Tutvuse kaudu armulauale
04.10.2003 - (2131)

Luk.22,14-24: "Ja kui tund kätte jõudis, istus Ta maha ja apostlid ühes Temaga. Ja Ta ütles neile: "Ma olen südamest igatsenud seda paasatalle süüa ühes teiega, enne kui ma kannatan. Sest ma ütlen teile, et ma ei söö enam sellest, kuni kõik on täide läinud Jumala riigis!"

Ja Ta võttis karika, tänas ning ütles: "Võtke see ja jagage eneste vahel. Sest ma ütlen teile, et mina ei joo enam viinapuu viljast, enne kui tuleb Jumala riik!"

Ja Ta võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile ning ütles: "See on minu ihu, mis teie eest antakse; seda tehke minu mälestuseks!"

Samuti ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: "See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse. Aga vaata, mu äraandja käsi on minuga lauas! Ja Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda nagu see on määratud; ometi häda sellele inimesele, kes ta ära annab!"

Ja nemad hakkasid küsima üksteiselt, kes see küll peaks nende seast olema, kes seda teeb. Aga nende seas tõusis vaidlus ka selle kohta, keda neist tuleks arvata suuremaks."

"Suured" mehed suure Jumala lauas! See meenutab juhtumit ühe misjonäri perega Jamaikal. Lahke saararahvas korraldas misjonijaama töötajatele puhkepäeviti huvitavaid reise selle troopilise saare kauneimatesse paikadesse. Ühel õhtul viidi nad mere-äärsesse luksushotelli, kus peatusid vaid selle maailma kõige rikkamad. Nad juhatati kuninglikku sviiti (numbrisse) ülemisel korrusel. Sealt jälgisid nad hingetuks võtvat pilti päikeseloojangust Kariibi merre ning seejärel kutsuti nad lauda, kus neile serveeriti 8-käiguline õhtusöök parimatest eksootilistest taimetoitudest!

Neid hõrgutisi nautides tõusis loomulikult küsimus: Kuidas sai võimalikuks nende õhtusöömaaeg sellise elegantsi keskel?

Te mõistate, selline hotellisviit ei olnud valmistatud nendesuguste külaliste jaoks. Neil ei oleks olnud nii palju raha, et selle eest maksta. Kuid selles hotellis töötas kõrgel kohal üks nende hea tuttav. Ja tema korraldas selle õhtusöögi neile täiesti tasuta!

Seda võiksime nimetada õhtusöömaajaks armust ehk armulauaks. Kuid et sellest osa saada, tuleb tunda õiget isikut!

Sarnasele õhtusöömaajale ehk armulauale olid kutsutud ka Jeesuse apostlid. Miks just nemad? Miks just neile avanes eesõigus süüa ülemises toas ühes lauas maailma Looja ja Lunastajaga? Ikka tutvusest. Jeesus tundis neid ja nemad tundsid Jeesust. Kui Jeesus tundis neid kõiki hästi, siis nende Jeesuse tundmine jättis tugevasti soovida. Kõige pinnapealsemalt tundis Jeesust Juudas. Ilmselt pidas ta Teda vaid inimeseks, et ta nõustus Ta inimese (orja) hinna eest ära müüma. Kuid ka teiste jüngrite Jeesuse tundmise jättis tugevasti soovida. Isegi peale nii shokeerivat sündmust, nagu Jeesuse poolt nende jalgade pesemine, vaidlesid nad omavahel, kes neist on suurem! Nad ei mõistnud, et nad olid seal armust. Nad arvasid, et olid seal oma suurusest!

Kui Jeesus kuulis neid suuruse üle vaidlevat, ütles Ta mitte ainult Peetrusele, et ta salgab Teda juba sel samal ööl – ja koguni kolm korda! – vaid Ta teatas ka teistele apostlitele, et nad kõik jätavad Ta maha!

Pangem tähele sündmuste järjekorda:
1. Söömine armulauas koos Jeesusega.
2. Vaidlemine selle üle, kes neist on suurem.
3. Jeesuse mahajätmine, Tema tundmise eitamine.

Vaatleme seda protsessi pisut lähemalt.

Me tuleme kirikusse, nagu ka täna, ning veedame aega Jumala ligiolekus. Me avame Piibli ja toitume kosutavast eluleivast. Me naudime palveosadust. Neli korda aastas võtame me osa püha-õhtusöömaajast ja umbes sama palju või pisut enamgi kordi koguneme ühisele armastussöömaajale tagasaalis.

Siis aga, sageli vahetult pärast neid õnnistusrikkaid silmapilke, neis samus pühakoja ruumes, laseme me oma inimlikkusel saada võimust meie üle ning rikkuda ära äsja saadud vaimuliku õnnistuse, kui me laskume vestlusse (vaidlusse) selle üle, kes meist on suurem, tähtsam, parem, targem, mõistlikum, andekam, ilusam jne. Võib-olla ei tee me seda otse kirikus; seal me talitseme end. Kuid teel kirikust koju laseme end lõdvaks. Ja kodus... andku Jumal meile andeks, kuidas me vahel kommenteerime – mitte vaimulikku rooga edasi nautides, vaid inimesi arvustades...

Ja mis on selle tulemus? Me kaotame osaduse Jeesusega. Hingamispäeval me istume koos Temaga lauas, aga nädala sees elame me nii, nagu me ei tunnekski Teda!

Kui me tunneme, et see käib meie kohta, siis... on meil kaaslasi. Kes? Jeesuse kõige lähedasemad sõbrad, Tema jüngrid! Jah, selline on lugu!

Sellest jüngrite kogemusest võime õppida, et Jeesusega osasaamine on armulaud, mitte suuruse laud. Jüngrid ei olnud seal mitte oma suuruse pärast, vaid Jeesuse armust. Nad olid seal tänu tutvusele.

Mat.7,21-23 kohtume me inimestega, kes arvavad, et nad on valmis taeva jaoks tänu oma suurusele. Kuid neid tabab ebameeldiv üllatus. Loeme: "Mitte igaüks, kes minule ütleb: Issand, Issand, ei saa taevariiki, vaid kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Mitmed ütlevad minule tol päeval: Issand, Issand, kas me ei ole Sinu nimel ennustanud ja Sinu nimel ajanud välja kurje vaime ja Sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid? Ja siis ma tunnistan neile: ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust, te ülekohtutegijad!"

Seda kirjakohta lugedes rõhutame me tavaliselt Jumala tahte täitmist. Kuid kas me märkame, mis seisab veel eespool seda tähtsat asja?

Tutvus! "Ma ei ole elades teid tundnud," ütleb Jeesus kurvalt. Tuleb välja, et ka taevasse saamisel on kõige tähtsam ikkagi tutvus! Miks jäid viis rumalat neisit pulmakoja ukse taha? Peigmees tunnistas: "Tõesti ma ütlen teile, ma ei tunne teid!" (Mat.25,12).

Ka Luk.13,25-27 kinnitab seda mõtet: "Sellest ajast, kui Peremees on üles tõusnud ja on pannud ukse lukku, hakkate te seisma õues ja koputama uksele, öeldes: Issand, ava meile! Ja Tema vastab teile, öeldes: mina ei tunne teid, kust te olete! Siis te hakkate ütlema: me oleme Sinu ees söönud ja joonud ja meie tänavais Sa õpetasid! Ja Tema ütleb teile: ma ei tunne teid, kust te olete! Jääge minust eemale, kõik ülekohtutegijad!"

Siit järeldame, et Jumalaga lauas istumine ei olene niivõrd sellest, mis sa oled teinud, kuivõrd sellest, keda sa tunned ja kes tunneb sind! Tegelikult istuvad Jumalaga lauas mõned, kes on teinud suuri patte!

Noa, kes jõi end purju peale pääsemist veeuputusest.
Jaakob, kes pettis ja valetas.
Mooses, kes talitsematus vihas tappis inimese.
Taavet – mõrvar ja abielurikkuja.
Peetrus, kes salgas Jeesuse.
Jakoobus ja Johannes, kes siiralt pidasid end suurimateks.
Paulus, kes andis surma kristlasi Jumala teenimise nimel.

Kristusega lauas istub palju selliseid isikuid. Seepärast ongi osasaamine Kristusega armulaud, mitte suuruse laud. Jeesus teab meie minevikku, olevikku ja tulevikku. Me oleme selle kõik Talle välja puistanud ja hea on, kui teeme seda jälle. Nii tunneb Ta meid isiklikult. Me oleme Temaga lauas nii täna kui igavikus tänu tutvusele, mitte meie teenetele. Keegi meist pole väärt sööma koos Temaga Tema kuninglikus sviidis. Ja ometi on Ta tõotanud meile – Luk.22,29.30: "...ja mina sean teile riigi, nõnda nagu minu Isa selle mulle on seadnud, et te sööksite ja jooksite minu lauas minu riigis ja istuksite aujärgedel ja mõistaksite kohut Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle!"

Tänagi on meid kutsutud suure Kuninga armulauale – tutvuse kaudu. Kui hea on omada tuttavaid kõrgetel positsioonidel! Ja meil on seal tuttav – otse Jumala juures! Ärme seda tutvust kaotame!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv