Jeesuse ja Taaveti võitlus
31.05.2014 - (1355)

Möödunud on ülestõusmispühad, mis tõid kirikutesse rahvast tunduvalt rohkem, kui seda seal tavaliselt käib. Mõned kirikud korraldasid koguni paraade Kristuse ülestõusmise auks. Ülestõusmispühad on erilised kristliku kiriku kalendris, võisteldes üsna tasavägiselt jõuludega.
Kuid minnes vaimus tagasi päeva juurde, mida ülestõusmispühad mälestavad, siis võime kindlalt öelda, et see Kristuse ülestõusmise päev oli väga eriline! See, mis toimus neil päevil Jeesusega, meenutab mõnes mõttes Taaveti võitlust Koljatiga. Piibli aruanne teatab, et Koljati "pikkus oli kuus küünart ja üks vaks [2,9 m]. Tal oli vaskkübar peas ja soomusrüü seljas; see soomusrüü kaalus viis tuhat seeklit vaske. Ta jalgadel olid vasksed säärekilbid ja tal oli vaskoda õlal. Ta piigivars oli nagu kangrupoom, ja ta piigiots vaagis kuussada seeklit rauda; ja tema ees käis ta kilbikandja" (1.Sam.17,4-7). Minu silme ees kangastub Koljat tangina, mis ihkab söösta võitlusesse, olles kindel oma võidus.
Tema vastu astub välja Taavet, "noor, punapalgeline ja kauni välimusega" mees, kes on tulnud oma lambaid karjatamast ning kelle lahinguvarustuseks on ling ja ojast leitud viis siledat kivi ning usk ja lootus Jumala peale (1.Sam.17,40-45).
Kui nüüd inimesed oleksid sõlminud kihlvedusid selle võitluse tulemuse peale, siis oleksid nad ilmselt pakkunud sada ühe vastu Koljati kasuks! Ainult rumalad oleksid teinud oma panuse Taavetile. Ja ometi – imede ime – Taavet võidab!
Nagu Taavetil, ei olnud ka Jeesusel inimlikult võttes mingit võidulootust. Kõik selle maailma jõud olid Tema vastu. Rooma impeerium, juudi vaimulikud juhid, Jeruusalemma elanikud – kõik olid Tema vastu. Sajad, võib-olla isegi tuhanded hääled karjusid: "Löödagu Ta risti! Löödagu Ta risti!" Nad peksid Teda piitsadega, surusid Ta pähe okaskrooni. Nad pilkasid Teda ja sülitasid Ta peale. Ja siis naelutasid nad Ta risti külge, kus Ta rippus suurtes valudes maa ja taeva vahel, kuni suri agoonias. Kõigile oli algusest peale selge, et Jeesus jääb selles võitluses alla.
Kuid võitlus polnud veel lõppenud ja kolmandal päeval tuli radikaalne pööre. Jeesus tõusis surnuist üles! Ingel kuulutas hauale tulnud naistele: "Teda ei ole siin, sest Ta on üles tõusnud, nõnda nagu Ta ütles" (Mat.28,6). Surm ja haud ei suutnud kinni hoida Eluvürsti! Jeesus tuli sellest võitlusest välja võitjana!
Kuid näis, et maailmas ei muutunud midagi. Tibeerius istus endiselt Rooma impeeriumi troonil. Pontius Pilaatus oli nagu ennegi Judea maavalitseja ja Heroodes Galilea nelivürst. Saduserid ja variserid jätkasid omavahelist nääklemist ning Jeruusalemm jäi endiselt rahutuks linnaks. Maailma poolt vaadatuna ei muutunud midagi.
Kuid maailm eksis. Sest Kristuse ülestõusmine tõi endaga kaasa muutuse. See muutis radikaalselt jüngrite elu, kes polnud peale Jeesuse ülestõusmist enam iial need, kes nad olid enne. Maailm võis näida üsna samasugusena, kuid selle elu oli muutumas, sest Jeesus, kes oli saavutanud võidu patu ja surma üle, elas taas! Ja Paulus võis kirjutada – 1.Kor.15,57: "Tänu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!"
Ristikogudus, iga ristiinimene peaks elama pidevas teadmises – rõõmsas teadmises –, et Jeesus on võitnud ja koos Temaga oleme ka meie võitjad. Ta on võitnud patu ja me ei pea enam olema patuorjad. Ta on võitnud surma ja meil pole enam põhjust elada surmakartuses. Ta on tõotanud olla meiega "iga päev ... maailma-ajastu otsani!" (Mat.28,20) ja seepärast pole meil vaja tunda end kunagi üksi ega mahajäetuna. "Et elab Ta, on meil lootus homseks," teatab üks ilus laul.
1. JEESUS JA IMELINE KALASAAK GALILEA JÄRVEL.
Täna mingem vaimus Galilea järve äärde, kus toimus Jeesuse üks ilmumisi oma jüngritele pärast oma ülestõusmist. Johannes kirjutab sellest nii – Joh.21,1-14: "Pärast seda ilmus Jeesus jälle jüngritele Tibeeria mere ääres. Aga Ta ilmus nõnda: Siimon Peetrus ja Toomas, keda kutsutakse Kaksikuks, ja Naatanael Kaanast Galileamaalt, ja Sebedeuse pojad ja veel teised kaks Tema jüngritest olid seal koos. Siis ütleb Siimon Peetrus neile: "Ma lähen kalale." Nad ütlevad temale: "Me tuleme ka ühes sinuga." Nad läksid välja ja astusid varsti paati, aga ei saanud ühtki sel ööl.
Aga kui juba oli hommik, seisis Jeesus rannal. Ent jüngrid ei teadnud, et see oli Jeesus. Siis ütleb Jeesus neile: "Lapsed, kas teil on midagi toidupoolist?" Nemad vastasid Temale: "Ei ole." Aga Tema ütles neile: "Heitke võrk välja paremale poole paati, siis te leiate!" Nad heitsid selle siis välja ega suutnud seda enam vedada kalade hulga pärast! Siis ütles see jünger, keda Jeesus armastas, Peetrusele: "See on Issand!" Kui nüüd Siimon Peetrus kuulis, et see on Issand, pani ta kuue selga, sest ta oli alasti, ja heitis enese merre. Aga teised jüngrid tulid paadiga — sest nad ei olnud kaldast kaugemal kui kakssada küünart maad — ja vedasid võrku kaladega.
Kui nad nüüd astusid maale, näevad nad sütetule maas olevat ja kalu seal peal ja leiba. Jeesus ütleb neile: "Tooge neid kalu, mis te praegu püüdsite!" Siimon Peetrus läks ja vedas võrgu mäele, mis oli täis suuri kalu, arvult sada ja viiskümmend kolm. Ja ehk küll kalu nii palju oli, võrk ei rebenenud mitte. Jeesus ütleb neile: "Tulge einestama!" Aga ükski jüngritest ei julgenud Temalt küsida: "Kes Sa oled?" Sest nad teadsid, et see oli Issand. Siis Jeesus tuleb ja võtab leiva ja annab neile, ja samuti kalu. See oli juba kolmas kord, et Jeesus pärast oma ülestõusmist surnuist näitas ennast oma jüngritele."
2. VIIS ÕPPETUNDI SELLEST LOOST.
Piiblisse pole midagi kirja pandud ilma eesmärgita. Iga piiblilugu õpetab meile midagi. Mida siis võime õppida sellest loost? Ma leian siit vähemalt viis õppetundi.
Esimene kõneleb sõnakuulmise tähtsusest. Meil on kalduvus pidada väga oluliseks oskusi ja nende rakendamist. Jutlustajatele peetakse igal aastal mitmeid seminare, kuidas edukamalt töötada järjest muutuvas maailmas. Kohalikes kogudustes nuputab iga osakond välja viise, kuidas oma tööd paremini ja viljakamalt teha. Me püüame muuta oma jumalateenistusi atraktiivsemateks, pastor püüab pidada huvitavamaid jutlusi, mida tuldaks kuulama meelsamini. Vahel koguni unistame suurematest ja ilusamatest ruumidest, et meelitada siia rohkem inimesi. Me mõtleme välja kõikvõimalikke inimestele huvi pakkuvaid programme...
Me rügame ja näeme vaeva, nagu need jumalakartlikud kalamehed sel varahommikul seal Galilea järvel, kuid ei näe soovitud tulemusi. Siis jõuavad meieni Jeesuse sõnad, mis Ta lausus ühes teises, kuid üsna sarnases kontekstis: "Sa muretsed ja teed enesele tüli paljude asjadega, kuid tarvis on vähe, õigupoolest üht!" (Luk.10,41.42). Mis üht asja oli siin vaja? Sõnakuulmist.
Ja eeskätt sõnakuulmist ootab Jumal ka meilt, et Ta saaks siingi imesid teha. Jumal ei nõua, et me oleksime osavad "kalamehed" – "inimeste püüdjad" – vilunud võrkude välja heitjad. Ta soovib vaid, et me oleksime sõnakuulelikud ja heidaksime võrgu välja "paremale poole paati" ning usaldaksime Teda, et Ta täidab selle "kaladega." Kogenud kalameestena oleksid jüngrid võinud mõelda, et kui me ei saanud öösel ühtegi kala, ei saa me neid ammugi päeval; parem läheme puhkama, et järgmisel ööl uuesti üritada. Kuid nad kuulasid Jeesuse sõna ja talitasid täpselt selle järgi ning tulemuseks oli suur Jumala õnnistus.
Teiseks õpime sellest loost, et Jumal teab oma laste vajadusi ning hoolitseb nende eest. Kui mina oleksin seal järvel rüganud terve öö võrke välja visates ja sisse tirides, neid puhastades ja harutades ning uuesti välja heites, siis hommikul oleks mu kõht kindlasti korisenud näljast! Kahtlemata just seda tundsid jüngritest kalamehed. Nende kõhud olid väga tühjad. Ja Jeesus ei vaadanud sellest "pisiasjast" üle. Tema jüngrite vajadused läksid Talle alati korda. Ja nii toitis Ta nende kõhud enne, kui jagas neile järjekordselt vaimulikku rooga.
Kas ei julgusta see meidki, et mil iganes oleme me janus või näljas, külmas või haiget saanud, üksildane või kurb – mistahes hädas või puuduses – on ülestõusnud Issanda esimene soov meid aidata ja meie kõige proosalisemad vajadused rahuldada. Jeesus hoolib, rohkem kui keegi teine.
Kolmandaks õpime sellest loost, et Jumal ei hülga iial oma lapsi. Ehkki jüngrid olid peaaegu kõik jätnud Jeesuse Tema kinnivõtmise hetkel maha, Peetrus Teda koguni kolm korda salanud, ei öelnud Jumal neist lahti, vaid tegi kõik, et taastada sõprus veelgi tugevamal moel. Ta andis neile kõik andeks ja kohtus nendega korduvalt, et tõestada neile oma igavest armastust.
Sealsamas järve kaldal koos jüngritega tulel küpsetatud kalu süües esitas Jeesus Peetrusele läbitungiva küsimuse "Kas sa armastad mind?" koguni kolm korda, et Peetrus saaks oma tunnetes Jeesuse vastu täielikule selgusele. Jumal ei loobunud Peetrusest, vaid ilmutas talle oma piiritut armastust, julgustades teda vastu armastama – ja selles armastuses teenima.
Vahel võib meile tunduda – ja alati leidub neid, kes oskavad seda tunnet süvendada –, et me sõuame oma kristlikus elus otsekui munakoorest paadis. Ja kui me peaksime eksima sõnas või teos, lajatab Jumal meie paadi pihuks ja põrmuks ning jätab meid saatuse hooleks. Kuid see pole tõsi. Jumal ei jäta meid maha. Need oleme meie, kes jätame vahel Jumala maha! Kuid isegi siis ei loobu Jumal meist kergesti, vaid teeb kõik, et meid oma igavese armastusega enda juurde tagasi tõmmata.
Neljandaks õpime sellest loost, et Jumalal on plaan meie elu jaoks ja see on meie omast parem. Muidugi on kõigil meil oma plaanid – head, vettpidavad plaanid, suurejoonelised plaanid, hästi läbimõeldud plaanid, targad plaanid. Me teame, millal minna kalale, kuhu võrgud välja heita ja kuidas neid oma paati tõmmata.
Kuid siis tuleb Jumal ja ütleb: "Minul on ka sinu jaoks välja mõeldud plaan. Ma olen teinud selle oma igaveses tarkuses ja ettenägelikkuses ning leian, et see on parim sinu jaoks." Prohvet Jeremija läbi ütleb Ta – Jer.29,11: "Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Jehoova: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust!"
Kui Jumal on lasknud meil sündida siia maailma, siis on Tal kindlasti plaan nii meie selle elu jaoks kui ka igaviku veetmiseks koos Temaga. Tasub see plaan ära tunda, sellega tutvuda ja see vastu võtta. See annab kindlasti parima mõtte meie eksisteerimisele.
Jüngrid arvasid, et neil on nüüd parim tegelda kalapüügiga, kuid Jeesuse plaan nägi ette, et neist saaksid "inimeste püüdjad." Ja Ta kutsus nad ära nende plaani juurest oma plaani juurde. Nii kutsub Ta ka meid.
Ja viiendaks õpimegi sellest loost, et Jumal soovib, et meist saaksid "inimeste püüdjad." Luuka evangeeliumi 5. peatükis on paljuski sarnane lugu. Jeesus on õpetanud rahvahulki Peetruse paadist, kuna rannal oli nii palju rahvast. Seejärel ütleb Ta Peetrusele: "Sõua sügavale kohale ja heitke oma võrgud välja loomuse katseks" (Luk.5,4). Peetrus vastab: "Õpetaja, me oleme kogu öö rühelnud ega ole ühtki saanud, aga Sinu sõna peale ma heidan võrgud välja!" (Luk.5,5). Ja tulemus? Järgmine salm teatab: "Ja kui nad seda tegid, said nad suure hulga kalu; ja nende võrgud rebenesid" (Luk.5,6). Sellest rohkest saagist täideti kaks paati, "nõnda, et need olid vajumas" (Luk.5,7). Peetrus oli tõelises hämmingus, kuid Jeesus julgustas teda: "Ära karda, nüüdsest alates pead sa inimesi püüdma!" (Luk.5,10).
Siiski pöördus ta koos kaaslastega veel korra tagasi kalapüügi juurde. Kuid Jeesuse ilmumine neile peale ülestõusmist just nende äpardunud püügiretke ajal pani teda sellest lõplikult loobuma ja täielikult pühenduma "inimeste püüdmisele." Ja sama sõnumiga läheneb Jeesus meilegi: "Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule!" (Mrk.16,15). "Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!" (Mat.28,19.20).

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv