Keegi ei hooli!
14.07.2012 - (1287)

Ps.142,1-8: "Taaveti õpetuslaul; palve, kui ta oli koopas. Oma häält tõstes ma karjun Jehoova poole, oma häält tõstes ma anun Jehoovat! Ma valan välja oma kaebuse Tema ette, ma annan Temale teada oma ahastuse! Kui minu vaim minestab mu sees, siis Sina tunned mu teerada! Teele, mida ma käin, on mulle varjule pandud paelad! Vaata paremale poole ja näe, et mul ei ole, kes mind tunneks! Pelgupaik on mu eest hävinud, ükski ei hooli mu hingest! Ma karjun Sinu poole, Jehoova! Ma ütlen: Sina oled mu pelgupaik, mu osa elavate maal! Pane tähele mu halisemist, sest ma olen jäänud väga vaevaseks! Kisu mind välja mu tagaajajate käest, sest nad on minust tugevamad! Vii välja mu hing vangist tänama Sinu nime! Õiged käivad mu ümber, kui Sina mulle head teed!"
Koopas oli külm ja rõske. Niiskus kogunes selle lakke ja langes sealt suurte piiskadena kivisele põrandale. Taavet tõmbas kuue tihedalt õlgade ümber, kuid siiski värises külmast. "Ma võin taluda seda niiskust ja külma," mõtles ta, "kui mul oleks vaid midagi süüa!"
Tänapäevases keeles väljendades oli Taavet "jooksus" – põgenedes kuningas Sauli eest, kes püüdis teda tappa. Leidnud pimeda koopa, peitis ta end selle sügavusse. Tilk tilga järel langesid veepiisad. Polnud mingit võimalust süüdata lõket. Polnud toitu. Oli vaid pimedus, niiskus, nälg ja hirm.
Kuid ihust rohkem kannatas ta hing. Kuidas ta janunes mõistmise, sõpruse, armastuse järele! Ta võis taluda rõskust, külma, nälga, ebamugavust. Teised olid suutnud, suutis temagi. Ta oli olnud raskustes ja ohus ennegi, kas või lahinguväljal. Kuid siis olid olnud temaga teised, kes võitlesid sama võitlust. Nüüd aga oli ta üksi. Ta võis taluda ebamugavust, kuid ta ei suutnud taluda üksindust!
Need meist, kes pole kunagi jooksnud elu eest, s.t. põgenenud ähvardava surma eest, ei mõista, mida tundis Taavet. Ta polnud kurjategija; ta polnud süüdi; ta polnud teinud midagi halba kuningas Saulile. Tema ainus "süü" seisnes selles, et ta oli teinud alati oma parima ning usaldanud Jumalat! Temast vaimustunud naised olid laulnud: "Saul lõi maha oma tuhat, aga Taavet oma kümme tuhat!" (1.Sam.18,7). Ja Saulis tärkas armukadedus, mis paisus tapvaks raevuks.
Taavet oli kui küti eest põgenev jahiloom. Isegi Joonatan ei saanud tulla talle seltsiks, et mitte reeta ta peidupaika. Ta oli üksi – ilma perekonna ja sõpradeta. Kuid mitte täiesti üksi. Kuigi näis, et ükski inimene temast ei hooli, uskus Taavet, et Jumal hoolib. Ja nii hakkas ta oma pimedas, külmas, rõskes peidupaigas laulma. Kahjuks polnud tal kaasas kannelt, kuid see ei takistanud tal täitmast vaiksete lauluhelidega kõledat koobast.
Ta oli sageli laulnud oma karjalammastele, viimasel ajal ka kuningas Saulile. Nüüd laulis ta iseendale ja Jumalale. Ta laulis oma üksindusest, hirmust ja kurbusest, et on kõigi inimeste poolt maha jäetud – kuid ka usust, et Jumal on siiski temaga. Kui tore, et see Taaveti poolt Adullami koopas loodud ja lauldud laul on säilinud meieni. Ilmselt pani ta sellesse laulu nii palju oma tundeid, et ta ei unustanud seda iial ning hiljem kirjutas selle üles oma laulude kogusse. Piiblis kannab see laul numbrit 142 ja me lugesime selle tänase teema sissejuhatuseks.
Tühjas, külmas, rõskes ja kõledas koopas kõlas tema hinge karje Jumala poole: "Vaata paremale poole ja näe, et mul ei ole, kes mind tunneks! Pelgupaik on mu eest hävinud, ükski ei hooli mu hingest! Ma karjun Sinu poole, Jehoova! Ma ütlen: Sina oled mu pelgupaik, mu osa elavate maal!"
Õnneks oli Taavetil usk Jumalasse. Kui ta tundis, et keegi temast ei hooli, kõik on ta hüljanud, uskus ta, et Jumal on siiski temaga, tema lähedal. Ma kardan, et paljudel tänapäeval ei ole sellist usku ja nii kisendab nende hing sageli: "Keegi ei hooli mu hingest! Keegi ei hooli mu tunnetest! Keegi ei hooli mu kannatustest! Keegi ei hooli minust!"
Väike vanaproua tõusis varahommikul ja valmistas hommikusöögi. Kuid millegipärast polnud tal söögiisu. Ta läks ukse peale vaatama, kas keegi tuleb talle täna appi, kuid kõik kiirustasid ta majast mööda. Ta ohkas: "Jah, inimestel on kiire; neil on nii palju teha; neil pole aega sinu jaoks. Sa oled kasutu vanainimene; kes sinust enam hoolib!"
Tõrjudes neid mõtteid, asus ta oma väikest kodu ise kraamima. Kuid see võttis nii vähe aega – nüüd, kus ta oli üksi. Ta pani selga oma parimad riided ja istus... ja ootas... ootas, et keegi tuleks teda vaatama – aga keegi ei tulnud!
"Keegi ei hooli mu hingest!"
Firmajuht ei olnud maganud hästi viimasel ööl. Tema hinge olid vaevanud sellised mõtted nagu: "Millega ma tegelen? Mis on mu eesmärk? Mis on mu elu mõte?" Ta tundis, et tema elust puudus midagi olulist. Ta oli sukeldunud ülepea oma ärisse, et summutada südametunnistuse vaikset häält, kuid millegipärast oli sel ööl hakanud teda kummitama ta elu tühjus. Ta isegi mõtles oma emale – esimest korda peale paljusid aastaid. Talle meenusid ema jutustatud piiblilood ta voodi kõrval. Tuli meelde, kuidas ema oli viinud ta kirikusse ja kuidas ta oli laulnud vahel ka kodutööde juures vaimulikke laule oma pehme, maheda häälega. Kõigele sellele mõeldes olid mehe silmad läinud märjaks. Kujutage ette – firmajuhi silmad läksid märjaks!
Ta oli ärganud sel hommikul uue veidra mõttega: ta peab oma elus midagi muutma. Ta ei teadnud kuidas seda teha või millega alustada, kuid ta tundis vajadust muutuse järele.
Ja nüüd ta istus oma töölaua taga ja püüdis keskenduda oma ärile, kuid ei suutnud. Ta helistas sekretärile ja laskis kutsuda enda juurde ühe töölise, kellest ta teadis, et see on kristlane. "Jaan," ütles ta kareda häälega – ta oli unustanud, kuidas teisiti kedagi kõnetada – "Jaan, ma mõistan, et sa käid kirikus."
"Jah, vahel," ütles Jaan nii vaikse häälega, et seda oli vaevu kuulda.
"Kas... on sul sellest midagi kasu ka?" jätkas boss veelgi karedama häälega – tavatu teema pani teda tundma end ebamugavalt.
"Oh, ma ei tea tegelikult," vastas Jaan kõhklevalt.
Boss vaikis mõnd aega, teadmata, mida edasi öelda, siis aga põrutas: "Mis sa siin passid! Mine oma töö juurde!" Jaan kadus kiiresti ülemuse kabinetist ja kõik firma töölised imestasid, miks nende boss oli sel päeval käredam kui kunagi varem!
"Keegi ei hooli mu hingest!"
Ta oli olnud suur mees maa peal, kuid nüüd paistis ta üsna väikesena, seistes Suure Jumala kohtujärje ees, kus vaadati läbi tema eluaruannet.
"Su ema ja isa olid mõlemad vaesed," ütles hääl. Mees noogutas peaga.
"Sa töötasid kõvasti, et saada hea hariduse," jätkas hääl.
"Ma pidin," vastas mees, "et lüüa elus läbi."
"Sa olid oma töös edukas."
"Jah, nii see oli. Mind edutati tihti."
Siis aga hakkas aruanne puudutama eriti olulisi asju ja mehe silm hakkas veidi tõmblema.
"Sul puudus huvi Jumala asjade vastu," ütles hääl.
"Jah, ma ei teadnud Temast palju."
"Kas sul polnud siis kodus Piiblit," küsis hääl.
"Jah, oli, kuid..."
"Kas keegi siis ei kutsunud sind endaga kaasa kirikusse?" jätkas hääl.
"Jah, kutsus, aga..."
Ta teadis, et tal polnud vabandust. Ta mõistis, et Jumala kohus on õiglane ning ta värises üle keha. Pöördudes nägi ta teisi seismas järjekorras. Äkki näitas ta neist ühe peale käega ja ütles: "Sina... sina olid mu naaber. Miks sa ei rääkinud mulle Jumalast? Ja sina," jätkas ta, osutades ühele teisele, "sina töötasid ühes minuga. Kas sa teadsid sellest Kohtupäevast?"
"Teadsin," vastas mees.
"Miks sa siis ei rääkinud sellest mulle?" Mees ei vastanud.
Troonilt kõlas kohtuotsus ja mees suundus vasakule, karjudes ahastavalt üle õla: "Te isegi ei maininud mulle kunagi Teda!"
"Keegi ei hooli mu hingest!"
Ärge nüüd saage minust valesti aru. Inimesed, keda me mainisime, vastutasid ka ise oma tegude ja tegemata jätmiste eest. Aastates väike naine oleks pidanud sisustama oma aja jõukohaselt teiste aitamisega, selle asemel, et oodata, et keegi tuleb tema juurde, teda aitama! Firmajuht ja tööline oleksid võinud õppida tundma Jumala tahet, kui nad oleksid seda tõesti soovinud. Näete, ka nemad ise ei hoolinud – vähemalt piisavalt.
Aga Jumal hoolib! Piibel ütleb – 1.Pet.5,7: "Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest!" Jumal hoolitseb... tihti oma laste kaudu! "Selleks te ju olete kutsutud," kirjutab Peetrus (1.Pet.2,21), "sest et Kristuski ... jättis teile eeskuju, et te käiksite Tema jälgedes."
Kord küsis Marta Jeesuselt: "Issand, kas Sa ei hooli?" (Luk.10,40). Muidugi Issand hoolis ja hoolib ikka. Aga küsimus on: Kas mina hoolin? Kas ma hoolin Jumalast? Kas ma hoolin Jeesusest? Kas ma hoolin oma ligimesest?
Jumalateenistusel teatati, et üks vana õde on kodus ega suuda tulla enam kirikusse ning talle meeldiks väga, kui keegi teda külastaks. Kuid teenistuse kulgedes see üleskutse unustati ja kõik läksid oma koju. Alles peale lõunasööki tuli ühele naisele meelde see teadaanne ja end lõunauinakule seades ütles ta oma mehele: "Kahju on sellest vaesest vanaprouast!"
"Jah, tõesti," kostis mees, seades end mugavalt televiisori taha vaatama meelelahutuslikku programmi.
KAS ME HOOLIME?
Kolimise auto on seisnud terve päeva naabri maja ees. Mees tuleb töölt koju, suudleb oma naist ja ütleb: "Paistab, et me oleme saanud endale uued naabrid."
"Paistab nii jah," kostab naine.
Õhtusööögile istudes kerkib see teema uuesti üles. "Äkki me peaksime minema neid sõbralikult tervitama ja kutsuma meiega õhtustama?" ütleb naine.
"Ei teeks paha jah," vastab mees.
"Kas me ei peaks kutsuma neid oma kirikusse?" jätkab naine.
"Oh, ei, neil on kindlasti oma kirik, kus nad käivad," vastab mees, "hakkame juba sööma!"
KAS ME HOOLIME?
Uus tüdruk koolis ei sobitu hästi teistega. Tal pole sõpru ja nii on ta enamus ajast omaette. Samas klassis õpivad kaks õde – kaksikud – ja tulnud koolist koju, arutavad nad omavahel: "Tõesti, temast on kahju. Kui ta ometi leiaks endale sõpru!"
"Kas sa sel hingamispäeval lähed hingamispäevakooli," küsib üks.
"Jah, kindlasti! Aga sina?" küsib teine.
"Muidugi lähen, aga ma olen väsinud lasteõpetaja jutust, et kutsuge keegi kaasa. Ma ei tea kedagi, keda kutsuda. Kas sina tead kedagi, keda kutsuda kirikusse?"
"Ei, mina ka ei tea!"
KAS ME HOOLIME?
Kas võib olla, et oleme muutunud nii enesekeskseiks, nii hõivatuiks oma asjadega, et me enam ei hooli teistest? Ma arvan, et me peame hakkama hoolima – mitte ainult teiste pärast, vaid ka oma hinge pärast! Ja mida tähendab hoolida? See tähendab näha teistes inimestes potentsiaali päästmiseks. See tähendab väljendada oma armastust konkreetsetes tegudes, rääkida julgustuse sõnu, kergendada teise koormaid, valgustada nende teed. See tähendab püüda juhtida neid Kristuse juurde.
Jeesus on tõotanud olla meiega selles hoolimisetöös! Ta ütles – Mat.28,19.20: "Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!"
KAS ME HOOLIME – piisavalt, et öelda mõni hea sõna, teha mõni heategu, külastada mõnd üksildast inimest, kutsuda mõnd inimest kirikusse, rääkida neile Jeesusest. Kas me hoolime?
Jumal hoolib meist. Näitame, et ka meie hoolime Jumalast ja kaasinimestest!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv