Vabadus ja andestus ei ole iial tasuta
13.09.2014 - (1138)

Internetis olevat Vikipeediat nimetatakse sealsamas "vabaks entsüklopeediaks." Ühelt poolt tähendab see seda, et igaüks võib "vabalt" sellesse artikleid kirjutada või neid täiendada ja toimetada; teisest küljest tähendab sõna "vaba" siin seda, et kogu siin leiduv informatsioon antakse meile tasuta. Sellest "vabast entsüklopeediast" võime leida "Eesti Vabadussõja mälestusmärkide loendi," millest nähtub, et aastatel 1919-1994 püstitati Eestisse 159 Vabadussõja mälestusmärki. 2008. aastal ilmunud raamat "Eesti vabadussõja mälestusmärgid" aga teatab, et aastatel 1921–1940 püstitati üle Eesti ligi 170 Vabadussõjaga seotud monumenti ning üle 120 mälestustahvli. 2009. aastal avati Tallinnas Harjumäel Vabadussõja võidusammas.
Tänu vabadusvõitlusele oleme me vabad. Kuid see ei tähenda, nagu oleks see vabadus saabunud meile tasuta. Selle eest on makstud ääretult kõrget hinda. Ja selle vabaduse säilitamise eest tuleb ka maksta. Sest vabadus ei ole iial "vaba" selles mõttes, et see oleks tasuta. Samamoodi ei ole "vaba" ehk tasuta ka andestus – vabanemine pattudest. Me räägime Jumala andestusest, mis tuleb meile vaba annina, kuid ka selle eest on makstud kõrge hind. Ja ka selle pattudest vabaduse säilitamine maksab midagi.
Seda silmas pidades, avagem Pühakiri ja lugegem sissejuhatuseks Luk.7,36-39: "Aga keegi variseridest palus Teda enesega leiba võtma. Ja Ta läks variseri kotta ja istus lauda. Ja vaata, selles linnas oli naine, kes oli patune. Kui see teada sai, et Ta istub lauas variseri kojas, tõi ta alabasterriistatäie kallist lõhnasalvi ja astus nuttes Tema taha Ta jalgade juurde ja hakkas Tema jalgu kastma silmaveega ja kuivatas neid oma juustega, ja suudles Tema jalgu ning võidis neid salviga. Aga kui variser, kes Teda oli kutsunud, seda nägi, mõtles ta iseeneses nõnda: kui see oleks prohvet, küll Ta siis ära tunneks, kes ja missugune see naine on, kes Teda puudutab, et ta on patune."
Keegi Siimona nimeline variser on kutsunud Jeesuse enda kotta. See juba on midagi, sest üldiselt variserid vihkasid Jeesust, nähes Temas ohtu oma mõjule ja oma käsu-kesksele õpetusele. Ilmselt oli tal midagi, mille eest ta tundis kohustust Jeesust tänada, ja see võis olla vabalt pidalitõvest vabastamine, sest Mrk.14,3-9 räägitakse üsna sarnasest juhtumist "pidalitõbise Siimona kojas." Nii kutsus see variser Jeesuse oma koju ja Jeesus võttis kutse vastu.
Nüüd oleks hea teada, kuidas noil aegadel seal maal külalisi vastu võeti. Et külaline tunneks end teretulnuna, lähenes võõrustaja talle teatud kindlate austusavaldustega. Kõigepealt pesti ta jalad. Need võisid olla sandaalides teekäimisest tolmused ja seepärast võttis majaisanda sulane ta lävel vastu veekausiga, pestes ja kuivatades ta jalad. Seejärel tervitas teda majaperemees suudlusega mõlemale põsele. Lisaks sellele oli viisakas võida külalise päikesepruuni ja -kuuma pealage mõne jahutava, hästi lõhnava õli või salviga. Kõik see kokku ütles külalisele: "Sa oled teretulnud minu koju!"
Kui aga Jeesus saabus selle variseri kotta, ei kohanud Ta sellist vastuvõttu. Aruanne ütleb lihtsalt: "Ta läks variseri kotta ja istus lauda." Tema jalgu ei peatud, Teda ei suudeldud tervituseks, Tema pead ei võitud õliga, mis kõik kõneleb variseri üsna külmast suhtumisest Temasse.
Seejärel, kui nad olid hakanud sööma, juhtus midagi ebatavalist, variseri meelest lausa shokeerivat. Üks selle linna naine, keda Luukas kutsub "patuseks" – otseses tõlkes tähendab siin kasutatud sõna "ebamoraalne naine," "prostituut" – tuli sinna, kus nad einestasid – arvatavasti toimus see dinee soojal õhtul avatud terrassil – ning langes nuttes Jeesuse jalge ette. Kuna pisarad tegid Jeesuse jalad märjaks, hakkas naine neid kuivatama oma juustega. Seejärel kummardus ta veel enam ning hakkas suudlema Jeesuse jalgu ja võidma neid kalli lõhnasalviga.
Kõik see toimus variserist Siimona kullipilgu all, kellel pidi olema väga piinlik näha üht naist tegemas Jeesusele kõike seda, mida tema oli jätnud tegemata! On see naine temast parem? "Ei mingil juhul!" tõrjus ta selle mõtte tagasi. "Ta on ju prostituut! Ja kuidas üldse laseb Jeesus sellisel naisel end puudutada?" Näete, mõistes hukka naise, mõistis variser ühtlasi hukka ka Jeesuse! Ta arutles nii: "Kui Jeesus naist ei peata, siis näitab Ta sellega, et soosib ebamoraalsust." Ja nii teeb Siimon järelduse: "Kui see oleks prohvet, küll Ta siis ära tunneks, kes ja missugune see naine on, kes Teda puudutab, et ta on patune."
Jeesus teadis Siimona mõtteid. Ja Jeesus teadis sellest naisest rohkem kui Siimon, kes nägi naises vaid prostituuti – patust, kellest tuleb hoiduda. Jeesus nägi naises meeltparandanud patust – hinge, kes püüdis kuidagi väljendada oma armastust ja tänulikkust selle eest, mida Jeesus talle oli teinud.
Võib-olla ei pannud me loetud piiblitekstis tähele üht pisiasja, mis on öeldud selle naise kohta, mis tegelikult on väga suur asi? Me lugesime: "Ja vaata, selles linnas oli naine, kes OLI patune," otseses tõlkes, "oli elanud patuelu." See oli toimunud minevikus. Et sellest salmist tuleb just nii aru saada, seda kinnitavad Jeesuse sõnad veidi hiljem selle naise kohta: "Sellepärast, ütlen ma sulle, on tema rohked patud andeks antud" (Luk.7,47). Naine oli kahetsenud oma patte ja neist pöördunud. Need olid talle andeks antud. Sel hetkel, kui ta variseri kojas lähenes Jeesusele, ei olnud ta enam prostituut! Oli suur viga siduda teda alatiseks tema minevikuga!
On väga loogiline mõelda, et see naine oli kohanud Jeesust juba varem, Temalt andestuse saanud ning hakanud Teda järgima. Nii on igati mõistetav, kuidas ta "sattus" Siimona kotta. Armastusest Jeesuse vastu Ta lihtsalt järgis Teda kõikjale, isegi kurja variseri kotta.
Oma loos jäime sinna, kus variser kritiseeris oma mõtteis naist ja ühtlasi ka Jeesust. Kuidas sellel õhtusöömaajal asjad edasi arenesid, sellest kirjutab Luukas – Luk.7,40-43: "Ja Jeesus vastas ning ütles temale: "Siimon, mul on sulle midagi öelda!" Aga tema kostis: "Õpetaja, räägi!" "Ühel rahalaenajal oli kaks võlglast: üks oli võlgu viissada teenarit, teine viiskümmend. Aga kui neil ei olnud maksta, kinkis ta mõlemale selle. Kumb neist nüüd teda rohkem armastab?" Siimon vastas ning ütles: "Ma arvan see, kellele ta rohkem kinkis." Tema ütles temale: "Sa otsustasid õigesti!""
Lihtne tähendamissõna, aga selgitame siiski pisut. Et saada aimu võlgade suurusest, piisab teadmisest, et üks teenar oli ühe päeva palk (Mat.20,2). Nii oli 500 teenarit päris suur summa – 5-päevase töönädala juures peaaegu kahe aasta palk! 50 teenarit on sellest 10 korda vähem ehk pisut enam kui kahe kuu palk. Jeesus ütles, et kumbki võlgnikest ei suutnud oma võlga tasuda ja nii otsustas rahalaenaja nende võlad kustutada. Ühelt poolt peaks tänapäeva inimestele selline olukord olema küllaltki tuttav, sest väga palju on Eestis neid, kes ei suuda oma võlga tasuda. Kuid teiselt poolt – milline rahalaenaja oleks nõus nii suurt laenu kustutama? Igal juhul, kui keegi seda teeks, oleksid laenust vabanenud inimesed väga õnnelikud.
Ja nii esitaski Jeesus variserile lihtsa küsimuse: "Kumb võlgnikest armastab nüüd seda laenuandjat rohkem?" Ehkki Siimon ei suutnud ette kujutada nii heldet laenuandjat, kes nii suure võla kustutab, ega seda, miks Jeesust üldse talle sellest räägib, vastas ta puht loogikale tuginedes: "Ma arvan, et teda armastab rohkem see, kellele ta rohkem kinkis."
"Sa otsustasid õigesti!" ütles Jeesus. Ja nüüd tegi Ta kristallselgeks ka selle, miks Ta jutustas sellise tähendamissõna. Järgnevatest salmidest loeme – Luk.7,44-47: "Ja pöördudes naise poole, ütles Ta Siimonale: "Kas sa näed seda naist? Ma tulin sinu majasse, sa ei andnud vett mu jalgade tarvis, tema aga on pisaratega mu jalgu kastnud ja oma juustega kuivatanud. Sa ei andnud mulle suud; tema aga ei ole sellest ajast, kui ta sisse tuli, lakanud minu jalgadele suud andmast. Sa ei võidnud mu pead õliga, tema aga on mu jalgu võidnud salviga. Sellepärast, ütlen ma sulle, on tema rohked patud andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele pisut andeks antakse, see armastab pisut!"
Mida võime meie sellest loost õppida?
1. KÕIK ME OLEME VÕLGNIKUD.
Me teame täpselt, mida tähendab omada võlga. Kui me räägime lunastusest ja uussünnist, siis ilmselt ei saa kõik aru, millest on jutt. Kuid kõik teavad, mida tähendab olla võlgnik. Me kõik oleme võlgu üksteisele – kasvõi armastuse võlg –, ühiskonnale – kasvõi tänuvõlg vabadusvõitlejatele – ja Jumalale – alates sellest, et me oleme loodud, ja lõpetades sellega, et oleme lunastatud Tema poolt! Kõik me oleme võlgnikud!
Võla juures on väga oluline, et me ei unustaks, kellele ja kui palju me võlgneme. Siimonal paistis selles suhtes olema puudulik arusaamine või halb mälu. Ma kujutan teda ette vaatamas endale ja mõtlemas: "Jumal, Sul on vedanud, et Sul on meeskonnas selline inimene nagu mina! Ma olen vaga ja paastun regulaarselt, ma olen pähe õppinud kõik käsud ja loen ilusaid palveid ning teen palju head. Ma olen õppinud olema suurepärane variser. Sa võid minu üle uhke olla!"
Mida aga Siimon unustas, oli see, et ta oli patune. Ta ei näinud oma uhkuse ja isekuse ning teiste üle kohut mõistmise patte. Seepärast oli tal kerge unustada, et ka tema vajas andestust. Ja samamoodi vajame andestust meie kõik, sest...
2. ME EI SUUDA IIAL MAKSTA ÄRA OMA VÕLA.
Eestis on käesoleval hetkel palju inimesi, kes oleksid suures hädas, kui neilt nõutaks otsekohe tagasi kogu nende võlga. Nad ei suudaks seda iial maksta. Mõni päev tagasi ma kuulsin, et Eesti inimeste võlg pankadele (s.t. sisuliselt välisinvestoritele) on üle 50% Eesti SKP-st. Kui me neid rahalisi võlgnevusi ehk veel kuidagi ajapikku suudame tasuda, siis kes meist suudaks maksta ära selle, mida me võlgneme neile, kes tõid meile vabaduse? Me jääme neile tõepoolest igavesti võlgu.
Kuid kõige suurem on meist igaühe võlg Jumala ees. See pole mitte 2 kuu ega 2 aasta töötasu suurune. Arvestades hinda, mille Jumal maksis meie pattude eest – Jeesus andis selleks oma elu – pole meil lootustki kunagi seda tasuda. Või siiski on? Tuli ju selles loos naine Jeesuse juurde, langes Tema jalgade ette, niisutas neid oma pisaratega ja kuivatas juustega ning võidis Jeesust kalli salviga. Kas ta mitte sellega ei maksnud andestuse eest? Ei. Sellega Ta vaid tänas Jumalat andestuse eest ja näitas, et armastab Jumalat kõigest südamest.
Ja see on kõik, mida ka meie saame teha. Me võime käärida käised ülesse ja asuda tööle. Me võime kummardada Jumalat ja teenida inimesi, me võime annetada ja ohverdada, me võime nutta ja palvetada, me võime otsida kadunuid ja juhtida neid Jeesuse juurde. Me võime kõike seda teha päevast päeva kuni oma elu lõpuni, kuid me ei suuda iial maksta ära oma võla Jumalale.
3. ANDESTUS ON KÄTTESAADAV KÕIGILE.
Kõigepealt pidime me tunnistama, et me kõik oleme Jumalale võlgu. Seejärel pidime nentima, et me ei suuda iial maksta ära oma võla. Nüüd peame nõustuma, et kuna me ei suuda oma võlga maksta, on meie ainus lootus Jumalikus andestuses. Evangeeliumi hea sõnum ongi see, et Jumal on kustutanud meie patuvõla. Meil tuleb vaid see taeva and usus vastu võtta.
Kuid see ei tähenda, nagu see andestus ei maksakski midagi. Nagu igasugusel vabadusel on oma hind, maksab ka vabanemine pattudest võrratult palju. Kahe kuu või isegi kahe aasta töötasu on selle kõrval köömes. Kui Jumal ütleb: "Ma andestan sulle!" siis kutsub Ta ühtlasi meid mõtlema selle eest makstud hinnale – Jeesuse kannatustele ja surmale meie eest. Sellele mõtlemine peaks sünnitama meis tänulikkuse ja tänulikkus peaks meid mobiliseerima elama uut elu Jumala auks ja kiituseks.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv