Kristlus toimib!
30.07.2011 - (1617)

2.Tim.4,16-18: "Kui ma esimest korda kohtus kostsin enese eest, ei olnud ükski mulle toeks, vaid kõik jätsid mind maha. Ärgu arvatagu seda neile süüks. Aga Issand seisis minu eest ja kinnitas mind, et sõna kuulutamine minu läbi teostuks täiel määral ja kõik paganad kuuleksid seda; ja ma pääsesin lõukoera suust. Küll Issand mind ka välja tõmbab kõigist kurjadest tegudest ja aitab oma taevasesse riiki. Temale olgu austus ajastute ajastuteni! Aamen."
Lugu räägib talendikast muusikust, perekonnanimega Holland, kes unistas edust ja kuulsusest klassikalise muusika loojana. Kuid ta mõistis, et selle saavutamiseks läheb aega. Nii otsustas ta alustuseks, enda ja oma naise ülalpidamiseks, asuda tööle orkestrijuhina kohalikus keskkoolis. Ta uskus, et see töö on talle vaid ajutine, kuni ta saavutab oma suurema ja kõrgema eesmärgi.
Kuid aeg läks ja töö õpilastega võttis temalt kogu energia. Ikka veel lootis ta, et ühel päeval jääb aega ja energiat üle, et alustada oma sümfoonia kirjutamist. Kuid seda aega ei tulnud kunagi. Kohustused kodus pere kasvades ja koolis muusikaklasside rohkenedes aina kasvasid, kuni mees sai aru, et tema unistus jätta maailma klassikalisse muusikasse endast jälje, pärandi, jääbki vaid unistuseks.
Töötanud selliselt lastega 35 aastat, tabas kooli raske majanduskriis. Raha nappis ja kusagilt tuli kokku tõmmata. Ehkki härra Holland võitles mehiselt orkestri ja muusikaklasside allesjäämise eest, otsustas kooli nõukogu siiski hoida kokku just selle valdkonna arvel. Tehti otsus, et alates järgmisest õppeaastast pole enam muusikaklasse ega orkestrit, kuna kool ei jõua maksta selle eest. Härra Hollandil on aeg minna pensionile.
Mõni päev pärast kooliaasta lõppu tuleb mees kooli, et viia sealt ära talle kuuluvad asjad. Tema töö siin on läbi. Ta lahkub oma armastatud klassiruumist viimast korda. Kõndides mööda koridori, tunneb ta end vana ja väsinuna, tühja ja pettununa.
Eks ole me kõik kogenud vahel sellist pettumuse tunnet. Isegi suur apostel Paulus tundis pettumust. Me räägime sellest lähemalt pisut hiljem.
Kuid enne seda tahan ma öelda, et meil kõigil on unistused ja me kõik otsime asju, mis teeks meie elu paremaks, kergemaks, õnnelikumaks. "Kas on sellest mulle kasu?" küsime me tihti. "Kas see teeb mu elu natukegi kergemaks?" Me otsime asju, mis toimivad. Ja kui oleme veendunud, et miski toimib ja me saame seda endale lubada, siis me tavaliselt püüame seda saada. Nii leiame me end tihti küsimas: "Kas see toimib? Kas sellest on tõesti kasu?"
Seda küsimust võib rakendada ka kristluse kohta. Kas see toimib? Kas kristlus toimib, või on see vaid üks unistus, mis valmistab lõpuks pettumuse? Paljud ei vaevu sellesse süüvida ja vastavad ruttu: "Ma ei usu seda... ja ma ei ole huvitatud ka seda välja uurima." Samal ajal tunnistavad teised – miljonid inimesed – rõhutatult ja entusiastlikult: "Jah, see toimib! Ma olen leidnud, et kristlaseks olemine on tõeline õnnistus! See muutis mu elu, parandas mu suhted kaasinimestega! See tõesti toimib!"
Aga küsigem: Kui kristlus toimib – ja Piibel ütleb, et see toimib – kui selle tulemuseks on tõesti armastuse, rõõmu, rahu, headuse ja lahkusega täidetud elu, kui see tõesti parandab dramaatiliselt suhteid, miks ei ole siis rohkem inimesi, kes soovivad saada kristlaseks, kes soovivad Jeesust oma isiklikuks Päästjaks?
Võib-olla on probleem selles, et me pole esitanud oma sõnumit selgesti. Võib-olla on inimesed tulnud valede, isekate, enesekesksete ootustega ning seepärast pettunud. Ja nii on nad läinud ära tühjana, saamata seda, mida lootsid.
Tegelik küsimus seega pole: KAS kristlus toimib? Pigem on see: KUIDAS kristlus toimib? Mis on Kristuse õpetuses sellist, mis muudab meie elu paremaks? Et sellele küsimusele vastata, vähemalt osaliselt, pöördugem 2. Timoteose 4. ptk. poole. Nende ridade kirjutamise ajal on apostel Paulus vanglas, süüdistatuna vastuhakus Rooma võimule. Vähemalt ühe korra on ta juba seisnud kohtu ees ja nüüd ootab kohus lisatõendeid tema süüdistajailt. Siin, Timoteosele kirjutatud 2. kirja 4. peatükis ilmutab ta, kuidas kristlus toimib ja muudab meie elu.
1. JUMAL ANNAB MEILE ARMU TALUDA ELU PETTUMUSI.
Selle peatüki 16. salmis Paulus ütleb: "Kui ma esimest korda kohtus kostsin enese eest, ei olnud ükski mulle toeks, vaid kõik jätsid mind maha. Ärgu arvatagu seda neile süüks."
Kas te märkate pettumust Pauluse toonis? Et teha asja veelgi hullemaks, teatab 10. salm: "Deemas jättis mind maha ning hakkas armastama seda maailma ja läks Tessaloonikasse."
Oma kirjades mainib Paulus paljusid oma sõpru. Nad oleksid võinud tunnistada tema kasuks. Nad oleksid võinud seista ta kõrval ja öelda: "Me teame, et Paulus pole mässaja. Me teame, et tema vastu tõstatatud süüdistused on alusetud. Me teame, et ta on süütu." Nad oleksid võinud Paulust toetada, kuid mingil põhjusel, võib-olla kartusest oma enda elu pärast, hoidsid nad eemale. Ja Paulus kirjutab pettunult: "Ükski ei olnud mulle toeks, kõik jätsid mu maha!"
Kuidas teie saaksite hakkama sellise pettumuse ja südamevaluga? Vaadakem, kuidas sellega tuli toime Paulus, kes oli seda õppinud Jeesuselt.
Ta palvetab: "Ärgu arvatagu seda neile süüks." Hämmastav suhtumine, kas pole? Kuid Paulus ei tulnud selle peale ise. Ta õppis seda aastaid tagasi, kui ta valvas nende riideid, kes viskasid Stefanose kividega surnuks. Enne surma oli Stefanos vaadanud taeva poole ja hüüdnud: "Issand, ära arva seda pattu neile süüks!" (Apt.7,58-60).
Ja kellelt õppis seda Stefanos? Jeesuselt. Vaadates ristilt alla nende peale, kes olid Teda peksnud ja mõnitanud ning ristile naelutanud ja kes nüüd naersid ja teotasid Teda, palvetas Jeesus Jumala poole: "Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!" (Luk.23,34).
Siit selge sõnum: Kui kristlast tabab pettumus, ta andestab. Kui sa ei andesta, ajab kibestumine oma juured sügavale sinu ellu ja hävitab selle.
Pole vist kedagi, kes poleks kogenud pettumist ja südamevalu. Võib-olla on seda põhjustanud su abikaasa. Te seisite altari ees ja tõotasite teineteisele igavest truudust, lubasite toetada üksteist nii heas kui halvas, nii rikkuses kui vaesuses, nii tervises kui haiguses. Kuid siis läksid asjad käest ära ja see, keda sa usaldasid, jättis su maha. Sa oled pettunud ja su süda valutab.
Või oli sul sõber, kes tõotas olla alati sinuga ja ütles, et sa võid loota temale. Aga kui tulid probleemid, ei soovinud ta sekkuda, vaid kõndis minema.
Mida me sarnastes pettumustes tavaliselt teeme? Saame vihaseks. Püüame kätte maksta – ükskõik, mil viisil.
Keegi (Dale Carnegie) on kirjutanud: "Kui me vihkame oma vaenlasi, anname neile võimu enda üle – võimu meie une, söögiisu ja õnne üle. Nad tantsiksid rõõmust, kui nad teaksid, kui palju nad on meile muret valmistanud. Meie vihkamine ei tee neile üldsegi haiget, kuid see muudab meie päevad ja ööd põrguks." Andestamatu meelega me hävitame iseennast!
Kristuse sõnum ja seega kristluse sõnum on: kui inimesed valmistavad meile pettumuse, palvetagem nende eest! Seda pole kerge teha ja omast jõust me seda ei suudagi. Just sellepärast me ütlemegi, et Jumal annab meile armu taluda elu pettumusi.
2. JUMAL ANNAB MEILE JÕUDU KOHATA ELU KATSUMUSI.
Olles rääkinud sellest, kuidas kõik on ta maha jätnud ja kuidas ta nende eest palub, andestades neile kõik, jätkas Paulus 17. salmis: "Aga Issand seisis minu eest ja kinnitas mind, et sõna kuulutamine minu läbi teostuks täiel määral ja kõik paganad kuuleksid seda." Kristlus toimib, sest Jumal annab meile jõudu kohata elu katsumusi.
Paulus ütleb sisuliselt: "Kõik mu sõbrad on mind maha jätnud, kuid Issand seisis mu kõrval, kui mind üle kuulati, ja andis mulle jõudu."
Siinjuures pange hoolega tähele, mida siin pole öeldud. Siin pole öeldud, et Issand päästis Pauluse kohtu ees seismisest või vangist. Mõned inimesed arvavad, või vähemalt näivad arvavat, et kui me saame kristlaseks, ei ole meie elus enam katsumusi. Elu muutub hetkega roosiliseks ja kõik on imeline. Jumal teeb meid rikkaks, edukaks ja terveks ning sellest hetkest ei lähe midagi enam viltu.
Kuid Piibel seda ei õpeta. Jumal ei päästnud Taanieli lõvide auku heitmisest, kuid Ta oli seal temaga ja päästis ta. Jumal ei päästnud Sadrakit, Meesakit ja Abednegot tulisesse ahju viskamisest, kuid Ta oli seal nendega ja päästis nad. Ta ei päästnud Taavetit surmavarju orust, vaid kõndis koos temaga läbi selle oru.
Kristlased haigestuvad vähki. Kristlased surevad südameinfarkti tagajärjel. Kristlastele juhtub autoõnnetusi. Kristlased kaotavad töö. Kristlased kogevad südamevalu – just nii, nagu kõik teised! Kristlane pole immuunne selle elu katsumuste suhtes. Kuid kuulge tõotust Jes.43,2: "Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind!" Kas pole julgustav?
Jumal ei ütle, et meil ei tule minna läbi vee või et jõed ei aja üle kallaste või et meie maja ei sütti põlema. Kuid Jumal ütleb, et kui kõik need asjad tulevad, ei pühi need meid ära, sest mina olen sinuga ega hülga sind iial. Ning Paulus jätkab, et selle tulemusena "ma pääsesin lõukoera suust."
Me ei tea täpselt, keda Paulus "lõukoera" all mõtles. Mõned arvavad, et selleks oli Rooma imperaator Nero. Teiste arvates oli tegemist päris lõvidega Colosseumi areenil, kus kristlasi anti neile söögiks. Kuid võib-olla mõtles ta hoopis sama, mida mõtles Peetrus, kui ta kirjutas, et "teie vastane, kurat, käib ümber nagu möirgaja lõukoer, otsides, keda neelata!" (1.Pet.5,8). Võib-olla ütleb ta siin: "Jumal on päästnud mind Saatana võimusest." Saatan võib olla selle maailma lõvi või vürst, kuid ta pole kuningas. Jeesus on kuningate Kuningas ja isandate Issand ning Tema valitseb.
Pidagem siis meeles, et kristlus toimib, sest Jumal annab meile armu taluda elu pettumusi ja jõudu kohata elu katsumusi.
3. JUMAL ANNAB MEILE LOOTUST, ET KÕIK LÕPEB HÄSTI.
Meie algkirjakoha viimases salmis kirjutab Paulus: "Küll Issand mind ka välja tõmbab kõigist kurjadest tegudest ja aitab oma taevasesse riiki." Kristlus toimib, sest meie Issand annab meile lootust, et kõik lõpeb hästi. Meie lootus pole vaid tühi unistus; see rajaneb Jeesus lõpetatud lunastustööle ja seepärast on see kindel kui kalju.
Paulus väljendas seda nii 2.Tim.4,6-8: "Sest mind juba ohverdatakse ja minu lahkumiseaeg on jõudnud ligi. Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud! Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval, aga mitte ainult minule, vaid ka kõigile, kes armastavad Ta ilmumist."
Tulgem lõpuks tagasi härra Hollandi loo juurde. Me jätsime ta kõndima mööda kooli koridori, rusuvad mõtted peas, pettunud oma elu-unistuse luhtumises.
Siis kuulis ta äkki hääli kooli saalis. Ta avas ukse, et näha, kes seal on. Oma imestuseks leidis ta sealt suure hulga oma endisi õpilasi ja õpetajatest kolleege suure loosungi all: "NÄGEMISENI, HÄRRA HOLLAND!" Nad tervitasid teda ovatsiooniga ning tema endistest ja viimase aja õpilastest koosnev orkester mängis tema poolt selgeks õpetatud lugu.
Seejärel võttis sõna kuberner, üks tema endistest õpilastest, ja ütles: "Härra Holland avaldas tohutut mõju minu elule ja paljude teiste elule. Ja ometi tundub mulle, et ta peab oma elu suures osas luhtunuks. Kuulujutud käivad, et ta mõtles kogu aeg oma kunagi loodavale sümfooniale, mis teeb ta rikkaks ja kuulsaks. Kuna see sümfoonia jäi kirjutamata, on tal kerge pidada oma elu nurjumiseks. Kuid ta eksib, sest ma usun, et ta on saavutanud edu, mis on olulisem kui rikkus ja kuulsus."
Pöördudes oma endise õpetaja poole, jätkas ta: "Vaata enda ümber. Selles saalis pole elu, mida sina poleks puudutanud. Igaüks meist on parem inimene tänu sinule. Meie oleme sinu sümfoonia, härra Holland. Meie oleme sinu oopuse meloodiad ja noodid. Meie oleme sinu elu muusika!"
Selle mehe elu ei läinud tühja. Ja ühegi kristlase elu ei jookse tühja. Kristlus toimib. Jeesuse ja Püha Vaimu läbi annab Jumal meile armu taluda elu pettumusi, jõudu kohata elu katsumusi ja lootust, et kõik lõpeb hästi.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv