Ema pühendumine
31.10.2009 - (1746)

Meie seas on täna palju tublisid emasid. Jumal õnnistagu neid kõiki ning andku jõudu ja jaksu täita üllast emarolli nii kaua, kuni neil süda tuksub.
Kuid siin kirikus on meil tavaks lugeda Pühakirja, et saada õpetust ja julgustust usueluks. Lugegem siis täna ühest emast, kelle elu oli vast isegi raskem ja keerulisem kui paljudel tänapäeva emadel, kuid kes siiski kõlbab näidisemaks ehk eeskujuks ka kõigile meie emadele. Ma loen pisteliselt 1. Saamueli 1. ja 2. peatükist:
Oli keegi mees, ... Elkana nimi, ... Temal oli kaks naist: ühe nimi oli Hanna ja teise nimi oli Peninna; Peninnal oli lapsi, aga Hanna oli lasteta. See mees läks igal aastal oma linnast kummardama ja ohverdama vägede Jehoovale Siilos. ... Ohverdamispäeval andis Elkana oma naisele Peninnale ja kõigile ta poegadele ja tütardele ohvrilihatükke. Aga Hannale andis ta üheainsa tüki, ainult sellepärast et ta Hannat armastas, kuigi Jehoova oli sulgenud tema lapsekoja. Ja ta kaasnaine solvas teda ka väga, et ta tunneks ennast alandatuna, sellepärast et Jehoova oli sulgenud ta lapsekoja.
Ja nõnda sündis aastast aastasse; iga kord, kui ta läks üles Jehoova kotta, solvas Peninna teda nõnda, et ta nuttis ega söönud. Siis küsis temalt ta mees Elkana: "Hanna, miks sa nutad ja miks sa ei söö? Miks on su süda kurb? Kas ma pole sulle parem kui kümme poega?"
Ükskord pärast söömist ja joomist Siilos, kui preester Eeli istus istmel Jehoova templi uksesamba juures, tõusis Hanna üles, ja olles hinges kibestunud, palvetas ta Jehoova poole ja nuttis väga. Ja ta andis tõotuse ning ütles: "Vägede Jehoova, kui Sa tõesti vaatad oma ümmardaja viletsusele ja mõtled minule ega unusta oma ümmardajat, vaid annad oma ümmardajale meessoost järglase, siis ma annan tema Jehoovale kogu ta eluajaks...!"
Ja kui ta nõnda Jehoova ees kaua palvetas, pani Eeli tähele ta suud, sest Hanna kõneles südames, üksnes ta huuled liikusid ja ta häält ei olnud kuulda; aga Eeli arvas, et ta oli joobnud. Ja Eeli ütles temale: "Kui kaua sa tahad olla joobnud? Lase enesest viin haihtuda!"
Aga Hanna vastas ning ütles: "Ei, mu isand, ma olen vaimult rõhutud naine; viina ega vägijooki ma ei ole joonud, vaid ma olen oma hinge Jehoova ees välja valanud! Ära pea oma ümmardajat kõlvatuks naiseks, sellepärast et ma nii kaua kõnelesin oma suurtest soovidest ja meelekibedusest!"
Ja Eeli vastas ning ütles: "Mine rahuga, küll Iisraeli Jumal täidab su palve, mis sa Temalt palusid!"
Ja tema ütles: "Leidku su ümmardaja armu su silmis!" Siis läks naine oma teed ja sõi, ja ta nägu ei olnud enam kurb. Ja nad tõusid hommikul vara ning kummardasid Jehoova ees; siis nad läksid tagasi ja jõudsid koju Raamasse; Elkana ühtis oma naise Hannaga ja Jehoova pidas teda meeles. Ja Hanna sai käima peale ning pärast päevade möödumist ta tõi poja ilmale ja pani temale nimeks Saamuel, "sest ma palusin teda Jehoovalt," ütles Hanna.
Kui siis mees Elkana ja kogu ta pere läks Jehoovale ohverdama iga-aastast ohvrit ja oma tõotust, Hanna ei läinud, sest ta ütles oma mehele: "Alles siis kui poiss on võõrutatud, ma viin tema, et ta võiks ilmuda Jehoova palge ette ja jääda sinna igavesti!"
Ja ta mees Elkana ütles temale: "Tee nagu su silmis hea on, jää koju, kuni sa tema oled võõrutanud; Jehoova ainult kinnitagu oma sõna!" Ja naine jäi koju ning imetas oma poega, kuni ta tema võõrutas. Ja ta viis tema enesega ühes, kui ta tema oli võõrutanud, ... ta viis tema Jehoova kotta Siilosse, kuigi poiss oli alles nooruke. ... ning tõid poisi Eeli juurde. Ja Hanna ütles: "Oh, mu isand! Nii tõesti kui sa elad, mu isand, olen mina see naine, kes seisis siin su juures Jehoovat paludes! Selle poisi pärast ma palusin ja Jehoova andis mulle mu palve peale, mida ma Temalt palusin. Seepärast annan minagi tema Jehoovale: kõigiks oma elupäeviks olgu ta antud Jehoovale!"
Ja Eeli õnnistas Elkanat ja tema naist ning ütles: "Jehoova andku sulle sellest naisest järeltulijaid palutu asemele, kelle ta andis Jehoovale!" Siis nad läksid jälle oma kodupaika. Kui Jehoova kandis hoolt Hanna eest, siis ta sai käima peale ja tõi ilmale kolm poega ja kaks tütart."
Iisrael elas üle raskeid aegu. Vajati prohvetit, ustavat Jumala meest, kes rahvast õigesti juhiks. Ja nagu Jumal sageli teeb, alustas Ta selle probleemi lahendamist ühe ema pühendumisest. Kui poleks olnud sellist Hanna pühendumist, poleks olnud ka sellist prohvetit nagu Saamuel! Vaadelgem siis täna seda jumalakartlikku naist. Meile torkab tema juures silma kolm väljapaistvat omadust:
1. TA OLI PÜHENDUNUD JUMALALE. Ta oli väga jumalakartlik juba enne emaks saamist. Tegelikult juba enne abiellumist. Perekondlikud kohustused ei vähendanud tema pühendumist Jumala teenimisele.
Tõeline jumalakartus tähendab Jumala seadmist kõiges esikohale. Jeesus ütles – Mat.6,33: "Ent otsige esiti Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!" "See kõik" osutab mitte ainult materiaalsetele asjadele, vaid tõepoolest kõigele olulisele, kaasa arvatud edukusele abikaasa ja emana. Kui me seame kedagi või midagi oma elus Jumalast ettepoole, oleme süüdi ebajumalateenimises!
Hanna uskus palvesse – siirasse suhtlemisse Jumalaga. Nuttes puistas ta Jumalale välja oma südame, lisades oma anumisele ka tõotuse: "Kui Sa tõesti vaatad oma ümmardaja viletsusele ja ... annad oma ümmardajale meessoost järglase, siis ma annan tema Jehoovale kogu ta eluajaks." Isegi kui teda jälginud preester teda alusetult süüdistas joobnud-olemises, jäi ta rahulikuks ning selgitas viisakalt oma probleemi.
Kõigest on näha, et Hannal oli elav usk ja keegi ega miski ei suutnud kõigutada tema täielikku pühendumist Jumalale.
2. TA OLI PÜHENDUNUD OMA ABIKAASALE. Enne kui ta sai emaks, oli ta armastav ja sõnakuulelik naine oma abikaasale. See polnud kerge, sest ta polnud oma abikaasa ainus naine. Asja tegi veelgi hullemaks see, et, erinevalt teisest naisest, polnud ta sünnitanud oma abikaasale ühtegi last! Ja nagu sellest poleks veel küllalt, "ta kaasnaine solvas teda ka väga, et ta tunneks ennast alandatuna," teatab Pühakirja aruanne.
Kuid ta ei kaevanud oma kaasnaise peale, isegi kui ta abikaasa küsis tema kurbuse põhjuse kohta. Selle asemel ta andestas teisele naisele ja armastas oma meest, usaldades oma probleemi Jumalale. Jah, ta valas oma kurbuse välja Jumalale, selle asemel, et valada oma kibeduse välja inimestele.
3. TA OLI PÜHENDUNUD OMA LASTELE. Saamuel sündis talle üsna hilja ning kahtlematult oli esimene laps eriti armas, kuid ta oli lubanud ta Jumalale ning ta pidas kinni oma vandest. Nagu juba osutatud, oli tema elus esikohal pühendumine Jumalale. Kuid ta tegi ka kõik, et anda Saamuelile enne kodust välja saatmist parim kasvatus ja haridus ning uues kohaski käis ta teda regulaarselt vaatamas, varustades teda ta kasvule kohaste riietega.
Üks suurimaid ja parimaid asju, mida üks ema saab teha, on suunata oma laste jalad Jumala kotta! Ühe kiriku lähedal Kansases võib näha kõnnitee betoonis lapse jalajälgi, mis on suunatud kiriku poole. Selle kõnnitee valamise ajal oli üks ema palunud luba oma beebil need jäljed sinna vajutada, sest ta soovis, et ta lapse jalad oleksid alati suunatud Jumala poole.
Sama soovis ka Hanna. Ta pühendas rõõmuga oma esmasündinu Jumalale, lauldes võimsa tänu- ja ülistuslaulu Issandale (1.Sam.2,1-10). Paljud suured mehed ja naised teenivad täna Jumalat ustavalt – mitte oma suurte talentide ja eriliste võimete pärast, vaid sellepärast, et nende ema andis ja kasvatas nad Jumalale!
Tänutäheks selle ustavuse ja ohvrimeelsuse eest kinkis Jumal Hannale veel viis last! Ta sai tõepoolest õnnelikuks ja rikkalikult õnnistatuks!
Jumalakartlik ja pühendunud ema on jumalakartliku kodu ja õiglase ühiskonna alus. Kui mõni aasta tagasi Ameerikas tehtud uurimuses küsiti 11 kuni 18 aastastelt tüdrukutelt, millised nad soovivad täiskasvanuks saades olla, vastas 80% küsitletuist, et nad soovivad olla selline, nagu on nende ema!
Ühelgi teisel jõul pole lapse elus sellist mõju kui emal. Dr. Campbell Morganil oli neli poega. Kõigist neist said jutlustajad. Ühel perekonna kokkutulekul küsis üks sõber ühelt pojalt: "Milline Morganitest on suurim jutlustaja?" See vastas kõhklemata: "Ema!"
Koolid, pühapäevakoolid ja hingamispäevakoolid teevad oma osa meie laste kasvatamisel. Kuid miski ei saa asendada vanemate ja eriti ema osa selles pühas töös. Emad, me täname teid. Me õnnistame teid. Ja Jumal õnnistagu teid! Olge ikka ustavad ja pühendunud Jumalale, oma abikaasale ja oma lastele!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv