Kaanani piiril
07.06.2003 - (1885)

Paulus kirjutab — 1.Kor.10,1-12: "Sest ma ei taha, vennad, et teil oleks teadmata, et meie esiisad olid kõik pilve all ja läksid kõik merest läbi, ja ristiti kõik Moosesesse pilves ja meres, ja sõid kõik sama vaimulikku rooga ja jõid kõik sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis neid järgis. Ent see kalju oli Kristus.

Aga suurem hulk neist ei olnud Jumalale meelepärased, sest nad löödi maha kõrbes. Ent need lood sündisid meile eeltähenduseks, et me ei himustaks kurja, nagu nemad himustasid. Ärge ka saage ebajumala kummardajaiks, nõnda nagu mõned neist said, nagu on kirjutatud: "Rahvas istus maha sööma ja jooma ning tõusis üles mängima." Ärgem pidagem ka hooraelu, nõnda nagu mõned neist pidasid ja langesid ühel päeval kakskümmend kolm tuhat. Ärgem ka kiusakem Issandat, nõnda nagu mõned neist kiusasid ja said surma madude läbi. Ärge ka nurisege, nõnda nagu mõned neist nurisesid ja said otsa hukkaja läbi.

See sündis neile eeltähendavalt ja on kirjutatud meile manitsuseks, kellele maailma lõpu ajad on vastu jõudnud. Sellepärast, kes enese arvab seisvat, katsugu, et ta ei langeks!"

Me elame ajas, mida Iisraeli kõrberännaku ajaloos võib võrrelda Kaanani piirile jõudmisega. Veel üks pingutus — üks usutegu — ja nad oleksid olnud oma Tõotatud Maal. Kuid selle usu ehk täieliku usalduse puudumise pärast pikendati nende rännakut. Mis seal siis juhtus, mis "on kirjutatud meile manitsuseks, kellele maailma lõpu ajad on vastu jõudnud?"

Jumala käsul saatis Mooses kui Iisraeli vägede ülemjuhataja välja kaksteist maakuulajat ehk luurajat — igast suguharust ühe vürsti. Neljakümne päeva pärast jõudsid nad kõik õnnelikult oma leeri tagasi. Kümne luuraja raporti kohaselt olid Kaananimaa linnad väga suured ja hästi kindlustatud. Nende elanike hulgas oli hiiglasi, kelle kõrval iisraellastest maakuulajad olid "iseendi silmis nagu rohutirtsud" (4.Ms.13,33). Nende arvates ei olnud Iisraeli lastel mingit lootust neid võita. Jätkates pessimismis ja uskmatuses, ütlesid nad tugevasti liialdades — 4.Ms.13,32: "Maa, mille me uurides läbi käisime, on maa, mis neelab oma elanikud, ja kogu see rahvas, keda me seal nägime, on pikakasvulised inimesed." Ja järeldus — 4.Ms.13,31: "Me ei või minna selle rahva vastu, sest ta on vägevam meist!"

Kuid ülejäänud kaks maakuulajat — Joosua ja Kaalep — olid teistsugusel arvamusel. Ärevaks muutunud rahvast rahustades ütlesid nad — 4.Ms.13,30: "Mingem siiski sinna ja vallutagem see, sest me suudame selle alistada!" Ja kogudust julgustades jätkasid nad — 4.Ms.14,7-9: "Maa, mille me läbi käisime, et seda uurida, on üpris väga hea maa. Kui Jehooval on meist hea meel, siis Ta viib meid sellele maale ja annab selle meile, maa, mis piima ja mett voolab! Ärge ainult pange vastu Jehoovale ja ärge kartke maa rahvast, sest nad on meile parajaks palaks: nende kaitsja on nad maha jätnud, aga Jehoova on meiega! Ärge kartke neid!"

Vaadates tagasi oma viimaste aastate kogemustele, pidid Iisraeli lapsed tunnistama, et Jumal oli teinud nende heaks imelisi asju. Ta oli päästnud nad orjusest, tuues nende rõhujate peale kohutavaid nuhtlusi ning mõjutades neid andma lahkuvatele iisraellastele kaasa kulda ja hõbedat. Seejärel oli Jumal viinud nad Egiptusest välja kuivalt läbi Punase mere, uputades sealsamas aga vaarao sõjaväe. Neid oli varjanud ja saatnud pilvesammas päeval ja tulesammas öösel. Nad olid joonud maitsvat vett muidu nii kibeda veega Maaras; Jumala abiga olid nad saavutanud imelise võidu Amalekkide üle. Ja mida kõike lausa fantastilist olid nad kogenud Siinai mäe jalamil! Nad olid isegi kuulnud Jumala häält!

Aga nüüd seisid nad silmitsi reaalsustega — aga öelge, palun, millal neid ei ole! Minevik jäi selja taha. Nende ees aga laius Kaanan — tohutult suur ja võimas, esitades tõsise väljakutse. Kõndimine kahe sileda veeseina vahelt läbi ja hommikuti manna kogumine polnud sama mis võitlemine hiiglastega! Ning olles Jordani jõe kaldal, nii lähedal Jumala tõotuse täitumisele, otsustasid Iisraeli lapsed minna pigem tagasi Egiptusesse! On hämmastav, mida võib Kaananiga silmitsi seismine teha Jumala lastega! Järsku ei julgetagi enam edasi minna!

Kõik see on kirjutatud meile hoiatuseks ja õpetuseks. Mida me siis sellest õpime? Milles võiks väljenduda meie Kaanani hirm. Selleks võib olla mõni uus suund koguduse töös — kas või töö väikestes gruppides või uue koguduse rajamine; selleks võib olla abielus kerkinud uus probleem, raske lapse kasvatamine, lähenev eksam. Mis see ka ei oleks, vaatame me vahel tulevikku hirmu suurte silmadega, unustades eilse päeva imed ja õnnistused. Vahel tunneme me end rohutirtsudena, võrreldes hiiglaslike probleemidega või ülesannetega meie ees. Homse päeva võimaluste piim ja mesi näivad olevat peidus hiiglaste taga, kes meid hirmutavad ning hävitavad meie usu endasse ja Jumalasse, kes on nii silmnähtavalt olnud meiega kogu aeg.

Jumalal oli midagi öelda neile kahtlejaile Kaanani piiril ning Ta ütles nördinult — 4.Ms.14,11: "Kui kaua see rahvas põlgab mind ja kui kaua nad ei usu mind hoolimata kõigist tunnustähtedest, mis ma nende keskel olen teinud?" Ta soovis, et nad hirmu tundmise asemel vaataksid Temale — Tema väele ja tõotusele hoolitseda nende eest.

Seepärast, kus ja millal iganes me tunneme pinget ja hirmu asjade pärast, mida me varem pole kohanud, ning kahtleme, kas Jumal ikka juhib ja aitab meid, meenutagem seda lugu Iisraeli rahva ajaloos. See on meie julgustamiseks Piiblisse kirja pandud. Miks peaksime me kahtlema Jumalas, otsekui poleks Ta meid läbi kandnud kõige erinevamatest olukordadest minevikus? Miks peaksime Teda solvama, seades kahtluse alla Tema võime juhtida, kaitsta ja aidata meid, nagu Ta on tõotanud?

Nelikümmend aastat peale seda kui Iisraeli lapsed olid jõudnud esimest korda Kaanani piirile ja seal uskmatuses kartma löönud, jõudsid sinna nende lapsed, sisenesid Kaanani maale ja võitsid selle, just nagu Jumal oli tõotanud — võitsid hiiglased ja kõrged ja paksud müürid ning kõik muu. Kaanan ei olnud muutunud. Jumal ei olnud muutunud. Inimesed olid muutunud. Ja Kaanan võideti.

Peame seda meeles; ka meie võidame, kui me ei kahtle Jumalas, kui me igas olukorras usume ja usaldame Teda.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv