Armastuse lugu
31.05.2008 - (1597)

Luk.7,36-50: "Aga keegi variseridest palus Teda enesega leiba võtma. Ja Ta läks variseri kotta ja istus lauda. Ja vaata, selles linnas oli naine, kes oli patune. Kui see teada sai, et Ta istub lauas variseri kojas, tõi ta alabasterriistatäie kallist lõhnasalvi ja astus nuttes Tema taha Ta jalgade juurde ja hakkas Tema jalgu kastma silmaveega ja kuivatas neid oma juustega, ja suudles Tema jalgu ning võidis neid salviga.
Aga kui variser, kes Teda oli kutsunud, seda nägi, mõtles ta iseeneses nõnda: kui see oleks prohvet, küll Ta siis ära tunneks, kes ja missugune see naine on, kes Teda puudutab, et ta on patune.
Ja Jeesus vastas ning ütles temale: "Siimon, mul on sulle midagi öelda!"
Aga tema kostis: "Õpetaja, räägi!"
"Ühel rahalaenajal oli kaks võlglast: üks oli võlgu viissada teenarit, teine viiskümmend. Aga kui neil ei olnud maksta, kinkis ta mõlemale selle. Kumb neist nüüd teda rohkem armastab?"
Siimon vastas ning ütles: "Ma arvan see, kellele ta rohkem kinkis."
Tema ütles temale: "Sa otsustasid õigesti!" Ja pöördudes naise poole, ütles Ta Siimonale: "Kas sa näed seda naist? Ma tulin sinu majasse, sa ei andnud vett mu jalgade tarvis, tema aga on pisaratega mu jalgu kastnud ja oma juustega kuivatanud. Sa ei andnud mulle suud; tema aga ei ole sellest ajast, kui ta sisse tuli, lakanud minu jalgadele suud andmast. Sa ei võidnud mu pead õliga, tema aga on mu jalgu võidnud salviga. Sellepärast, ütlen ma sulle, on tema rohked patud andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele pisut andeks antakse, see armastab pisut!" Ja Ta ütles naisele: "Sinu patud on sulle andeks antud!"
Siis need, kes Temaga lauas istusid, hakkasid iseeneses mõtlema: kes see on, kes ka patud andeks annab? Aga Tema ütles naisele: "Sinu usk on sind aidanud; mine rahuga!"
Kas teile meeldivad armastuslood? Mulle küll meeldivad. Ja see on üks kaunimaid armastuslugusid Uues Testamendis. Ja mitte tavaline. See räägib ühe naise armastusest oma Jumala vastu.
Sündmustik toimub variser Siimona kojas – tegelikult tema maja tagahoovis, arvestades Palestiina rajatisi, kliimat ja kombeid. Kui sellisesse kotta saabub külaline, siis toimub alati kolm asja: (1) võõrustaja annab rahusuudluse, eriti rabile, s.o. õpetajale; (2) külalise tolmustele jalgadele valatakse jahedat vett; (3) tema pea peale valatakse tilk roosiõli.
Kuid miks kutsus variserist Siimon Jeesuse oma koju? Vaatasid ju variserid lihtrahvast rändjutlustajatesse põlgusega ülevalt alla. Ja me teame, kui halvasti suhtusid variserid Jeesusesse. Siin pole sellest kirjutatud, kuid Mat.26,6 ja Mrk.14,3 räägitakse ühest pidalitõbisest Siimonast, kelle kojas toimus sarnane sündmus. See Siimon võis olla Jeesuse poolt pidalitõvest vabastatud, mis võis olla heaks põhjuseks, miks ta Jeesuse külla kutsus.
Ja mida öelda naise kohta, kes selliselt armastust avaldas? Kes oli tema? Ilmselt prostituut, sest tema lahtised juuksed kõnelesid äärmisest häbitusest. Ja kui seda lugu samastada sarnaste lugudega Mat.26,6 ja Mrk.14,3, siis on paljud teinud järelduse, et see võis olla Laatsaruse ja Marta õde Maarja, keda hüüti Magdaleenaks. Muuseas, kohe peale seda lugu Luuka evangeeliumis räägitakse inimestest, kes Jeesust sealt lahkudes saatsid, ja nende seas on mainitud ka Maarja Magdaleenat, "kellest seitse kurja vaimu oli välja läinud" (Luk.8,2). Jeesus oli talle andestanud ja ta puhastanud. Võib-olla oli see nüüd juba seitsmes kord!
Mõnede uurijate arvates kandsid kõik juudi naised tol ajal kaelakee küljes väikest anumat kontsentreeritud lõhnaõliga ehk roosiõliga, mis oli väga kallis.
Sel erilisel söömaajal Siimona kojas toimus tegelikult kaks armastuse väljavalamist. Esimese – ja väga silmapaistva ning tajutava – sooritas see kahetsev patune naine. Ta purustas oma alabasterriista ja valas kogu selle sisu Jeesuse jalgadele. Sellega valas ta tegelikult välja oma südame, oma armastuse! Ta tegi seda väga emotsionaalselt, korduvalt Jeesuse jalgu suudeldes, nagu selgub kreeka tekstist. Pole ime, et tema silmist voolasid pisarad. Õli, rohked pisarad – Jeesuse jalad said väga märjaks ja neid oli vaja millegagi kuivatada, kuid käepärast polnud käterätikut. Nii kasutas naine selleks oma pikki lahtiseid juukseid.
Miks ta seda tegi? Ta oli nii tänulik minevikus saadud andestuste eest ja neile toetudes otsis ta uut andestust, lepitust. Kuidas ta seda küll vajas! Hulljulge tegu tulla variseri kotta ja sellise suure ohvri toomine räägivad tema igatsuse suurusest saada patud andeks ja lepitatud Jumalaga.
Kui paljud inimesed igatsevad tegelikult andestust ja lepitust! Lugu räägib ühest isast ja tema mässumeelsest pojast, kes jooksis kodust ära. Isa hakkas loomulikult oma poega otsima ja viimase, meeleheitliku jõupingutusena leida oma poeg, pani ta linna ajalehte suurte tähtedega kuulutuse: "KALLIS POEG PACO, KOHTU MINUGA HOMME KESKPÄEVAL MADRIDI KESKVÄLJAKUL AJALEHEKIOSKI JUURES. KÕIK ON ANDESTATUD. MA ARMASTAN SIND. SINU ISA."
Järgmise päeva lõuna ajal ilmus kesklinna ajalehekioski juurde 800 Pacot. Kõik nad otsisid andestust ja armastust oma isalt!
Nii otsis armastust ja andestust ka see naine, valades välja oma armastuse – kallis lõhnasalvis, pisarais, suudlustes.
Ja nagu me mõistame, toimus seal Siimona kodus sel päeval veel teinegi armastuse väljavalamine. JEESUS valas välja oma armastuse – kõigepealt sellele naisele, lubades tal kõike seda teha. Siimon poleks lubanud! Siimon oleks ajanud naise kohe minema. Ja ilmselt ka kõik teised – kuid mitte Jeesus! Jeesus ei aja iial ära kahetsevat hinge, kes otsib andestust ja armastust. Ükskõik, mil viisil me oma armastust avaldame, Tema mõistab ja võtab selle vastu – ning valab välja oma armastuse, andestades meile meie eksimused ja võttes meid oma jüngriks.
Kuid Jeesus valas välja oma armastuse mitte ainult sellele naisele. Ta valas selle välja ka Siimonale. Ta andis talle armastuse ja andestuse õppetunni – vähemalt õppetunni armastuses!
"Siimon, mul on sulle midagi öelda!" ütles Jeesus.
"Õpetaja, räägi!" vastas Siimon.
Jeesusel on meilegi midagi öelda, kuid kas meie vastame Talle: "Õpetaja, räägi!" Me teeme hästi, kui me laseme Tal rääkida, sest nii saab Ta anda ka meile armastuse õppetunni või mõne õppetunni armastuses.
Jeesusel on alati midagi öelda. Ta ei vaiki ühegi meie vajaduse juures. Tal on vastus igale inimvajadusele. Tal on midagi öelda, kui kõik teised on vait. Kui see naine sisenes variser Siimona kotta, jäid kõik kohalolijad tummaks. Nad ei suutnud uskuda, et ta julges tulla sellisesse kohta. Kuid Jeesus jäi rahulikuks ja Tal oli midagi öelda neile, kes seda naist kritiseerisid. Tal oli midagi öelda Siimonale, kes istus küll Tema kõrval, kuid kelle süda oli Temast kaugel – kes oli ise patune, kuid kritiseeris teist patust. Jeesus võis lugeda tema mõtteid, nagu ilmutab tekst. Ja teadku meistki igaüks – Jeesus loeb ka meie mõtteid. Nii et meie vaikimine võib Talle olla vägagi kõnekas!
Jeesusel oli midagi öelda ka sellele naisele, kes tundis oma süüd ja otsis andestust, kuigi ka tema vaikis ega rääkinud midagi. Aga oma tegudega oli ta juba kolmel viisil väljendanud oma usku Jeesusesse: (1) tulles sellele söömaajale, (2) ignoreerides kõiki teisi peale Jeesuse ja (3) niisutades Jeesuse jalgu oma pisarate ja kalli salviga ning kuivatades neid oma juustega. Jeesus luges tema mõtteid ning ütles talle: "Sinu patud on sulle andeks antud!" ning veidi hiljem: "Sinu usk on sind aidanud; mine rahuga!"
Nähes sinu tegusid ja lugedes sinu mõtteid, mida on Jeesusel öelda sulle? Mõtle sellele. Kas on Tal öelda sulle mõni manitsussõna, isegi mõni etteheide, või ütleb ta sulle: "Sinu patud on sulle andeks antud! Sinu usk on sind aidanud; mine rahuga!" Kindlasti soovime me kuulda viimast. Millest see oleneb, kas me kuuleme esimest või viimast – manitsust või julgustust? See oleneb meie suhtumisest, meie südame seisundist.
Võrrelgem Siimona suhtumist selle naise suhtumisega. Siimon ei tundnud oma vajadust andestuse järele. Tema südames polnud armastust Jeesuse vastu. Ja mida ta Jeesuselt sai? Vaid manitsuse. Ei andestust. Naine tundis oma pattu ja igatses meeleheitlikult andestust. Tema süda oli täis armastust Jeesuse vastu, kes andestas patustele. Ja ta leidis andestuse – täieliku andestuse ja rahu.
Meile ei ole öeldud, kuidas Siimon reageeris Jeesuse manitsusele: "Ma tulin sinu majasse, sa ei andnud vett mu jalgade tarvis, tema aga on pisaratega mu jalgu kastnud ja oma juustega kuivatanud. Sa ei andnud mulle suud; tema aga ei ole sellest ajast, kui ta sisse tuli, lakanud minu jalgadele suud andmast. Sa ei võidnud mu pead õliga, tema aga on mu jalgu võidnud salviga." See oli valus etteheide. Seda pidi olema raske kuulata. Siimon kui variser teadis kõik religioonist, liturgiast, teoloogiast, templiteenistusest, seadusest ja eetikast. Ta teadis palju Jumala asjadest, kuid ei mõistnud üht asja, mida mõistis see naine. See naine mõistis, kui patune ta on, ja et Jeesus võtab vastu patuseid. Siimon aga seda ei mõistnud. Ta pidas end heaks ning mõistis vääriti Jumalat, kes armastab inimesi tingimusteta.
Evangeeliumi alus on jumalik armastus. Iga teine armastus on suuremal või väiksemal määral tingimuslik. See ütleb: "Ma armastan sind, kui..." Aga Jumala armastus ütleb: "Ma armastan sind. Punkt."
Ei sina ega mina saa teha midagi, et panna Jumalat meid armastama rohkem, kui Ta seda juba teeb – just praegu. Kui me vastame Tema armastusele ja anname end jäägitult Temale, nagu tegi see naine, ei jäta Ta meid endisteks. Ta vabastab meid pattudest, n.ö. programmeerib meid ümber, andes meile uue olemuse, uue elu – nagu Ta tegi selle naisega. Maarja Magdaleena oli mitte ainult esimene naine, vaid üldse esimene inimene, kellele Jeesus peale ülestõusmist ilmus! Mrk.16,9-10 võime lugeda: "Aga kui Tema nädala esimesel päeval vara oli üles tõusnud, ilmus Ta esiti Maarja Magdaleenale, kellest Tema oli välja ajanud seitse kurja vaimu. Tema läks ja teatas neile, kes Jeesusega olid olnud, ja leinasid ning nutsid."
Mõni aeg tagasi tõstis üks noormees, Arthur Hinkley, üles umbes tonni raskuse väiketraktori paljaste kätega. Ta ei olnud mingi raskekaalu tõstja, kuid tema 18-aastane sõber Lloyd Bachelder oli jäänud traktori alla ühes maafarmis. Kuulnud sõbra appihüüdeid, tõstis Arthur kuidagiviisi traktorit piisavalt, et sõber sai selle alt välja. Armastus andis talle jõudu.
Meie Taevane Isa kuulis kadunud inimkonna appihüüdeid. Ta saatis oma ainsa kalli Poja siia maailma, et meie patud saaksid meilt ära võetud ja asetatud Tema peale. Ta suri nende pattude koorma all. Selleks sundis Teda armastus. Millist tõendit Jumala armastusest me veel vajame? Tema on purustanud oma alabasterriista ja võidnud meid kalli salviga. Ka on Jeesus niisutanud meid oma pisaratega.
Mida ootab nüüd Jumal meilt? Et me võtaksime vastu selle tingimusteta armastuse ja jagaksime seda teistega. Et me võtaksime vastu andestuse ja jagaksime seda teistega. Jagades see ei vähene, vaid hoopis suureneb. Selle armastuse ja andestuse vastuvõtmise ja jagamisega me näitame oma usku Jeesusesse – ja seda usku otsib Jumal ka täna meie juurest.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv