Jeesus nuttis!
31.03.2012 - (1553)

Täna mõtiskleme ühe olulise seiga üle Jeesuse maapealsest elust. Tema töö on lõpule jõudmas. Ta on teel Jeruusalemma poole, et juua seal lõpuni kibe kannatuste karikas Jumala Tallena, kes kannab maailma patud. Evangelist Luukas kirjutab – Luk.19,29-31: "Ja sündis, kui Ta Betfage ja Betaania ligi jõudis, mäe juurde, mida kutsutakse Õlimäeks, et Ta läkitas kaks oma jüngrit ning ütles: "Minge vastasolevasse alevisse, ja kui te sinna jõuate, leiate te kinniseotud sälu, kelle seljas ükski inimene ei ole istunud. Päästke ta lahti ja tooge siia. Ja kui keegi teilt küsib: miks te ta lahti päästate? siis öelge nii: Issandal on teda tarvis!"
Jeesuse selline käsk pidi üllatama jüngreid, sest ükski evangeelium ei maini, et Jeesus oleks kuni selle ajani kasutanud edasiliikumiseks ühtki looma. Ta sõna otseses mõttes alati "kõndis meie maisel pinnal." Ainus liiklusvahend, mida Ta vahel kasutas, oli paat, aga sellega sai liikuda vaid vee peal. Kõikjal mujal käis Ta jalgsi.
Nüüd aga käskis Ta kahel jüngril minna ühte külla ja tuua Talle sealt eeslisälg, kelle seljas veel keegi polnud varem ratsutanud. Tõesti kummaline käsk, eriti kui arvestada, kui raske on edasiliikumiseks kasutada isegi vana, taltsutatud eeslit! Või on eeslisälg vanast eeslist taltsam? Vaevalt küll! Jeesus ütles neile isegi sõnad, mis nad peavad lausuma, kui keegi peaks neid takistama. See jättis mulje, nagu asi oleks külarahvaga varem kokku lepitud. Aga ilmselt mitte. Siin töötas kindlasti Jumala Vaim.
Kui jüngid olid selle noore looma leidnud, arenes sündmustik edasi nii – Luk.19,35-39: "Ja nad tõid selle Jeesuse juurde, heitsid oma riided sälu peale ja panid Jeesuse tema selga istuma. Kui Ta nüüd edasi liikus, laotasid nad oma riided tee peale. Aga kui Ta lähenes Õlimäe kallakule, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmustades suure häälega kiitma Jumalat kõigi vägevate tegude eest, mis nad olid näinud, ning ütlesid: "Kiidetud olgu Kuningas, kes tuleb Issanda nimel, rahu taevas ja au kõrges!" Ja mõningad variserid rahva seast ütlesid Temale: "Õpetaja, sõitle oma jüngreid!""
Jeesus muidugi teadis, mis Teda Jeruusalemmas ees ootab. Nii et juba sinna minek pidi olema Talle äärmiselt raske ettevõtmine. Veelgi raskemaks tegi selle aga sinna ratsutamine eeslisälu seljas – mitte sellepärast, et eesel on tõrges loom; eesli tõrksust polnud Jeesusel raske taltsutada; võimatu oli aga murda rahvajuhtide ja -vanemate tõrksust, kelle silmis tähendas pealinna ratsutamine eeslisälu seljas Kuninga tulekut! Jeesus, keda nad vihkavad, kuulutab end avalikult Kuningaks!
Vanasti oli nii, et sõja ajal ratsutas kuningas linna uhkel hobusel, rahu ajal aga noore eesli seljas, sümboliseerides rahuaja jätkumist. Nii et Jeesuse ratsutamine Jeruusalemma eeslisälu seljas tähendas inimestele Rahuvürsti saabumist, kes on valmis laskma kuulutada end kuningaks.
1. KUIDAS REAGEERIS SELLELE RAHVAS?
Kas nad said aru Jeesuse sellest teost, et Ta on kuningas, aga Tema kuningriik ei ole sellest maailmast? Tema kuningriik on vaimulik. Oli Ta ju sellest rääkinud, vastates variseride küsimusele, millal tuleb Jumala riik: "Jumala riik ei tule tähelepanu äratades; ei öelda ka mitte: vaata siin! või: vaata seal! sest ennäe, Jumala riik on seespidi teie sees!" (Luk.17,20.21).
Ilmselt ei mõistnud seda keegi. Nähes Jeesust lähenemas eesli seljas pealinnale, oli kindlasti neid, kelle jaoks oli see väga lõbus vaatepilt. Neile tegi nalja, et üks puusepa poeg kuulutab end Kuningaks! Unistaja, kes elab oma fantaasia maailmas ja kujutab ette, et on kuningas! Milline tsirkus – ja täiesti tasuta!
Teised olid vihased, pidades Jeesuse sellist sissesõitu Jeruusalemma ülbuseks, lausa Jumala teotuseks.
Aga suurem osa rahvast, "kogu jüngrite hulk," kes oli kuulnud Jeesust kõnelemas väega ja näinud Tema vägevaid tegusid ning ise neist osa saanud, hakkas "rõõmustades suure häälega kiitma Jumalat kõigi vägevate tegude eest, mis nad olid näinud, ning ütlesid: "Kiidetud olgu Kuningas, kes tuleb Issanda nimel, rahu taevas ja au kõrges!"" Muidugi ei hinnanud ka nemad olukorda adekvaatselt, tervitades Jeesust kui maist kuningat, kes kukutab Rooma võimu ja taastab Taaveti trooni. Nad olid valmis asetama Jeesuse pähe maise kuninga krooni.
Jeesus aga teadis, et peagi surutakse Talle pähe "üks valus okaskroon" ja naerdakse: "Siin te Kuningas!" nagu ütlevad ühe ilusa laulu sõnad. Ta nägi silmapiiril Teda ootamas kohutavat risti, kuid sellest hoolimata "läks Ta edasi Jeruusalemma poole" (Luk.19,28).
2. JEESUS RATSUTAB JERUUSALEMMA VÄRAVA POOLE.
Edasi ratsutades rahvahulk aina suureneb. Jüngrite hulgaga ühinevad juudi palverändurid, kes on tulnud kaugelt ja lähedalt paasapühaks oma pealinna. Inimesed jutustavad üksteisele Jeesuse tegudest. "Kas sa oled juba kuulnud, et Jeesus äratas Laatsaruse üles surnuist? Kas see mitte ei näita, et Tema ongi see tõotatud Messias, keda me oleme oodanud?" Inimesed on nii ärevil, heidavad oma riideid Jeesuse ette teele, lehvitavad palmioksi ja hüüavad: "Hoosianna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Hoosianna kõrges!" (Mat.21,9).
Jeesus vaatab seda rahvahulka ja näeb palju erinevaid nägusid, mis peegeldavad erinevat suhtumist. Seal olid need, kes Teda armastasid: võib-olla Bartimeus, kellele Jeesus oli kinkinud nägemise ja kes ei pidanud enam kerjama; võib-olla Sakkeus, kelle juures Jeesus peatus ja muutis ta elu radikaalselt; võib-olla pidalitõvest vabastatud inimesed, kes olid otsekui surmast ellu tagasi kutsutud; võib-olla aga ka Jairuse tütar, kelle Jeesus oli päris surnust üles äratanud, ja kindlasti oli seal Laatsarus, kelle Jeesus oli kutsunud välja hauast neli päeva pärast ta surma, ja Maarja Magdaleena, kellest Jeesus oli ajanud välja seitse kurja vaimu. Seal oli palju neid, kelle nägu peegeldas siirast rõõmu ja armastust Jeesuse vastu.
Kuid oli ka kurje nägusid, kellele kogu see sagin üldse ei meeldinud. Variserid ja saduserid olid nii väga häiritud Jeesuse sellisest populaarsusest, et ootasid, et Jeesus ütleks vaid ühe vale sõna, teeks ühe vale teo, et Teda siis hukka mõista. Ja muidugi jälgisid oma kullipilguga kõike seda roomlased, olles valmis vahele astuma ja iga Rooma-vastase mässu veriselt maha suruma.
Aga üldine meeleolu oli ülev ning Jeesus pidi neid vaadates tõenäoliselt mõtlema: "Täna hüüate te "Hoosianna!" aga juba mõne päeva pärast "Poo risti!" või lihtsalt vaikite. Miks te olete küll nii mõistmatud?"
Ma olen päris kindel, et apostlid ei jäänud Jeesusest maha sammugi. Kuidas reageerisid nemad sellele melule? Mida nad iseeneses mõtlesid? Ma kujutan ette, et Juudas oli lausa ekstaazhis, sest tema igatses Jeesuse maist kuningriiki enam kui ükski teine! Peetrus võis marssida Jeesuse kõrval rind ees, nautides rahvahulga rõõmuhõiskeid, hoides ühe käega igaks juhuks kinni mõõga käepidemest – kui midagi peaks valesti minema – ja mõeldes iseeneses: "Oli väärt jätta paadid ja võrgud! Lõpuks ometi saame selle, mida oleme ära teeninud!" Toomas võis vaadata kõigele sellele veidi skeptiliselt: kas tõesti saab nüüd tõeks see, mida jüngrid on juba mõnda aega isekeskis rääkinud? Andreas võis olla väga uhke: oli ta ju olnud usin juhatama inimesi Jeesuse juurde ja siin nad nüüd marsivad kõik andunult Tema järel! Ja mida võisid mõelda Jakoobus ja Johannes? Nüüd on see hetk, mil Jeesus kroonitakse kuningaks ja nemad on esimesed pretendendid Tema paremale ja vasakule käele.
Seal see rongkäik voogas Jeruusalemma värava poole, kuni ootamatult peatus.
3. RONGKÄIK PEATUB.
See võis näha välja nagu ummik peateel. Keegi ees peatus, sundides peatuma kogu rongkäigu enda järel. Ma kujutan ette inimesi üksteisele "sisse sõitmas," trügimas ja üksteiselt küsimas: "Milles asi? Miks me peatusime? Miks me ei liigu edasi? Kas Rooma sõdurid blokeerisid tee? Äkki on esimesed juba tapetud, nende hulgas Jeesus?" Kuid Jeesuse lähedal olijad nägid, et see oli Jeesus, kes oli peatanud paraadi – ja ilma ühegi nähtava põhjuseta! Seejärel nägid nad Jeesuse keha rappumas. Võib-olla mõtlesid nad esimesel hetkel, et Jeesus puhkes naerma. See tundus loogilisena, sest kõik naersid ja olid rõõmsad ning miks ei pidanud Jeesus naerma, kui oli saabunud Tema suur hetk – Temast saab Kuningas!
Kui nad aga Tema nägu lähemalt uurisid, ei näinud nad seal naeru, vaid hoopis kurbust ja pisaraid. Jeesus ei naernud, Ta nuttis. Jeesus tõesti nuttis! Jeesusel on emotsioonid. Ja see polnud esimene kord, kus Ta nuttis – ja mitte ka viimane. Ma näen Teda veel praegugi taevas nutmas, kui tema armastatud rahvas ei mõista Teda ja Tema tööd ega oska kasutada oma armuaega, hüljates Tema armupakkumise.
4. MIKS SIIS JEESUS NUTTIS TOL PÄEVAL?
Pühakiri teatab – Luk.19,41-44: "Ja kui Ta ligi jõudis ja linna nägi, nuttis Ta tema pärast ning ütles: "Kui sina teaksid sellel päeval, mis sinu rahule tarvis läheb! Ent nüüd see on pandud varjule sinu silmade eest. Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja vaevavad sind kõikepidi. Ja lõhuvad sind maha maatasa ja su lapsed sinu sees ega jäta kivi kivi peale, sellepärast et sa ei ole tundnud oma armukatsumisaega!""
Jeesus oli kuulutanud neile, kuid nemad polnud justkui midagi kuulnud. Jeesus oli näidanud neile Jumalat ja Jumala teed, kuid nemad polnud justkui midagi näinud. Nad ei mõistnud Tema tuleku eesmärki. Lehvitades Jeesusele palmioksi, näitasid nad, et nad ei olnud Temalt midagi õppinud, sest just seda tegid nad ka Makkabeide ülestõusu ajal Süüria rõhujate vastu. Lehvitades Jeesusele palmiokstega, näitasid nad, et nad peavad Teda veel üheks väejuhiks, kes viib nad võidule maiste rõhujate vastu. Nad olid valmis järgima teda mõõkade ja piikidega.
Kuid Jeesus ütles: "Ma ei tulnud sel eesmärgil. Ma tulin näitama teile paremat teed võidule ja vabadusele. Ma tulin näitama teile armastuse teed." "Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad; õnnistage neid, kes teid neavad; paluge nende eest, kes teid siunavad. Kes sind lööb vastu kõrva, sellele paku ka teine; ja kes sult võtab kuue, sellele ära keela vammust" (Luk.6,27-29) "ja kes sind sunnib kaasas käima ühe penikoorma, sellega mine kaks" (Mat.5,41).
Inimesed, kes Teda kuulasid, ilmselt mõtlesid: "Need on ilusad sõnad, aga kindlasti ei pea Ta silmas roomlasi? Ega Ta oota, et me armastaksime roomlasi? Ainult sõge inimene võiks seda nõuda! See on ju võimatu ja mõttetu!" Kuid just seda Jeesus mõtleski. Rooma oli seni näinud vaid mõõga võimu – ja mitte armastuse väge. "Näidake teie seda talle!" ütles Jeesus.
Jumala Iisraelil oli võimalus näidata Roomale ja kogu maailmale midagi uut ja erinevat – Jumala armastust kogu inimkonna vastu ja armastuse jõudu inimeste südamete muutmisel. Kuna nad aga keeldusid kategooriliselt seda tegemast, oli Jeesus väga kurb ja nuttis. Ta teadis, et vägivald ei hävita vägivalda, vaid ainult suurendab seda. Ja sellel teel edasiminek saab Iisraeli rahvale saatuslikuks.
Aga, muidugi, kõige enam kurvastas Jeesust see, et Tema oma armastatud rahvas, kelle Ta oli kord valinud ja otsekui kotkatiivul kandnud üle ajamägede ning päästnud loendamatuid kordi rõhujate käest, oli Temast pidevalt eemaldunud. Ja nüüd, kus Ta ettemääratud ja ettekuulutatud ajal saabus, ei tervitanud nad Teda, vaid hülgasid Ta külma südamega ja olid valmis mõne päeva pärast Teda risti külge naelutama kui kurjategija ja seal laskma pilkekoori saatel surra! Tema aga tuli neid päästma! Pole ime, et Ta pisarsilmil hüüdis – Mat.23,37: "Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes tapad prohvetid ja viskad kividega surnuks need, kes sinu juurde on läkitatud! Kui mitu korda ma olen tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pojakesi tiibade alla, ja teie ei ole tahtnud!"
Mõeldes sellele, mis tegi Jeesuse nii kurvaks tol päeval, kuidas peaksime meie käituma täna? Kas piisab sellest, kui me ühineme ristirahvaga "Hoosianna" hüüetes? Jeesus ootab, et me avaksime oma kõrvad Tema õpetusele ning oma südame Tema armastusele ja lunastusele.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv