Haputaigna sarnane
30.10.2004 - (1694)

Meid on täna siia kogunenud üsna väike hulgake, võrreldes nende suurte hulkadega, kes kogunesid kaks tuhat aastat tagasi Galilea kallastel, et kuulata suurimat Õpetajat, keda maailm iial on tundnud. See oli Taeva Majesteet ise, kes oli laskunud alla taeva kõrgustest, et valmistada siin surmavarju orus vaevlevale inimesele tee ellu ja näidata talle kätte see tee. Ükski taevane olevus ei võinud Jumalale asendada seda inimest, kelle Ta oli loonud oma näo järgi ja keda Ta väga armastas. Ta igatses eksinud inimese järele, ja kui aeg täis sai, saatis Ta oma ainsa Poja siia surmavarju maale, et Ta elaks inimeste juures, jagaks nende rõõme ja muresid ning oma sõnakuuleliku elu ja lepitussurmaga, ülestõusmise ja ausse ülendamisega sillutaks iga selle planeedi elaniku jaoks tee muredemaalt taevasse.

Ühel päikesepaistelisel päeval kõneles Jeesus jälle – kuidas Ta küll igatses avada inimestele taevariigi saladusi! Paljud haritud ja mõjukad mehed olid tulnud kuulama seda Galilea prohvetit. Mõned neist vaatasid uudishimuliku pilguga rahvast, kes oli kogunenud Jeesuse ümber, kui Ta õpetas mere ääres. Selles rahvahulgas olid esindatud kõik inimklassid. Seal oli vaeseid, kirjaoskamatuid, isegi kerjuseid. Seal oli kurjategijaid, kelle näos oli süü ja rahutuse pitser. Seal oli haigeid, vigaseid ning neid, kes olid elanud liiderlikku elu. Seal oli rikkaid kaupmehi ja vaeseid töötuid. Kõrged ja madalad – igaüks oli otsinud endale koha, et kuulata Mehe häält, kes rääkis teisiti, kui kõik nende kirjatundjad, kes rääkis kui see, kellel on meelevald.

Kui nüüd kirjatundjad ja variserid enda ümber vaatasid, imestasid nad iseeneses, millise riigi Ta küll loodab luua sellisest inimmaterjalist nagu see! Teades nende mõtteid, andis Jeesus neile vastuse uues tähendamissõnas. Aruanne teatab – Luk.13,20: "Ja Ta ütles veel: "Millega ma võrdleksin Jumala riiki?"" Hetkeks otsib Jeesus parajat võrdlust, äratades ka kuulajate huvi. Ja siis ütleb – Luk.13,21: "See on..." Kõik kuulavad põnevil. Just oli Ta võrrelnud Jumala riiki sinepi-ivaga – ja nad olid oma esialgsest hämmeldusest üle saanud, mõistes, et väikesest sinepiseemnest kasvab tõepoolest suur taim. Nüüd ootasid nad ehk aulisemat võrdlust, mis oleks nagu palsam nende valutavale hingele oodatava Messia riigi pärast, mis oleks karranud nende õhulossid kullaga. Kuid Jeesus näis ignoreerivat nende unelmaid, kui Ta ütles: "See on haputaigna sarnane, mille üks naine võttis ja segas kolme vaka jahu hulka, kuni kõik läks hapnema!"

Me võib-olla veidi imestame selle ebatavalise võrdluse üle – meie perenaistele võib see tunduda labasenagi – kuid te võite ette kujutada juutide tundeid ja nende reaktsiooni, keda oli igiaegadest õpetatud nägema haputaignas patu ja roojuse sümbolit. Oma sajanditepikkuste traditsioonidega olid nad sageli sümbolites hakanud nägema tegelikkust. Omada majas haputaignat, tähendas omada majas pattu, millele juute oli õpetatud vaatama äärmise jälestusega – ja paasapühade ajal see ka nii oli.

Kuidas see küll ärritas rahva õpetajaid, kui Jeesus võrdles Jumala riiki nii "patuse" asjaga! Võib-olla tuletas see võrdlus neile meelde patuseid inimesi nende ümber, ise nad vaevalt end patusteks pidasid. Tegelikult olid just nemad need, kelle kohta oli Jeesus seda sõna kasutanud – Luk.12,1: "Kui sel ajal rahvast oli tuhandeti kokku tulnud, nõnda et nad üksteist tallasid, hakkas Ta kõigepealt kõnelema oma jüngritele: "Hoiduge variseride haputaigna, see on silmakirjalikkuse eest!"" Ka Paulus räägib "pahede ja kurjuse haputaignast" (1.Kor.5,8).

Kuid Jeesus ei olnud seotud traditsiooniliste sümbolite ja nende tõlgendustega. Ta kasutas vabalt seda vana sümbolit hoopis teise asja, Jumala riigi olemuse selgitamiseks – selle Jumala riigi illustreerimiseks, mis "ei tule tähelepanu äratades; ei öelda ka mitte: vaata siin! või: vaata seal! sest ennäe, Jumala riik on seespidi teie sees!" (Luk.17,20.21).

Kui ilmekalt illustreerib haputaigen Jumala armu elustavat ja Jumala kuju sarnaseks muutvat väge! Keegi ei ole liiga halb, keegi ei saa olla langenud liiga madalale, et temale ei mõjuks see imeline vägi. Kõigisse, kes alistuvad Pühale Vaimule, istutatakse jumalik elu, ja selle mõjul taastatakse inimeses Jumala kuju. Meie sees luuakse Jumala riik, mis on "õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus" (Rom.14,17). See on jumalik elu, mille me Püha Vaimu läbi vastu võtame ja mis teostab meis imelise ümbermuutva töö. See mõjub nagu väike hulk haputaignat suure hulga hapnemata taigna sees.

Kuid tükikese haputaignat paneb taigna sisse kokk või perenaine – seda ei tee taigen ega astja. Inimene ei saa ennast ise muuta oma tahte sundimise või harjutamise läbi. Tõelise muutuse võib esile kutsuda vaid loov vägi – ja inimesel endal seda väge pole. Astjasse, taigna hulka, inimsüdamesse, inimolemusse peab pandama midagi väljastpoolt, et võiks toimuda soovitud muutus. Nii peab patune võtma vastu Jumala armu, mille läbi ta saab valmistatud Jumala riigile.

Ma rõhutan: meie ise ei suuda ennast valmistada; see on Jumala arm, mis, mõjudes Püha Vaimu läbi, teeb meie südames selle ime. Ja mitte ainult südames; see "haputaigen" mõjub läbi ja läbi ning ei jäta puudutamata ka mõistust. See pühitseb meie käed ja jalad, meie meele ja keele ning vajutab igavese pitseri kogu meie olemusele.

Kogu see haridus ja kasvatus, mis see maailm võib anda, ei suuda teha patu lapsest taeva last. Maailma raamatutes on palju tarku õpetusi, kuid südant need ei muuda; need ei anna uut südant. Uuendav vägi peab tulema Jumalalt. Sellepärast võib selle muutuse esile kutsuda vaid meisse elama asuv Püha Vaim. Kõik, kes soovivad pääseda – noored või vanad, harimatud või haritud – kõik peavad alistuma sellele väele.

Kui haputaigen on pandud astjasse taigna sisse, siis mõjub see seestpoolt väljaspoole. Nii töötab ka Püha Vaim, et uuendada süda ja, selliselt seestpoolt väljaspoole mõjudes, kogu elu. Mõned püüavad end muuta, valmistada taeva jaoks, parandades üht või teist halba kalduvust, harjumust. Nad tahavad ise teha endast kristlase. Kuid see on vale töö ja jääb soovitud tulemusteta. Jumal soovib, et me alustaksime südamega ja nimelt: südame äraandmisega.

Inimene, kes püüab reformi enda juures läbi viia käskude "nii palju ja nii täpselt kui võimalik" täitmisega, ei jõua iial sõnakuulmise rõõmusse. Ja tegelikult jääb ta sõnakuulmatuks! Jumala käsud on talle koormaks. Tõeline sõnakuulmine on sisemise uuenduse loomulik väljakiirgamine. Me teeme sõnakuulmise tegusid, sest me ei saa teisiti. Me teeme häid tegusid, sest me ei saa teisiti. Meie suust tulevad lahked sõnad, sest me ei saa teisiti. Jeesus ütles variseridele – Mat.12,34.35: "Te rästikute sigitis, kuidas te võite rääkida head, kui te olete kurjad? Sellest, mida süda on täis, sellest räägib suu. Hea inimene toob südame heast tagavarast esile head, ja halb inimene toob halvast tagavarast esile halba."

Selliselt toimib Jumala väe haputaigen – algul märkamatult – kuid inimene sünnib uuesti ja muutub tasapisi Kristuse sarnaseks. Nii kasvab Jumala riik inimese sees. Seda õpetas Jeesus lihtsa tähendamissõnaga haputaignast. Me ei tea, kui palju Teda mõistsid kuulajad Galilea kallastel; ja see vast polegi nii oluline. Tähtis on, et meie seda mõistaksime ning laseksime sellel "haputaignal" meis toimida, kuni "vana /elu/ on möödunud, vaata, uus on tekkinud!" (2.Kor.5,17).

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv