Jumala armust piisab
01.09.2007 - (1598)

Ps.136,1-4.25: "Tänage Jehoovat, sest Tema on hea, sest Tema heldus kestab igavesti! Tänage jumalate Jumalat, sest Tema heldus kestab igavesti! Tänage isandate Isandat, sest Tema heldus kestab igavesti: Teda, kes üksi teeb suuri imetegusid, sest Tema heldus kestab igavesti; ... Teda, kes annab kõigele lihale roa, sest Tema heldus kestab igavesti!"
Ühelt inimeselt küsiti, mis on rikkuse saladus. Ilma kõhklemata vastas ta: "Tänulikkus." Seejärel ta jätkas: "Kui sa pole tänulik, ei ole sa rikas – hoolimata sellest, kui palju sul on."
Üks usklik mees läks rahvarohkesse restorani, tellis roa, mis ka toodi, aga just enne kui ta jõudis sööma asuda, peatus tema laua juures üks võõras, küsides, kas ta võib süüa samas lauas. Mees muidugi oli lahkesti nõus ning võõras võttis istet ja tellis endale roa. Sel ajal kui võõras toitu ootas, langetas mees pea söögipalveks. Kui ta oma palve lõpetas ja silmad avas, küsis võõras osavõtlikult: "Kas te pea valutab?"
"Ei," vastas mees.
"On teie toiduga midagi halvasti?" ei jätnud võõras järele.
"Oh, ei," vastas mees, "ma lihtsalt tänasin Jumalat, nagu ma teen alati enne söömist."
"Aa, sa oled üks neist!" vastas mees. "Mina ei täna kunagi. Ma teenin oma raha oma palehigis ega pea kedagi tänama, enne kui asun sööma. Kui mulle tuuakse toit, asun ma kohe selle kallale."
"Sa oled siis nagu minu koer," vastas mees, "ka tema asub kohe toidu kallale, kui see ta ette pannakse."
Kuna täna on tänupüha, siis küsigem enestelt: "Mille eest olen ma tänulik ja kas ma üldse olen tänulik?
Meil on kalduvus mõelda rohkem sellele, mida meil ei ole, ning me ei hinda alati seda, mis meil on. Mida me sooviksime sellist, mida meil veel ei ole? Sageli soovime vaid uuemat või paremat versiooni sellest, mis meil juba on: suuremat ja paremat maja, uuemat autot, kiiremat arvutit, paremat ja tasuvamat tööd. Mida me soovime sellist, mida me tõesti vajame? Me peame mõistma üht asja: Jumal on juba andnud meile kõik, mida me tegelikult vajame! Hoolimata raskustest, millest sa võid just praegu läbi minna, hoolimata sinu rahalisest olukorrast, hoolimata sinu terviseprobleemidest, isegi hoolimata sinu eksimustest! Jumal on andnud sulle kõik, mida sa tõeliselt vajad, või vähemalt on Ta teinud kõik sulle kättesaadavaks – täiesti tasuta – ja sul tuleb see vaid vastu võtta!
Lugu räägib kümmekond inimesest, kes lendavad väikeses lennukis, kuni äkki lennuk süttib. Piloot tormab välja oma kabiinist ja hüüab: "Lennuk kukub alla. Me peame välja hüppama." On hea, et lennukis on langevarjud ja on hea, et tema teab, kus need asuvad. Ta jagab need välja – kõigile jätkub! – ning annab juhtnöörid, kuidas nendega toimida. Seejärel avab ta ukse ja palub inimestel järgimööda hüpata.
Esimene reisija hüüab läbi tuulevihina: "Kas ma võin midagi paluda?"
"Muidugi, mida te soovite?" küsib piloot.
"Selle langevarju värv mulle hästi ei meeldi, see ei sobi kokku minu kleidiga; kas ma võiksin saada punase?"
Piloodil on raske uskuda oma kõrvu. Ta raputab pead ja ütleb: "Kas sellest ei piisa, et ma andsin sulle langevarju?" Ja nii esimene reisija hüppab välja.
Avatud ukse juurde astub teine reisija ning ütleb: "Ma soovin, et te annaksite mulle midagi, et mul ei tekiks langemise ajal iiveldus."
Ja nii tuleb iga reisija oma sooviga. "Palun, piloot," ütleb üks sõitja, "ma kardan hirmsasti kõrgust; palun andke mulle midagi, mis võtaks mult ära selle hirmu."
"Ei," vastab piloot, aga ma andsin sulle langevarju."
Üks teine palub, et kasutataks teistsugust strateegiat. "Kukkugem alla koos lennukiga. Me võime ikkagi jääda ellu. Ma ei soovi sellest lennukist lahkuda."
Piloot vastab naeratades: "Sa ei tea, mida sa palud," ning aitab reisija uksest välja.
Keegi reisijaist palub kaitseprille, keegi saapaid, keegi soovib oodata, kuni lennuk on maale lähemal.
"Teie, inimesed, ei mõista," hüüab piloot, aidates inimesi ükshaaval uksest välja. "Ma olen andnud teile langevarju. Sellest piisab. Eluga pääsemiseks on vaja vaid ühte asja ja ma olen selle teile andnud."
Inimesed ei ole rahul; aina soovivad midagi enamat. See on nii inimlik. Seda soovis ka apostel Paulus, kes kirjutab – 2.Kor.12,6-10: "Sest kui ma tahaksingi kiidelda, ei oleks ma rumal, sest ma räägiksin tõtt. Aga ma keeldun sellest, et keegi ei arvaks minust rohkem kui ta mind näeb olevat, või mida ta minust kuuleb ka väga suurte ilmutuste tõttu. Sellepärast et ma ei läheks kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, Saatana ingel, mind rusikaga lööma, et ma ei läheks kõrgiks. Sellesama pärast olen ma kolm korda Issandat palunud, et see minust lahkuks. Aga Ta ütles mulle: "Sulle saab küllalt minu armust; sest vägi saab nõtruses täie võimuse!" Nii ma siis tahan meelsamini kiidelda oma nõtrustest, et Kristuse vägi asuks elama minusse. Sellepärast olen meeleldi nõtrustes, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja kitsikustes Kristuse pärast; sest kui olen nõder, siis olen vägev!"
Nagu näete, keeldub Jumal vahel meie palvet täitmast. See ei tähenda, et Ta ei kuule meid või et meie oleksime Temast kaugel või Tema meist kaugel. Kas meie ei ütle vahel EI oma lastele või lastelastele – ükskõik kui lähedased ja armsad nad meile on? Me kuuleme neid tähelepanelikult, kuid ütleme EI. Ma ei tea ühtegi lapsevanemat, kes ütleks oma lapsele alati JAH. Ja kui mõni lapsevanem nii teeks, ma ei tea, mis tema lapsest siis saaks! Ja siiski on inimesi, kes usuvad, et Jumal peaks vastama nende palvetele alati jaatavalt. Nad soovivad, et Jumal oleks nagu dzinn pudelis, kes iga nende probleemi puhul välja lastuna ütleks: "Sinu soov on mulle käsuks!"
Me teeme õigesti, kui pöördume oma palvetega Jumala poole. Seesama Paulus, kelle palvele vastas Jumal EI, kirjutab – Flp.4,6: "Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks."
Kuid me peame laskma Jumalal vastata nii, nagu Tema soovib. Vahel saabub vastus kiiresti. Kuid vahel tuleb vastust oodata kaua, või see ei saabu üldsegi. Nii me palume ja ootame, palume ja ootame. Mida me teeksime, kui Jumal annaks meile sama vastuse, mille Ta andis Paulusele? "Sulle saab küllalt minu armust!" Minu armust piisab sulle! Kas see vastus rahuldab meid? Kas me võime elada selle vastusega ja olla rahul, tänulikud? See arm on nagu langevari, mis päästab su elu. Mida sa veel soovid? Mida sa veel nõuad? Mida sa veel vajad?
Mis siis, kui Jumala ainus and sulle oleks Tema arm, Tema lunastuse and? Sa anud, et Jumal teeks terveks su sureva abikaasa. Sa palud oma töö pärast. Sa palvetad, et Jumal aitaks su last. Mida sa teed, kui Jumal vastaks: "Sulle saab küllalt minu armust!"?
Püüdkem vaadata sellele Jumala silmade läbi. Nähes meid siin maa peal, teab Ta, et on üks asi, mida me vajame üle kõige. Me vajame, et meid päästetaks meie pattudest ja surmast. Ja selleks annab Ta meile oma armu. Ja kui see olekski kõik, mida Ta meie heaks teeb, kas oleks meil siis põhjust nuriseda?
Kristlastena me teame, et Jumal ON päästnud meid patust ja igavesest surmast ehk hukatusest – ja ometi me kaebame, et meie ihu vananeb ja luud-liigesed valutavad! Jumal on pannud meie jaoks valmis aarde taevas – igavese elu – ja siiski me nuriseme oma finantsolukorra pärast! Kõigele sellele lisaks on Jumal tõotanud kanda hoolt meie igapäevaste vajaduste eest, kuid meie kaebame, et asjad, mida me oleme aastatega kogunud, vajavad parandamist ja asendamist.
Jah, me teame, et pääste Jumala armu läbi pole ainus Jumala armuand meile. Me kõik peame tunnistava, või vähemalt enamus meist võivad tunnistada, et Jumal on andnud meile palju enam. Ta on meid pidevalt õnnistanud. Iga päev näeme me Jumalat töötamas meis ja meie läbi ja meie ümber, kui me vaid seda tähele paneme. Ja me täname Jumalat kõigi nende heade asjade eest, mis meie elu on olnud. Ja see on õige. Nii tulebki teha. Me täname Jumalat, kui raske lõikus on läinud edukalt. Me täname Jumalat, kui arst ütleb, et vähki enam pole. Me täname Jumalat, kui keerulises olukorras ei toimunud õnnetust, või kui liiklusõnnetuses ei saanud kannatada ükski inimene.
Kuid kas Jumal on vähem imeline, kui Ta vahel laseb sündida halbadel asjadel? Kas Jumal ei olegi nii hea, kui Ta paneb oma lapse puhkama? Kas Ta ei väärigi tänu, kui Ta ütleb EI? Paulusele ütles Jumal: "Sulle saab küllalt minu armust!" Ja Paulus elas edasi "vaiaga lihas" ning leidis just selle olevat põhjuseks olla tänulik, sest see hoidis teda alandlikuna ja Jumal sai teda veelgi paremini kasutada hingede päästmisel.
Minu arvates tegi Palus targasti, et ei öelnud otse välja, milles see tema "vai" seisnes. Selliselt on meil kõigil kergem asetuda Pauluse kohale. Enamusel meist on mõni "vai" või vähemalt mõni väike "okas," mis meile ei meeldi ja millest me sooviksime vabaneda. Võib-olla on küsimus meie iseloomus või temperamendis. Paulus ei ütle, et see tema "vai" oli mingi ta tervise probleem. See võis olla, kuid võis ka mitte olla. See võis olla ka tema iseloomu või temperamendi probleem või koguni mõni kiusatus! Igal juhul soovis Paulus sellest väga vabaneda. Kuid olles kolm korda selle pärast tõsiselt palunud, vastas Jumal: "Sulle saab küllalt minu armust!"
Ja Jumal sai kasutada Paulust võimsalt – hoolimata sellest "vaiast" või ehk isegi selle "vaia" tõttu! Mõelge sellele – ja olge tänulikud kõige eest, isegi oma "vaia" eest! Jumal saab meidki kasutada sellistena, nagu me oleme. Ja võib-olla just see "vai" hoiab meid alandlikena Jumalale väga lähedal. Ka meie oleme võib-olla oma "vaia" pärast palvetanud kolm või enamgi korda ning imestanud, miks Jumal ei ole seda kõrvaldanud. Aga Tema teab, mis on meile parim – mis on parim meie hingele, mis teeb meist parima tööriista Tema käes, mis lubab Temal meid kõige paremini taeva jaoks valmistada.
Nii et meil on põhjust olla igal juhul ja kõige eest Jumalale tänulik. Ning täna, lõikustänu päeval, toome oma ülevoolava tänu igapäevase leiva eest, mille Ta meile oma armust sel aastal on valmistanud. Kuid ärme unustame Jeesuse sõnu, et "inimene ei ela ainult leivast." Veel enam vajame me Eluleiba – Jeesust ja Tema armu – ning ka seda on Ta meile külluslikult jaganud. Mis meil veel puudub, mida me nii väga vajame?
Ps.23,1-6: "Jehoova on mu karjane, mul pole millestki puudust! Haljale aasale paneb Ta mind lebama, hingamiseveele saadab Ta mind; Tema kosutab mu hinge! Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast! Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga; Su kepp ja Su sau, need trööstivad mind! Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; Sa võiad mu pea õliga, mu karikas on üleni täis! Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Jehoova kotta eluajaks!" Aamen.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv