Ära ole kangekaelne
06.08.2011 - (1590)

Kui üks pastor teatas kogudusele, et tema järgmise nädala jutlus on kangekaelsusest, oli palju neid, kes ruttasid talle ütlema, et nad teavad kedagi, kes peaks kindlasti tulema kirikusse ja kuulama seda kõnet. Üks naine soovitas isegi pastoril rääkida tema mehest kui kohutavast näitest kangekaelsusest. Muidugi, keegi ei pakkunud ennast...
Hos.4,16 on öeldud, et "Iisrael on kangekaelne otsekui kangekaelne lehm [otseses tõlkes: mullikas]!" Tavaliselt ütlevad inimesed, et keegi on kangekaelne kui muul või tõrges kui eesel, kuid siin on öeldud, et Iisrael on kangekaelne otsekui lehm. Vanemad lehmad võivad olla üsnagi taltsad, kuid mullikad kui lehmahakatised, kutsutud ka õhvakesteks, võivad olla vägagi kangekaelsed. Kui sa püüad ajada neid ühes suunas, lähevad nad tingimata teises suunas.
Olla kangekaelne tähendab suruda mõlemad jalad vastu maad, pigistada käed rusikasse, krigistada hambaid ja öelda: "See on nii, nagu mina ütlen! Minul on õigus! Mul ükskõik, mida teised ütlevad! See asi tuleb teha nii!"
Piiblilugudes on palju näiteid kangekaelsusest. Võib-olla üks eredamaid on vaarao. Me teame seda lugu. Jumal ütles prohveti kaudu: "Lase mu rahvas minna!" Kuid vaarao oli kangekaelne ja vastas: "Kes on Jehoova, et peaksin kuulama Ta sõna? ... Mina ei tunne Jehoovat ega lase ka Iisraeli ära minna!" (2.Ms.5,1.2).
Jumal saatis Egiptuse peale nuhtlusi ja nii mõnegi nuhtluse ajal ütles vaarao: "Hea küll, ma luban teil minna!" Kuid niipea, kui nuhtlus lõppes, "tegi [ta] oma südame kõvaks" (2.Ms.8,4.11) ega lasknud neil minna. Sellise kangekaelsuse lõpptulemuseks oli kõigi esmasündinute surm Egiptuses.
Häda on selles, et inimesed ei mõista, kuivõrd laastav ja hukutav on kangekaelsus. Meie kangekaelsus ehitab meie ümber müüre – sildade asemel. Ja me muutume oma väikese üksildase maailma vangiks.
Hea näide kangekaelsusest Uues Testamendis leidub Luuka evangeeliumi 15. ptk. tähendamissõnas kadunud pojast. Tegelikult on selles tähendamissõnas kolm lugu. Esimene on nooremast pojast, kes, saanud kätte pärandi, läks kaugele maale, raiskas prassivalt elades kogu oma raha ning tuli lõpuks tagasi koju. Teine lugu on isast, kes ootas igatsedes oma poja tagasitulekut, ja kui ta tuli, tervitas teda avasüli ning korraldas isegi peo tema auks. Ja kolmas lugu on vanemast vennast, kes võib jääda seda tähendamissõna lugedes peaaegu märkamatuks. Kuid ta on hea näide kangekaelsusest ja selle tagajärgedest.
Lugegem temast Luuka evangeeliumi 15. peatükist, alates 25. salmist: "Aga tema vanem poeg oli väljal; ja kui ta sealt tulles jõudis maja ligi, kuulis ta pilli ja ringmängu. Siis ta kutsus ühe teenijaist enda juurde ja kuulas, mis see peaks olema. See ütles temale: su vend on tulnud ja su isa on veristanud nuumvasika, et ta on saanud tema tervisega tagasi! Aga ta vihastus ega tahtnud sisse minna. Siis tuli ta isa välja ja palus teda. Kuid tema vastas ning ütles isale: vaata, nii mitu aastat orjan mina sind ja ei ole iialgi astunud üle sinu käsu, ja sina ei ole mulle elades andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmus olla oma sõpradega. Aga kui tuli see sinu poeg, kes su vara on ära raisanud hooradega, veristasid sina temale nuumvasika! Tema ütles temale: laps, sina oled ikka minu juures ja kõik, mis on minu, on sinu! Nüüd oli tarvis pidu teha ja rõõmutseda, et see sinu vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ja et ta oli kadunud ja on leitud!" (Luk.15,25-32).
Me lootsime, et sõnum noorema venna tagasitulekust rõõmustab vanemat venda. Me lootsime, et ta ütleb: "Kui tore! Ma lähen kohe sellele peole! Kuidas ma ootasin ta tagasipöördumist! Ma pole näinud teda mitu aastat. Mul on nii hea meel, et ta on tagasi kodus!"
Kuid kahjuks oli ta reaktsioon hoopis vastupidine. Ta sai vihaseks, surus käed rusikasse, kiristas hambaid ja kangekaelselt keeldus sisse minemast.
Siis tuli isa teda paluma; mõni tõlge ütleb, et ta anus teda, et ta tuleks peole. Kuid vanem poeg jäi oma otsusele kangekaelselt kindlaks, solvates isa paljude sõnadega nii tema kui venna aadressil.
Kujutage ette vanemat venda seismas vihast õhetamas väljas, samal ajal kui kõik teised, isegi sulased, on läinud peole. Majast kostub rõõmsat muusikat ja naeru. Kõik on õnnelikud, välja-arvatud vanem vend, kes keeldub minemast peole. Oma kangekaelsusega vangistab ta end üksinduse müüri taha!
Vaadakem siis täna teda pisut lähemalt ja seejärel heitkem pilk iseendale ning küsigem endalt ausalt: "Milline inimene olen mina?"
1. VANEM VEND OLI ISEKAS JA TÄNAMATU.
Kõige silmatorkavamalt väljendus vanema venna kangekaelsus tema isekuses ja tänamatuses oma isa vastu. Ta vaatas oma isale põlastava pilguga ja selle asemel, et tänada teda kõigi asjade eest, mis ta oli saanud, hakkas ta kurtma asjade pärast, mida tal pole olnud – täpsemalt, mida ta polnud isalt küsinud.
Milline kohutav suhtumine! Ta oli vanem vend. Juudi kultuuris tähendas see, et talle kuulus kahekordne pärandiosa pluss kõik perekonnale kuuluvad maad. Temale kuulus esmasünniõigus ja isa õnnistus. Isa tuletas talle koguni meelde, et "kõik, mis on minu, on sinu!" Kuid sellest talle ei piisanud. Ainus, millele ta suutis mõelda, oli: "Sina ei ole mulle elades andnud üht SIKKUGI, et ma oleksin võinud rõõmus olla oma sõpradega. Aga kui tuli see sinu poeg, kes su vara on ära raisanud hooradega, veristasid sina temale NUUMVASIKA!"
Nuumvasikas oli eriti hästi toidetud loom, kes tapeti ja kelle rasvast liha söödi erilistel juhtudel. Sellesse perre saabus eriline juhus, kui tuli tagasi kadunud poeg. Vanem poegki oleks nüüd võinud seda rasvast ja kolesteroolirikast liha süüa ühes teistega, kuid kujutage ette: nuumvasikas veristati mitte tema vaid ta kõlvatu noorema venna auks! Selle liha muutus sellega hoobilt maitsetuks või isegi mõruks ja vanem vend ei võinud seda seedida! Ta unustas kõik head asjad, kõik õnnistused, olles vihane ühe asja pärast, mida tal polnud.
Mulle meeldib lugu kolmanda klassi õpilastest, kel paluti kirjutada paberile 7 maailma imet. Nii rühkisid nad usinasti kirjutama ja peagi andsid esimesed juba oma töö üle ning õpetaja asus neid vaatama, lugedes sealt välja: Suur Kanjon Ameerikas, Egiptuse püramiidid, Taj Mahal Indias jne. Üks väike tüdruk aga muudkui kirjutas.
Õpetaja küsis: "Kas sa pole veel lõpetanud? Ma palusin kirjutada vaid seitse maailma imet. Mida sina kirjutad?
Tüdruk vastas: "Ma ei tea, kas need on õiged, kuid mul on neid palju rohkem kui seitse."
Võtnud tüdruku käest pabeli, luges õpetaja: "Võime näha, kuulda, mõelda, hingata, puudutada, joosta, armastada, naerda..." Ja loetelu jätkus.
Meie probleem on selles, et me peame suurteks asjadeks suurejoonelisi materiaalseid asju – nn. nuumvasikaid – ja me ei märka õnnistusi, mis meie Taevane Isa annab meile iga päev. Millise loetelu oleks vanem vend võinud kirjutada! Aga ei, ta seisab väljas, isekas ja tänamatu, keeldudes vastuvõtmast isa kutset. Kahjuks toimivad paljud inimesed tänapäeval samamoodi.
2. VANEM VEND OLI ÕNNETU JA KALK.
Vanema venna kangekaelsus tegi ta õnnetuks ja kalgiks. Lugupidamatult purskas ta isale välja: "Vaata, nii mitu aastat orjan mina sind..." Vaevalt oleks ta saanud öelda midagi, mis oleks isale veel rohkem haiget teinud! See oli nagu löök isale näkku. See oli tema esmasündinu, tema "troonipärija." Aastaid olid nad töötanud külg-külje kõrval. Ta oli valanud kogu oma elu välja sellesse poissi. Ma usun, et isa oli tema üle uhke. Ta ei lahkunud kodunt kaugele maale. Ta jäi koju isale abiks. "Tubli poiss!" ütles ta pojale. "See on minu poeg," ütles ta naabritele uhkelt.
Kuid kulus vaid mõni kibe sõna, et see hea tunne ja rõõm hävitada, võib-olla igaveseks. Ta näeb oma isas kubjast ja endas orja! Kui kohutav!
Vahekorra halvenedes Jumala kui Isaga kohtame me peagi probleeme ka teistes valdkondades – tööl, koolis, kirikus, kodus. Rikutud vahekord Jumalaga paneb käärima kõik teised vahekorrad. Kui me ei näe enam Jumala õnnistusi – Tema armastust, halastust ja armu meie elus ning kõiki häid ande, mis me Temalt oleme saanud, istume me õnnetult oma nurgas ja loeme üles asju, mis meil ei ole. Meile tulevad meelde kõik asjad, mis kellelgi teisel on ja meil ei ole või mis meil on väiksemad või halvemad. Me ei kontrolli enam oma sõnu, mida me oma kangekaelsuses välja ütleme, muutudes kalgiks kõigi vastu. Väga õnnetu seisund!
3. VANEM VEND OLI MITTEARMASTAV JA MITTEANDESTAV.
Vanema venna kangekaelsuse tulemuseks oli, et ta ei suutnud armastada oma venda ega talle andestada. Tegelikult keeldus ta isegi teda oma vennaks nimetamast, öeldes isale: "Kui tuli see SINU poeg..."
Huvitav on siinkohal heita ühe põgusa pilgu sellele "sinu" pojale. Miks tuli kadunud poeg koju? Sest ta mõtles seakarjas olles asjade üle järele ja leidis, et ta isa on kõige parem ja heldem inimene maailmas! Luk.15,17 on kirjutatud: "Aga kui ta keskenes endasse, ütles ta: kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, mina aga suren siia nälja kätte!"
Vanem poeg aga vaatas asju teise nurga alt ja talle näis, et isa on kitsi – ei raatsi anda talle "sikkugi," et ta võiks olla "rõõmus oma sõpradega." Nii ta elas seal oma rõõmutut elu, süües iga päev isaga ühest lauast – nii palju kui soovis –, kandes ilusaid riideid ja tehes väärikat tööd. Kõik see hea oli aga nii iseenesestmõistetav, et ta ei näinud selles midagi erilist. Isa oli ikkagi tema meelest kitsi – ja veel arutu pealekauba, kui ta oma vara ära raisanud poega ikka veel armastas ja rõõmuga vastu võttis, talle kõik andestades.
Keegi on öelnud: "Kui vanemaks vennaks oleks olnud Jeesus, kui erinev oleks olnud see lugu siis. Selle asemel, et vanema vennana jääda koju nautima isamaja mugavusi, oleks Jeesus läinud oma kadunud venda otsima kasvõi maailma otsa. Ta oleks käinud läbi baarid ja bordellid; Ta oleks otsinud läbi seatarad, kuni oleks leidnud oma venna ja toonud ta tagasi koju. Armastusest oma venna vastu ei oleks Ta teda jätnud kaugele maale."
Võib-olla keegi mõtleb, et mina ei ole kangekaelne. See patt mind ei puuduta. Kuid mõelgem järele Pauluse sõnade valgel – Rom.2,5.6: "Ent sa kogud enesele viha oma kangusega ja patustpöördumata südamega vihapäevaks ja Jumala õige kohtu ilmumiseks, kes igaühele maksab tema tegude järgi."
Paulus ütleb sisuliselt: Sa ei pöördu patust, sa ei paranda meelt oma kanguse, oma kangekaelsuse tõttu! Tõepoolest, mis muu põhjus saab olla, et sa ei ole veel pöördunud igast patust, kui sinu kangekaelsus? Jumal kutsub sind pöörduma, andes selleks sulle jõudu, kuid sina tõrgud vastu – jäärapäiselt nagu muul, eesel või mullikas! Ja ilmutades sellist kangekaelsust, muutud sa vanema poja sarnaselt isekaks ja tänamatuks, õnnetuks ja kalgiks ning mittearmastavaks ja mitteandestavaks.
Keegi meist ei soovi olla selline, kui oli vanem poeg Jeesuse tähendamissõnas kadunud pojast. Hoolitsegem siis selle eest, et kangekaelsus ei saaks juurduda meie südames. Parim viis seda teha on õppida Jeesuselt, kui meie armastavalt ja kaastundlikult vanemalt vennalt!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv