Meie Vahemees
31.01.2015 - (1337)

On hea olla koos sõpradega. Eriti tore on koos olla suurtel üritustel; seal kohtame paljusid vendi-õdesid, keda näeme harva. Kuid millega need kõik lõpevad? Lahkumisega! Lahkumine on kurb, sageli kohutavalt kurb – eriti surma puhul. Eriti siis, kui kaotatakse ühendus kellegi väga armsa ja heaga.
Võib-olla oleme mõelnud Aadamale süüdistavalt, et mis ta küll tegi! Mõtleme täna talle kaastundes, et millise lahutuse ta pidi küll üle elama! Ta oli koos sellega, kes üksi on HEA. Ja siis tuli lahkumine. Miks? Patt lahutas. Prohvet kuulutab – Jes.59,1.2: "Vaata, Jehoova käsi ei ole päästmiseks lühike ega ole ta kõrv kuulmiseks kurt, vaid teie süüteod on teinud vahe teie ja teie Jumala vahele, teie patud varjavad Tema palge teie eest, sellepärast Ta ei kuule!"
See lahutus oli suur – taevas sai lahutatud maast! Me kõik vast teame, kuidas, milliste sõnadega algab Piibel – 1.Ms.1,1: "Alguses lõi Jumal taevad ja maa." Taevad ja maa olid koos... aga patt tõi lahutuse! Selle märgiks aeti nad välja Paradiisist, mis kujutas endast tükikest taevast.
Jah, patt lahutab maa taevast, inimese Jumalast. Seda tundis ka Jaakob. Kui ta oli sunnitud kodust lahkuma, mõtles ta üksi kõrbes rännates oma elule, oma patule. Mis ma küll olen teinud! Kas Jumal tunneb veel mind? Kas Jumal näeb veel mind? Kas Jumal hoolib veel minust? Vaevatuna raskest patukoormast, kõva kivi pea all ta uinus. Magades taandub päeva mure, kuid Jaakobiga juhtus midagi enamat, lausa imelist. 1.Ms.28,12: "Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid seda mööda üles ja alla!"
Jaakob nägi ühendust taevaga. Patune inimene nägi ühendust taevaga! Mil viisil on see saavutatav? Kas me võime luua silla taeva ja maa vahele oma heade tegudega? Kas peame selleks pöörduma kirikuõpetaja, neitsi Maarja või paavsti poole? Või aitab pühakute appihüüdmisest? Kõike seda on tehtud ja tehakse veelgi, kuid Piibel ise ilmutab meile selle õige ühendustee taevaga. Joh.14,6 loeme: "Jeesus ütleb temale: "Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu!"" Ühes teises kohas me leiame Jeesuse otseselt viitamas Jaakobi sellele kogemusele – Joh.1,51: "Ja Ta ütles talle: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile, te näete ka taeva olevat avatud ja Jumala inglid astuvat üles ja alla Inimese Poja peale!"" See "Inimese Poeg" on muidugi Jeesus, kes on samal ajal ka "Jumala Poeg" (Mat.26,63.64). Väga selge vastuse sellele küsimusele annab Paulus – 1.Tim.2,5.6: "Sest Jumal on üks, ka vahemees üks Jumala ja inimeste vahel, inimene Kristus Jeesus, kes andis iseenese lunastushinnaks kõikide eest."
Siin ma tahaksin teha ühe väikese kõrvalepõike. Te vast olete pannud tähele, et katoliku kirik nimetab Maarjat jumalasünnitajaks. Nende arvates neitsi Maarja sünnitas Jumala! Mulle meenuvad siinkohal ühe skeptiku sõnad, et "mitte Jumal ei loonud inimese oma näo järgi, vaid inimene lõi Jumala oma näo järgi!" Inimene lõi Jumala, inimene sünnitas Jumala! Minu arvates ei saa olla enam ketserlikumat mõtet! Ja see mõte on täiesti vale! Maarja ei sünnitanud Jumala; neitsi Maarja sünnitas "inimese Kristuse Jeesuse". Jumalana on Jeesus eksisteerinud igavesest ajast; inimesena sündis Ta Maarjast. Nii et Maarja kui inimene sünnitas ikka inimese. Jah, me lugesime – 1.Tim.2,5.6: "Sest Jumal on üks, ka vahemees üks Jumala ja inimeste vahel, inimene Kristus Jeesus, kes andis iseenese lunastushinnaks kõikide eest."
Jeesus kui Vahemees maalib meie silme ette huvitava pildi. Jumal (taevas) – Jumal-inimesest vahemees Jeesus (otsekui redel, mis ulatub taevast maa peale) – inimene (maa peal). Ta on "Immaanuel" – "Jumal meiega" (Mat.1,23). Ta oli Jumal ja jäi edasi Jumalaks, et hoida kinni Jumala käest; aga Ta sai ka inimeseks, et haarata kinni inimese käest! Selliselt ühendab Jeesus kui Vahemees taeva maaga, Jumala inimesega!
Heebrea raamatu kirjutaja nimetab Jeesust "uue lepingu" Vahemeheks, teatades arusaamatuste vältimiseks, et Tema surm oli ka "lunastuseks esimese lepingu ajal olnud üleastumistest" (Heb.9,15). Kes oli siis vana lepingu ehk vana seaduse vahemees. Ülempreester. Ülempreester kui vana lepingu vahemees sümboliseeris Jeesust. See oli ajal, mil kehtis veel varjuteenistus.
Siis tuli see tõeline Vahemees, jumalik Ülempreester ise ja võttis koha ristil – maa ja taeva vahel – käed õnnistavalt välja sirutatud, peas okaskroon. Seal Ta rippus, kuni suri, sest patu palk on surm – jah, meie patu palk, sest "Teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu! Karistus oli Tema peal, et meil oleks rahu... rahva üleastumise pärast tabas Teda surm!" (Jes.53,5.8).
Varjuteenistuse ajal vana lepingu all tapeti loomi ja sümboolne lepitus teostati nende verega. Kuidas see toimub uue lepingu ajal, sellest kirjutab – Heb.9,11.12: "Aga Kristus, kui Tema tuli tulevaste heade andide Ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see on, mis ei ole pärit sellest loomisest, ja ka mitte sikkude ega vasikate verega, vaid iseenese verega, läks ükskord sinna pühasse paika ning saavutas igavese lunastuse."
Selles imelisest Vahemehest kirjutab Paulus veel – Heb.4,14.15: "Et meil nüüd on suur Ülempreester Jeesus, Jumala Poeg, kes taevad on läbinud, siis pidagem kinni tunnistusest! Sest meil pole niisugune Ülempreester, kellel ei oleks kaastundmust meie nõtrustega, vaid kes kõiges on kiusatud otsekui meie, siiski ilma patuta." Edasi kirjutab Paulus – Heb.7,26: "Niisugune Ülempreester peabki ju meil olema: püha, veatu, laitmatu, eraldatud patustest ja kõrgemale saanud kui taevad" ning lisab samas – Heb.7,25: "Sellepärast võib Ta ka täielikult päästa need, kes tulevad Tema läbi Jumala juurde, elades aina selleks, et kosta nende eest."
Jeesuse kaudu on igal inimesel võimalus olla ühenduses oma taevase Isaga – Jumalaga. Seepärast Paulus julgustabki – Heb.4,16: "Läki siis julgusega armuaujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks ajaks." Jah, tegutsegem õigel ajal; ärme viivita, et mitte jääda hiljaks! Tõotus kõlab – 1.Joh.1,9: "Kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust." Samas lisab Johannes – 1.Joh.2,1.2: "Minu lapsukesed, seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Ja kui keegi pattu teeb, siis on meil Eestkostja Isa juures – Jeesus Kristus, kes on õige. Ja Tema on lepitus meie pattude eest; aga mitte ükspäinis meie, vaid ka kogu maailma pattude eest."
Vahemees ühendab meid Jumalaga, kuid Vahemees ka lahutab! Ühe maamehe eest põgenes põldhiir. Järsku hiir peatus. Tema teele oli ilmunud madu! Madu vaatas üksisilmi oma ohvrile ja hiir roomas kaeblikult piiksudes maole lähemale, olles nagu hüpnotiseeritud ja võimetu põgenema. Mehel hakkas hiirest kahju ja ta lükkas suure lehe nende vahele. Ühe hetkega oli pinge kadunud ja hiir põgenes.
"Vana madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks" (Ilm.12,9) – "käib ümber nagu möirgaja lõukoer, otsides, keda neelata!" (1.Pet.5,8). Tema ohvritel nagu ei olekski pääsu. Kuid siis astub vahele Vahemees Jeesus ning vabastab meid Saatana lummusest. Johannes kirjutab, et "selleks on Jumala Poeg ilmunud, et Ta tühistaks kuradi teod" (1.Joh.3,8). See tähendab mitte ainult seda, et Ta lunastab patused, paljastab patu kohutavuse, näitab, et meil pole tingimata vaja patustada, vaid see tähendab ka seda, et Ta astus avalikult inimese ja Saatana vahele ning et iga hing, kes kiusatuse tunnil Temale vaatab, pääseb.
Sõber, vaata Jeesusele, nagu kirjutab ka Paulus – Heb.12,1.2: "Sellepärast meiegi, et nii suur pilv tunnistajaid on meie ümber, pangem maha kõik koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt ning jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist, vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele, kes risti kannatas Temale oodatava rõõmu asemel, häbist hoolimata, ja on istunud Jumala aujärje paremale käele."
Kristuse töö Vahemehena on suur. Milline on aga meie osa? Raamatus "Ajastute igatsus" lk. 105 on kirjutatud: "See, kes saab Jumala lapseks, peaks sellest ajast peale vaatama enesele kui ühele lülile ketis, mis on lastud maha, et päästa maailma." Kui tähtis on ketis iga lüli! Ärme unusta, et kett on just nii tugev, kui tugev on selle kõige nõrgem lüli! Võib-olla olen see mina?
Jah, ka meid on Suur Vahemees kutsunud endaga koos töötama. Kui suur on see vastutus! Üks tütarlaps Uus-Meremaalt saadeti Inglismaale kooli. Seal õppis ta ka Kristusest. Lõpetanud kooli, pakuti talle kui heale õpilasele tasuvat tööd Inglismaal, mille peale ta kostis: "Mis? Jätta minu vanemad, sõbrad ja kaasmaalased pimedusse ja surma! Ma lähen tagasi koju, kui ma peaksin ka kogu tee ujuma!
Armas sõber, kas on selline missiooni tunne omane ka sinule? Jumalik Vahemees kutsub sind!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv