Ülestõusmispüha kalliskivid
07.04.2012 - (1243)

Lugegem täna Jeesuse surmast ja ülestõusmisest pisut tavatust kohast – Apostlite tegude raamatust, nelipühapäeva sündmuste kontekstis. Aga selles pole midagi imelikku, sest just Jeesuse surm ja ülestõusmine rajas tee Püha Vaimu saabumisele nelipühapäeval.
Apt.2:22-24, 32, 33, 36: "Iisraeli mehed, kuulge neid sõnu: Jeesuse Naatsaretlase, mehe, kellest Jumal andis tunnistuse väe ja imede ja tunnustähtedega, mis Jumal tegi Tema läbi teie seas, nõnda nagu isegi teate, Tema te olete, kui Ta Jumala määratud otsusel ja etteteadmist mööda oli loovutatud teie kätte, ülekohtuste käte läbi risti naelutanud ning tapnud; kuid Jumal on Tema üles äratanud, päästes Teda surma valudest, sest ei olnud ju võimalik, et surm oleks Teda kinni pidanud. ... Selle Jeesuse on Jumal surnuist üles äratanud; selle tunnistajad oleme meie kõik. Et Ta nüüd Jumala parema käe läbi on ülendatud ja on Isalt saanud Püha Vaimu tõotuse, siis on Tema selle välja valanud, nõnda nagu te nüüd näete ning kuulete. ... Kindlasti teadku nüüd kogu Iisraeli kodakond, et Jumal on teinud Tema Issandaks ning Kristuseks, selle Jeesuse, kelle te risti lõite!" Ja Apt.4,11 lisab ta: "Tema on see kivi, mille teie, kojaehitajad, olete ära põlanud ja mis on saanud nurgakiviks!"
Ajalugu pajatab Kreeka (õigemini Makedoonia) Aleksander Suurest kui ühest suurimast väejuhist maailma ajaloos. Oma lühikese valitsusaja jooksul alistas ta endale pea kogu tol ajal tuntud maailma. Isegi vägev Meeda-Pärsia impeerium langes tema jalge ees. Rüüstates Daariuse paleed, leidis üks tema sõdur ilusa nahast koti, milles olid Pärsia kroonijuveelid. Kuna mees pidas neid tavalisteks läikivateks kivideks ega osanud hinnata nende väärtust, kallas ta need maha ja võttis nägusa nahast koti endale toidupaunaks.
Me muigame selle peale, andmata endale aru, kui tihti valime meiegi väärtusetu koti, visates minema kalliskivid! Me valime asjad, mis toovad vaid ajutist rahuldust, heites minema igavese väärtusega kalliskivid. Me valime ebatervisliku toidu ja joogi ning igasugused mõnuained, heites selle käigus minema oma tervise kalliskivid. Me valime rahuldada oma silmahimu ja lihahimu, heites selle käigus ära hea abielu kalliskivid. Me valime materiaalse rikkuse tagaajamise, minnes selleks kasvõi kaugele välismaale tööle, minetades sellega oma perekonna ja laste kalliskivid.
Täna räägime ülestõusmispüha kalliskividest; ka siin on oht, et me võime valida väärtusetu ja hüljata väärtusliku. Kuidas on võimalik hüljata kalliskivid? Aga nii, et me lihtsalt ei mõista nende väärtust, nagu see Makedoonia Aleksandri sõjamees. Jah, kalliskivide välimus on sageli petlik. Heites neile hooletu pilgu, võime neid vabalt pidada väärtusetuiks. Alles õiges valguses vaadatuna löövad nad särama! Siin nad on, need ülestõusmispüha kalliskivid:
1. PATU KOLEDUSE PALJASTAMINE.
Kalliskivi? Jeesuse kroonijuveel? Ma hoiatasin, et me ei pruugi näha nende väärtust! Aga see on just üks neist kalliskividest, mille väärtust paljud ei mõista ja heidavad ära, klammerdudes eneseõiguse nahkkoti külge!
Jeesus ütles – Mat.15,8: "See rahvas austab mind oma huultega, aga nende süda on minust kaugel!" Kui palju inimesi tajub oma südamega oma patu kohutavust? Tihti me vabandame või isegi õigustame seda ja arvame, et Jumal teeb samuti. Me ütleme, et küll Ta saab meist aru; me ei teinud ju midagi pahatahtlikult. Teised, jah, teevad, aga mitte meie! Martin Luther on öelnud, et "patuse põhitunnus on see, et ta ei tunne ära oma pattu." Jah, inimesel on kalduvus mitte mõista oma patu patusust, selle kohutavust.
Kord kirjutas Ameerika meedia ühest edukast professionaalsest pesapallurist ja tema eraelust, öeldes muuseas, et ta "õnnistas" lapsega veel kaht naist, samal ajal, kui lahutas oma esimesest naisest ja valmistus abielluma teise naisega. Kui need kaks ema nõudsid talt kohtu kaudu alimente, vastas mees: "Ma täidan oma moraalsed kohustused, sest ma olen ju kristlane." Ma maksan ära alimendid ja kõik on korras, ka Jumala ees. Mis patust te siin räägite?
Keegi peaks rääkima sellele mehele – ja loendamatuile teistele meestele ja naistele – patu kohutavusest. Patu pärast – iga patu pärast – naelutati Jeesus ristile ja Ta suri seal piineldes! Me peame mõistma patu koledust, sest seni, kui me seda ei mõista, ei kahetse me seda ega taju oma vajadust meeleparanduse ja Päästja järele.
Rääkinud juba ühest professionaalsest pesapallurist, räägime ka ühest professionaalsest jalgpallurist, kes ei soovinud alistuda treeneri korraldusele minna õigeaegselt magama. Nii hiilis ta õhtuti oma toast välja, vorminud eelnevalt tekkide ja patjadega oma voodi nii, et ukselt vaadates jäi mulje, nagu ta magaks rahulikult. Kord peatusid nad hotellis, kus polnud selle triki sooritamiseks piisavalt tekke ega patju. Nii improviseeris ta magava kuju, kasutades ka voodi juures olnud lampi, asetades selle lina alla. Kõik näis sobivat. Siis aga tuli treener poisse kontrollima ja lülitas ukse kõrvalt tule põlema ning lina alt lõi valgeks. Jah, valgus paljastab meie patud!
Kolgata ristilt paistev valgus paljastab halastamatult meie pattude tõelise olemuse. Patt on Jumala silmis nii kohutav, et selle lepitamiseks oli vaja Tema ainsa Poja elu hinda. Selle hoomamine on valus, kuid see on hädavajalik, et me murduksime patukahetsuses ja Peetruse sarnaselt nutaksime "kibedasti" (Mat.26,75). See on kallis kogemus, üks ülestõusmispühade kalliskivi, ja annaks Jumal, et me selle ära tunneksime ning seda vääriliselt hindaksime! Teiseks ülestõusmispühade kalliskiviks on:
2. OHVRI HÄDAVAJALIKKUS.
Sedagi on kiusatus pidada mitteväärtuslikuks, sest me elame ühiskonnas, kus on tõstetud esikohale eneserahuldamine ega hoolita palju ohverdamisest. Aga just ohver on see, millel on tõeline väärtus ja mille kõrval eneserahuldamine on vaid kui odav nahkkott!
Eneserahuldamine, "rahaahnus," mida Paulus nimetab "kõigi kurjade asjade juureks" (1.Tim.6,10), on saanud lausa tänapäeva inimese kultuseks. Üks rikas mees ütles: "Elu on mäng ja võidutulemus on raha." Lugu räägib ühest VIP-ist ehk pintsak-lipslasest, kes sõitis sodiks oma BMW. Seistes selle kõrval, oigas ta: "Oh, mu BMW, mu BMW, mu BMW!" Liikluspolitseinik lähenes talle ja ütles: "Härra, te olete kindlasti shokis. Kas te pole märganud, et te vasak käsi on koledasti purustatud?" Rikkur vaatas äkki seda ja hüüdis ahastavalt: "Oh, mu Rolex, mu Rolex, mu Rolex!" Jah, see on "haige" lugu, aga me elame "haigetel" aegadel!
Me elame aegadel, mil saamine tähendab kõik ja ohverdamine mitte midagi! Inimesed valivad isegi religiooni, kus tuleks võimalikult vähe ohverdada. Meie kirikuski saavad mõned pahaseks, kui me kutsume siin inimesi üles ohverdama.
Lugu räägib 39-aastasest poissmehest, kes kannatas aneemia s.o. kehvveresuse all. Ellu jäämiseks vajas ta luuüdi siirdamist. Sugulasi uurides selgus, et doonoriks sobib ideaalselt tema esimene nõbu. Nõole selgitati, et see protseduur ei kujuta talle mingit ohtu, ometi keeldus ta sellest, mille peale kaebas haige ta kohtusse! Kohus uuris asja ja lõpuks jõudis otsusele, et ehkki haige esimese nõo käitumine on taunitav, ei saa keegi sundida teda andma oma luuüdi teisele inimesele. Kolme nädala pärast haige suri. Ohverdamises ja ohvris ei nähta tänapäeval midagi hinnalist.
Kuid millest jutustab Jeesuse ristisurm? Jumal nägi, et me oleme suremas oma pattudes, ja mõistis, et meid võib päästa vaid "vereülekanne." Kuid sobis vaid üks veri, püha veri, Tema ainusündinud Poja süütu veri. Ja mis selgus veel? See protseduur kujutas Jeesusele mitte ainult suurimat ohtu, vaid kindlat surma! Teisi päästes ei saanud Ta päästa iseennast! Ta pidi surema! Ta oleks võinud öelda: "Ma ei tee seda!" Ja keegi poleks saanud Teda seda tegema sundida. Kuid Ta ütles: "Muidugi ma teen seda, sest ma armastan neid inimesi, armastan rohkem kui oma elu!"
See kallis ohver särab kui kõige hinnalisem juveel, andes väärtuse kõigile teistele ohvritele, mis inimesed toovad selle ohvri eeskujul. Kolmandaks ülestõusmispühade kalliskiviks on:
3. VALU TÕELISUS.
Kas teile ei tundu, et üha kummalisemaks läheb? Esimene ülestõusmispüha kalliskivi oli "patu koleduse paljastamine," teine "ohvri hädavajalikkus" ja nüüd kolmas: "valu tõelisus." Või tuleks öelda: "valu paratamatus"? Aga nii see on: Läbi valu sünnib ilu! Kes põlgab valu, ei näe ka ilu! Mugav, rahulik elu on sellega võrreldes kui nahkkott – ehkki ilus, siiski odav! Aga läbi "mitme viletsuse" minnakse "Jumala riiki" (Apt.14,22). Ja see viletsus ehk valu on tõeline. Niisama tõeline kui Jeesuse valu ristil!
Luuka evangeeliumi 24. peatükis kuuleme mõningaid jüngreid – peale seda, kui Jeesus oli ristil surnud ja seejärel hauda maetud – kolmandal päeval valust murtud südamega kurtmas: "Meie lootsime Tema olevat selle, kes Iisraeli rahva lunastab" (Luk.24,21). Lootuste purunemine võib olla väga valus! Aga läbi selle valu sündis uus elu – sündis ristikogudus, sündisid tõelised kristlased, Jumala lapsed ja Kristuse pärijad, sündisid usukangelased. See on väga "kallis valu", nagu ütleks meie õde Elviine!
Jerry Kramer on peale professionaalsest jalgpallist "pensionile" jäämist kirjutanud palju raamatuid – bestsellereid. Ühes oma raamatus ta kirjutab: "Neil päevil mõtlen ma surmale enam kui kunagi varem. See on isegi kummaline, sest ma olen parema tervise juures kui kunagi varem. Ma olen õiges kaalus, mu kolesteroolitase on normis, mul pole olnud ühtki tõsist haigust. Ja jalgpallist loobumisest saati pole mul olnud isegi ühtegi murtud varvast ega sõrme! Kuid sellest hoolimata mõtlen ma neil päevil surmast enam kui iial varem. Võib-olla sellepärast, et ma kaotasin 2 aastat tagasi isa, kes suri vähki. Isa oli suurepärane inimene. Ta oli usumees. Neil viimastel päevadel rääkis ta meile tihti, et ta elu on kindlalt Jumala kätes."
Juba surmale mõtlemine on valus, mida pidi siis tundma Jeesus, kui Ta "maitses" seda – jah, koges seda kõige kohutavamal viisil meie pärast. Aga tänu sellele – Tema surmale ja ülestõusmisele – ei ole surmavalu meile enam nii kohutav, sest meil on lootus. Kui me oleme usus tunnistanud Jeesuse oma Päästjaks ja armastame Teda kõigest südamest, oleme kindlalt Jumala kätes, kes kannab meid turvaliselt ka üle surmajõe.
"Saagu mulle lepitajaks, Lunastaja, Sinu rist; minu valu vaigistajaks Sinu käsi, Jeesus Krist’!" ütleb meie üks vaimulik ühislaul. Valu on tõeline, kuulutab rist, nagu on tõeline ka patu koledus ja ohvri vajalikkus. Me peame neid asju mõistma ja kogema! Kui me kogeme neid koos Jeesusega, saavad need meile kalliks kui Kristuse kroonijuveelid! Need tasandavad meile tee tõelisse, kestvasse rõõmu, mis on meie neljas ülestõusmispüha kalliskivi.
4. RÕÕMU KINDLUS.
"Oh, Jeesus, Sinu valu, Su raske kannatus — see annab mulle elu, see on mu rõõmustus." Me ei rõõmusta Jeesuse valust ega raskeist kannatusist ega surmast; me oleme tänulikud, et Ta kõike seda meie päästmiseks talus. Aga me rõõmustame Tema ülestõusmisest. Selle teoga viis Ta lõpule meie päästmise. Jeesus elab ja meie elame koos Temaga! Igavesti!
Üks turist, kes külastas esmakordselt Ameerikas Suurt Kanjonit, tardus aukartusest ja ütles: "Wau! Midagi pidi siin juhtuma!" Kui meie vaatame Jeesuse tühja hauda, peame ka meie hüüdma aukartuses: "Wau! Midagi pidi siin juhtuma! Midagi suurt, imelist ja aulist!" Ja muidugi juhtuski. Siin võideti surm ja haud ja kogu kurjuse valitsus!
Lugu räägib vanast kalurist, kes sai kristlaseks ja kõndis iga nädal 10 km kaugusele jumalateenistusele ja sealt koju tagasi. Ta armastas oma Lunastajat ja Jumala rahvast ega pidanud seda iganädalast rasket füüsilist pingutust mingiks ohvriks. Ühel kirikupäeval aga raevutses torm ja sadas rängalt ning mehel kulus mudaseks muutunud teel kirikusse tulekuks nii palju aega, et ta jõudis kohale alles teenistuse lõpuks, kuuldes kirikuuksest sisenedes vaid õnnistussoovi viimaseid sõnu: "...Jeesuse pärast, nüüd ja igavesti, aamen!" Inimesed tulid teda lohutama: "Meil on nii kahju, et sa ei saanud osa võtta jumalateenistusest, jutlusest, lauludest, palvetest." Vana kalur aga ütles rõõmsalt: "Pole midagi! Tasus tulla 10 km kauguselt läbi tormi ja vihma ja muda, et kuulda neid sõnu: "...Jeesuse pärast, nüüd ja igavesti, aamen!"
Jeesuse pärast on kõik tormid ja rajud siin ilma ajutised ja mööduvad. Igavesti jääb võit, mille Ta saavutas oma kannatuste, ristisurma ja ülestõusmise läbi. Ja see on nagu "aamen" kirikus; seda ei muuda miski!
"Läbi suurte kannatuste võidule viib sinu tee," laulame me ühes üldlaulus, lisades: "Sama teed on Jeesus käinud, järgne kõiges Temale!" Jeesuse surm ja ülestõusmine puistab siiski sellele raskele teele kalliskive, mida tasub noppida ja mitte millegi vastu välja vahetada!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv