Teiste kosutamine
05.08.2006 - (1596)

2.Tim.1,15-18: "Sa tead seda; et kõik, kes on Aasias, on löönud lahku minust, nende seas Fügelos ja Hermogenes. Issand osutagu halastust Onesiforose perele, sest tema on mind sagedasti kosutanud ega ole mitte häbenenud mu ahelaid, vaid kui ta saabus Rooma, otsis ta mind suure hoolega ning leidis mind. Issand andku temale leida halastust Issanda juures tol päeval! Ja kui palju ta Efesoses oli mulle abiks, tead sina paremini."
Hiljuti me rääkisime Luukasest, kes oli ustava sõbrana teatud ajal üksi Pauluse juures, kui viimane oli viidud vangina Rooma (2.Tim.4,11). Siiski mainib ta samas kirjas veel üht meest, kes on teda "sagedasti kosutanud." Kui hea meel tal sellest oli ja kuidas ta teda õnnistab!
Kui ühte Ameerika jalgpalli liigasse võeti esmakordselt üks afroameeriklasest mängija, olid paljud selle klubi fännid väga pahased. Siis ühe mängu ajal tegi ta vea. Pealtvaatajate hulk vilistas ja karjus tema peale, kui ta seisis norus päi staadionil. Siis aga, sõnagi lausumata, läks meeskonna parim mängija ja kõikide lemmik selle musta mehe juurde, asetas käe ümber tema kaela ja vaatas rahva poole. Pealtvaatajate hulk tardus vaikuses. Hiljem tunnistas see värviline mängija, et see käsi ümber tema kaela päästis ta!
Üks sellise käe sirutaja oli ka Onesiforos. Ta käis Paulust "sagedasti" kosutamas, kui viimane oli vangis, oodates hukkamist. Nii paljud endised sõbrad oli Pauluse hüljanud – kuid mitte Onesiforos. Neil üksilduse, ebamugavuse ja teadmatuse päevadel pakkus Jumal Paulusele kosutust mehe kaudu, kelle nimi tähendab "kasu tooja" ehk "kasulik." Just seda oli ta Paulusele.
Sõprust võib kirjeldada mitut moodi. Kuid raske on leida sõpruse definitsiooni, mis oleks parem ja selgem ning praktilisem kui äsja loetud salmides leiduv. Siin ütleb Paulus oma sõbra kohta mõndagi.
1. Onesiforos hoolis siiralt Paulusest. See hoolivus oli enam kui lahke jutt. Paljud ütleksid sarnases olukorras umbes nii: "Kui ma saan sinu heaks midagi teha, siis vaid ütle mulle või helista mulle." Ja sellega see piirdubki. Enamus juhtudel ei hakata kurtma oma häda ega paluma abi. Nii et, inimestel on head kavatsused, kuid sageli ei vii nad neid ellu. Onesiforosega oli teisiti. Ta ei küsinud Pauluse käest: "Mida ma saan sinu heaks teha?" Ta nägi Pauluse vajadust ja tegutses, ilma et temalt oleks seda palutud.
2. Onesiforos riskeeris saada halvaks pandud või välja naerdud või isegi vangistatud! Pauluse näol oli tegemist ikkagi surmamõistetud usukuulutajaga – tollases maailmas võõra usu kuulutajaga! Onesiforos astus julgelt välja oma mugavast ja turvalisest tsoonist, häbenemata Pauluse ahelaid. Ta ei hoolinud sellest, mida arvavad teised inimesed või mida nad võivad talle teha.
3. Onesiforos oli püsiv ja järjekindel oma ettevõtmises. Keegi teine oleks võinud öelda: "Kui ma juhtun olema Roomas ja kui mul juhtub oleme vaba aega, siis ma püüan võtta ühendust Paulusega." Onesiforosega oli teisiti. Paulus tunnistab: "Kui ta saabus Rooma, otsis ta mind suure hoolega ning leidis mind." Prohvet Jeremija kirjutab, kuidas me leiame Jumala – Jer.29,13: "Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest!" Ilma otsimata vaevalt et meile midagi kätte juhtub! Tõeline sõber on see, kes otsib teist väsimatult, "suure hoolega", kuni leiab ta! Ja, kes teab, ehk leides sõbra, leiame ka Jumala! Kui me ei hooli sõbrast, vaevalt et me siis hoolime Jumalast või tunneme Teda! Jeesus ütles, et "mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud" (Mat.25,40).
4. Onesiforos pakkus Paulusele seda, mida viimane vajas. Kas me oleme märganud, et just õigel ajal öeldud õige sõna, või õigel ajal tehtud õige tegu on see, millel on tõeline väärtus? Paulus kirjutab, et Onesiforos "on mind sagedasti kosutanud." Ta oli kui värske õhu voog palavas ja umbses toas. Ta oli kui klaasitäis külma vett janutavale hingele. Kui hea on saada kosutatud sel ajal, kui sa seda kõige enam vajad! Kui keegi palub, et sa paluksid tema eest, siis tea, et sobivaim aeg seda teha on otsekohe, sest just praegu vajab ta seda! Ära ütle, et ma mõtlen sinule oma õhtupalves või järgmisel hingamispäeval kirikus. Seegi on hea, kuid parim on ikkagi kosutada teist kohe, sest just nüüd vajab ta seda kõige enam. Tõeline sõber ei jäta seda tegemata! Kosuta teda kohe!
Me mõtleme Paulusest kui suurest usumehest, suurest misjonärist. Kuid ta oli siiski ka inimene. Isegi Jeesus inimesena vajas kosutust, seistes silmitsi oma kannatustega. Ketsemani aias ütles Ta jüngritele: "Valvake minuga!" (Mat.26,38). Seda enam vajas seda Paulus. Nii et Paulust julgustades ja tema vaimu kosutades tegi Onesiforos talle tõelise heateo. Tõlkides otse ühest ingliskeelsest Piiblist, leiame Paulust kirjutamas: "Palju kordi asetas see mees minusse värske südame!" Onesiforos pühendus hoidma Pauluse vaimu, tema meeleolu ülal! Just seda tähendab kosutamine!
Pühakiri räägib paljudes kohtades teiste vaimulikust kosutamisest. Paulus kirjutab – Rom.15,30-32: "Ent mina manitsen teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi ja Vaimu armastuse läbi, minuga ühes võidelda eestpalvetega minu eest Jumala poole, et ma pääseksin uskmatu rahva käest Juudamaal ja et minu abistus Jeruusalemma heaks oleks armas pühade meelest, et ma Jumala tahtel võiksin rõõmuga tulla teie juurde ja teie keskel leida kosutust." Teises kohas kirjutab ta – 1.Kor.16,17.18: "Ma rõõmustun Stefanase ja Fortunaatuse ja Ahhaikose tulekust, sest nemad täidavad minule teie aset; nemad on ju jahutanud minu ja teie vaimu. Pidage siis niisugustest lugu!" Ja mis on eriti armas teiste kosutamise juures, sellest kirjutab Õps.11,25: "Hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse!" See on Jumala tõotus kõikidele teiste kosutajatele! Tõesti, me kõik vajame vahel kosutamist!
Kas ka sina soovid olla tuntud kui teiste kosutaja? See oleks parim võimalik kompliment! Ehk tunned mõnd sellist inimest – kedagi, kes kosutab sind aeg-ajalt – just siis, kui sa seda kõige enam vajad? Selline inimene on nagu värske õhu puhang. Tema tulek kosutab su hinge. Peale temaga aja veetmist tunned sa end alati paremini.
Kuidas konkreetselt Onesiforos Paulust kosutas, pole kirjutatud, kuid me võime oletada.
1. Võib-olla seisnes see lihtsalt selles, et ta käis teda aeg-ajalt vaatamas. Ehk ei öelnudki ta midagi erilist – lihtsalt oli kohal – ja see kosutas Paulust.
2. Või oli selleks midagi, mis lähtus tema isikust – et ta oli positiivne, optimistlik, täis usku.
3. Ta võis kosutada Pauluse vaimu heade sõnumitega Pauluse rajatud kogudustest. Kui hea on kuulda häid sõnumeid kirikust, kuhu sa ise minna ei saa! Kui kosutav on see hingele.
4. Ehk tuletas ta Paulusele meelde Jumala imelisi tõotusi ja paljude kogemusi, kes olid Jumalalt imeliselt abi saanud.
5. Ehk palvetas ta innukalt koos Paulusega ja Pauluse eest. Kui kosutav see on!
6. Võis ka olla, et ta rahuldas mõningaid Pauluse praktilisi vajadusi – tõi talle toitu, vett, kirjandust.
Mida ta ka tegi, toimis ta oma nime vääriliselt, olles "kasulik" Paulusele, kosutades teda tema raskel ajal.
Fakt, et ta ei häbenenud Pauluse ahelaid, kõneleb suurest lojaalsusest, mis on sõpruse üks väga oluline element. Saalomon kirjutab, et "tõeline sõber armastab igal ajal ja hädas tuleb ilmsiks, kes on vend!" (Õps.17,17). See mõte sobib hästi koguduses, kus me kõik oleme vennad ja õed. Oleme me ikka tõelised sõbrad?
Ajalooürikud räägivad Sam Davis'est kui ühest spioonist Ameerika Ühendriikide Kodusõja ajal. Kui ta vastase poolt kinni võeti ja väga tähelepanelikult üle kuulati, olid ametnikud veendunud, et tal pidi olema kaasosaline nende hulgast, sest tema käest leiti dokument, mis sellele osutas. Meelitavalt tegi kõrge ohvitser talle ettepaneku: "Kui sa ütled meile selle inimese nime, kes sind selle informatsiooniga varustas, laseme me su vabaks." Sam Davis ei kõhelnud vastamast: "Kui mul oleks ka tuhat elu, annaksin ma need kõik, enne kui ma reedaksin oma sõbra!"
Ka meie võime olla kellegi kosutajad. Meie ümber on vaevatud ja väsinud inimesi, üksildasi, pettunuid, heitunuid, haigeid. Seda nimekirja võib jätkata. Vahel rahuldab Jumal nende vajadusi mõnel üleloomuliku moel, kuid sagedamini teeb Ta seda Onesiforose sarnaste inimeste läbi, kelleks võid olla ka sina – kelleks võid saada ka sina, kui sa seda juba ei ole.
Üks kooliõpetaja palus oma esimese klassi õpilastel joonistada pildi millestki, mille eest nad on tänulikud. Ta mõtles, et mille eest need vaeste inimeste lapsed ikka võiksid tänulikud olla. Küllap nad joonistavad tänupüdade kalkuni või mõne laua, kus on palju toitu. Kuidas teda küll üllatas ühe vaese poisi pilt, kus oli kujutatud kätt. Kelle käsi see võis küll olla? Teised lapsed püüdsid arvata. Üks ütles, et see on Jumala käsi, sest Tema annab meile toidu. Keegi teine arvas, et see võib olla farmeri käsi, sest tema kasvatab toitu. Lõpuks, kui kõik olid oma arvamust avaldanud ning asunud taas oma töö juurde, kummardus õpetaja poisi laua kohale ja küsis vaikselt: "Kelle käsi see on?"
"See on ju teie käsi," pomises poiss. Siis meenus õpetajale, kuidas ta oli tõepoolest võtnud tihti kinni selle väikese tagasihoidliku poisi käest, et teda julgustada ja juhatada. Kuid ta ei olnud iial mõelnud, et selles on midagi erilist, et poiss seda tähele paneks. Kuid poiss pani seda tähele. Õpetaja kosutas poisi hinge ja see ei unustanud seda iial. See oli tema jaoks nii tähtis.
Kelle käe joonistaksid sina? Või kes joonistaks sinu käe?

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv