tallata." Samuti on Laodikea aja leigel kristlasel kaks võimalust: kas saada uuesti kuumaks, või olla välja heidetud Jumala riigist! Armas kristlane, mõtle, mis saab sinust, kui sa muutud tuimaks ja leigeks – ja kui sa jääd selliseks.
Sool ei ole sool, kui see ei ole soolane. Kristlane ei ole kristlane, kui ta ei peegelda Kristust ega täida soola funktsioone. Mida teeb siis sool?
Sool desinfitseerib ja säilitab, hoiab alal. Ja tuleb kohe lisada, et sool ei ole mõeldud enda säilitamiseks! Vaimulikult peaks see tähendama, et kristlane pärsib patu vohamist; tal on ühiskonda puhastav ja säilitav toime.
Et sool võiks seda head ja vajalikku tööd teha, peab ta tungima lihasse. Mis juhtus veeuputuse ajal? Pühakiri vastab – 1.Ms.7,21: "Siis heitis hinge kõik liha, mis maa peal liikus, niihästi linnud kui lojused ja metselajad ja kõik roomajad, kes maa peal roomasid, ja kõik inimesed ka." Miks hävis kõik liha? Aruanne teatab – 1.Ms.6,12.13: "Ja Jumal vaatas maad, ja näe, see oli raisku läinud, sest kõik liha maa peal oli oma eluviisides raiskunud! Ja Jumal ütles Noale: "Ma olen otsustanud teha lõpu kõigele lihale, sest maa on täis nende vägivalda, ja seepärast, vaata, ma hävitan nad ühes maaga!""
"Liha" oli roiskunud, kuna soola oli liiga vähe! Me ei tea täpselt, kui palju inimesi elas enne veeuputust maa peal, kuid me teame täpselt, kui palju neist uskus Noa jutlust ja läks laeva – koos Noaga ainult 8 inimest! Seda oli liiga vähe nii suure rahvahulga kohta! Ja neist kaheksastki oli tõeliselt tuline usklik vaid Noa üksi. Pühakiri teatab – 1.Ms.6,9: "See on jutustus Noa soost: Noa oli üks õige mees, täiesti vaga oma rahvapõlve seas; Noa kõndis ühes Jumalaga." Noa pere tuli koos Noaga kirikusse; seegi oli hea – nad pääsesid – kuid Noa üksi oli täiesti vaga oma rahvapõlve seas, kõndides alati Jumalaga. Aga seda oli maailma patu ohjeldamiseks liiga vähe!
Piiblist me võime lugeda "ridade vahelt" välja ka jumaliku retsepti "liha" säilitamiseks. See selgub Aabrahami kahekõnest Jumalaga – 1.Ms.18,23-33: "Ja Aabraham astus ligi ning ütles: "Kas tahad tõesti hävitada õige ühes õelaga? Vahest on linnas viiskümmend õiget? Kas tahad siis need hävitada ega taha paigale andeks anda nende viiekümne õige pärast, kes seal on? Jäägu sinust kaugele see tegu, et tapad õige ühes õelaga, et õigel käib käsi nagu õelalgi! Jäägu see Sinu poolt tegemata! Kas kõige maailma Kohtumõistja ei peaks tegema õigust?"
Ja Jehoova ütles: "Kui ma Soodoma linnast leian viiskümmend õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale." Aga Aabraham kostis ning ütles: "Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga rääkida, kuigi olen põrm ja tuhk! Vahest puudub viiekümnest õigest viis? Kas tahad siis nende viie pärast hävitada kogu linna?" Ja Tema vastas: "Ma ei hävita, kui sealt leian nelikümmend viis!"
Ja ta jätkas veelgi kõnelust Temaga ning ütles: "Vahest leidub seal nelikümmend?" Ja Tema vastas: "Ma ei tee seda neljakümne pärast!" Aga ta ütles: "Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel räägin! Vahest leidub seal kolmkümmend?" Ja Tema vastas: "Ma ei tee seda, kui sealt leian kolmkümmend!"
Siis ta ütles: "Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga rääkida. Vahest leidub seal kakskümmend?" Ja Tema vastas: "Ma ei hävita kahekümne pärast!" Aga ta ütles: "Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel üksainus kord räägin! Vahest leidub seal kümme?" Ja Tema vastas: "Ma ei hävita kümne pärast?" Ja Jehoova läks ära, kui oli lõpetanud kõneluse Aabrahamiga; ja Aabraham läks koju."
Ilmselt alla kümne õige inimese "soola" ei oleks suutnud üht linna roiskumisest ära hoida. Aga Soodomal ei olnud oma õiget Noadki! Jumala inglid pidid vähesed armuleidnud jõuga linnast välja tooma, kusjuures üks neist jäi poolele teele!
Soolana on meil väga oluline missioon siin maailmas. Selle soola olemuse paremaks mõistmiseks loeme 3.Ms.2,13: "Ja kõik oma roaohvriannid soola soolaga, ärgu puudugu su roaohvrites su Jumala osadusesool; ohverda soola kõigis oma ohvriandides!" Mis on meil kristlastel tegemist ohvritega? Aga kuulge, mis apostel Paulus kirjutab – Rom.12,1: "Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumalale meelepäraseks ohvriks. See olgu teie mõistlik jumalateenistus."
Meie oleme need ohvrid! Ja ilma osadusesoolata ei saa olla üht püha ja Jumalale meelepärast ohvrit! Mis on see osadusesool? Mille läbi on meil osadus Jumalaga. Ilmselt usu ja usalduse läbi – usu läbi Jeesuse Kristuse andestavasse ja pühitsevasse armusse, Jeesuse Kristuse õigusesse. Kas me oleme andnud end selliseks ohvriks Jumalale – ohvriks, milles ei puudu osadusesool? Oh, kui armas on see kristlik osadus! See tõmbabki meid siis. See hoiabki meid koos. Ja see kutsub teisigi ühinema meiega.
Rääkides soolast, ütles Jeesus ka need sõnad – Mrk.9,49: "Sest igaüht peab tulega soolatama!" Ilmselt vajame me erilisi läbielusid, et muutuda soolaseks ja et säilitada seda soolasust. Tulega soolamine viitab tulistele, kuumadele kogemustele, mis kasvatavad usku ja usaldust ning selle kaudu ka osadust.
Võib-olla võib tulega soolamiseks nimetada ka ristimist Püha Vaimu ja tulega, millele osutas tähelepanu Ristija Johannes, öeldes – Mat.3,11: "Mina ristin teid küll veega meeleparanduseks, aga kes tuleb pärast mind, on vägevam minust ja mina ei ole kõlvuline Temale jalatseidki kandma, Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega." Püha Vaim on hästi tuntud oma puhastava töö poolest ning usu kasvataja ja kinnitajana.
Soolast kristlase elus kirjutab ka apostel Paulus – Kol.4,6: "Teie kõne olgu alati armu sees, soolaga soolatud, et te teaksite, kuidas teil tuleb igaühele kosta." Maailma inimestel on oma sool, millega nende kõne on soolatud, ja mõne inimese jutt on kohe väga soolane! Aga usklikel on oma sool, mis teeb nende kõne meeldivaks. Selle selgituseks kirjutab Paulus – Ef.4,29: "Ükski nurjatu sõna ärgu tulgu teie suust, vaid ainult seesugune, mis on hea tarvilikuks kasvatuseks, et see pakuks mõnu kuulajaile." Õige sool õige toidu sees õigel määral pakub tõesti mõnu!
Selle kohta kirjutab Peetrus nii – 1.Pet.3,15.16: "...vaid pühitsege Issandat Kristust oma südameis, olles alati valmis andma vastust igaühele, kes teilt nõuab seletust lootuse kohta, mis teis on. Aga vastake tasaduse ja kartusega, ja teil olgu hea südametunnistus, et jääksid häbisse selles, mida teist paha räägivad need, kes teotavad teie head eluviisi Kristuses."
Meie kõne olgu "armu sees, soolaga soolatud," kirjutas Paulus. See on armastuse sool, mis teeb meie kõne vastuvõetavaks ja meid meeldivateks inimesteks. Aga seda olla on meie kohus. Me oleme maa sool. Ärme unustame, et me oleme oma venna hoidjad! Meist oleneb paljude inimeste saatus. Jumal ütles kord Paulusele – Apt.27,24: "Ära karda Paulus, sa pead saama keisri ette, ja vaata, Jumal on sulle kinkinud need kõik, kes on ühes sinuga laeval!"
Kas me näeme neid inimesi, kes on ühes meiega meie elulaeval? Mõned neist on meie pere liikmed; teised meie kaugemad sugulased. Kuid need ei tarvitse olla meie sugulased, nagu need inimesed, kes olid ühes Paulusega laeval. Ometi päästeti nad kõik tol korral hukkumisest Pauluse pärast! Paulus oli tõeline maa sool. Ole seda ka sina? Selleks oled sa kutsutud.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv