Vaimu vili – heatahtlikkus
15.02.2014 - (1512)

Võib-olla olete kuulnud lugu ühest kuningast Aafrikas, kellel oli väga positiivse ellusuhtumisega sõber. Ükskõik, mis talle või kuningale ka ei juhtunud – meeldivat või ebameeldivat –, oskas ta alati näha midagi head ja seepärast ütles ikka: "See on hea!"
Aga lugu jätkub sellega, et kord läksid nad koos jahile ja sõber ulatas kuningale laetud püssi, et kuningas saaks sellega ulukeid lasta. Relva vastu võttes aga vajutas kuningas kogemata päästikule ja kuna ta hoidis teise käega püssi torust, lasi kogemata ära oma vasaku käe pöidla.
Toibunud ehmatusest ja nähes, et kuningas on elus, ütles sõber, nagu ikka: "See on hea!"
"Ei, see ei ole hea," vastas kuningas ja saatis oma sõbra vangi.
Umbes aasta hiljem oli kuningas jälle väljas jahiretkel ja sattus ühe teise kuninga maadele. See teine kuningas ja tema alamad olid inimsööjad ning võtsid meie kuninga kinni ja vedasid oma linna. Nad valmistusid juba teda ära küpsetama, kui äkki märkasid, et mehel puudub pöial. Ebausklikena ei söönud nad kedagi, kel puudus mõni ihuliige. Nii sidusid nad ta kiiresti lahti ja kihutasid oma maadelt minema!
Saabunud koju, meenus kuningale jahiretk, mil ta oli kaotanud pöidla, ja nii ruttas ta vanglasse ning vabastas oma sõbra ega pannud enam pahaks, kui too ütles iga asja peale: "See on hea!" Ta oli saanud hea õppetunni ning oskas hinnata rohkem oma head sõpra!
Tulles nüüd Pühakirja juurde, loeme Gal.5,22.23: "Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus." Need voorused kirjeldavad inimest, kelles elab Püha Vaim. Olles võtnud viimasel ajal eesmärgiks lahata pisut seda teemat, oleme peatunud juba armastuse, rõõmu, rahu, pika meele ja lahkuse juures. Vaimu vilja järgmise omadusena nimetab Paulus heatahtlikkust.
Uurides seda teemat, torkas kohe silma, et kõigis ingliskeelsetes piiblitõlgetes on selle asemel kasutatud sõna "goodness" – headus. Ja siis avastasin, et ka meie eestikeelses uue tõlke Piiblis pole siin enam sõna "heatahtlikkus," vaid "headus." Ka soomekeelses Piiblis on sama mõte – "hyvyys" on ju "headus." Venekeelset Piiblit lugedes aga ootas mind ees üllatus. Seal on "headuse" koha peal "miloserdie" – meie keeli siis "halastus" ehk "armulikkus."
Siit võib teha huvitavaid järeldusi. Te kindlasti mäletate seda juhtumit Jeesuse elus, kus Tema juurde astus üks rikas noormees ja küsis: "Mis HEAD ma pean tegema, et saaksin igavese elu?" (Mat.19,16). Jeesust ilmselt häiris noormehe poolt kasutatud sõna "hea" ja sellepärast küsis Ta vastu: "Miks sa mult küsid, mis on hea?" Ja seletas kohe: "Üksainus on, kes on hea" (s.17). Paralleelkirjakohas Mrk.10,18 ütleb Ta otse: "Keegi muu ei ole hea kui ainult Jumal."
Ja see on tuline tõde. Mis inimese headusest või heategudest me saame üldse rääkida, kui keegi muu ei ole hea kui ainult Jumal? Paulus kirjutab Rom.3,12: "Ei ole kedagi, kes teeb head, ei ühtainustki." Kas ka suur apostel ise mitte? Jah. Roomlastele kirjutatud epistli 7. peatükis ta tunnistab: "Sest ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda; sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen! Kui ma nüüd teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mitte mina, vaid patt, mis minus elab. Nii ma leian eneses käsu, et kuigi ma tahan teha head, on mulle omane teha kurja. Sest seespidise inimese poolest on mul Jumala käsust hea meel, aga oma liikmetes ma tunnen teist käsku, mis paneb vastu mu mõistuse käsule ja võtab mind vangi patu käsu alla, mis on mu liikmetes. Oh mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust?" (Rom.7,18-24).
Kes päästab? Teadagi, kes päästab! On vaid üks Päästja – Jeesus Kristus. Ja sellepärast hüüab Paulus järgmises salmis: "Tänu olgu Jumalale Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi!" (s.25). Ja veel järgmises salmis ta tunnistab: "Nii ei ole siis nüüd mingisugust hukkamõistmist neile, kes on Kristuses Jeesuses" (Rom.8,1). Paulus oli leidnud varjupaiga Kristuses Jeesuses, tunnistades Gal.2,20: "Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees!" Tema heateod polnud mitte tema vaid Jeesuse tehtud.
Aga ma juhin teie tähelepanu ühele asjale, mida ta rõhutas korduvalt oma kurvas kaebuses: "TAHET mul on, aga head teha ma ei suuda; sest head, mida ma TAHAN, ma ei tee, vaid kurja, mida ma EI TAHA, ma teen! Kui ma nüüd teen seda, mida ma EI TAHA, siis ei tee seda enam mitte mina, vaid patt, mis minus elab. Nii ma leian eneses käsu, et kuigi ma TAHAN teha head, on mulle omane teha kurja." Ja nüüd: "Sest seespidise inimese poolest on mul Jumala käsust HEA MEEL."
Mina loen siit välja HEATAHTLIKKUSE! Paulus TAHTIS olla hea; ta TAHTIS teha head. Ja kuna ta polnud selleks suuteline, otsustas ta anda end täielikult Jumalale, et Jeesus, kes on hea, elaks tema sees ja teeks tema läbi head.
Selliselt ka meie, ehkki keegi meist pole hea – Jumal üksi on hea –, võime olla heatahtlikud! Kasutades Jumalast antud valikuvabadust ja valikuvõimet, võime Püha Vaimu mõjutusel valida tahta head, olla heatahtlikud. See on täiuslikus kooskõlas Pauluse väitega Flp.2:13, et "Jumal on see, kes teis on tegev, et te tahate ja tegutsete Tema hea meele järgi."
Kui Püha Vaim elab meis ja juhib meid, soovime ja tahame me olla head ning teha head; seda tähendab olla heatahtlik.
Jumala lastena peaksime me olema alati kõigi vastu heatahtlikud, sest Jumal on kõigi vastu heatahtlik. Me peame heatahtlikult suhtuma isegi oma vaenlastesse. Taaveti lugudest meenub tema poja Absalomi mäss tema vastu ja sellest puhkenud kodusõda. Kas te mäletate, millise käsu andis Taavet oma väepealikele Absalomi suhtes? 2.Sam.18,5 on kirjutatud: "Ja kuningas käskis Joabi, Abisaid ja Ittaid, öeldes: "Olge HEATAHTLIKUD nooruki Absalomi vastu!" ja kõik rahvas kuulis, kui kuningas andis kõigile pealikuile käsu Absalomi pärast."
Absalom võitles Taaveti vastu, et teda troonilt tõugata ja surmata, kuid Taavet käsib oma väepealikel olla tema vastu heatahtlikud! SEE on vaenlaste armastamine! Ja mõni veel imestab, miks Taavetit on nimetatud meheks Jumala "südame järgi" (1.Sam.13,14)!
Õps.15,26 on öeldud, et "kurjad kavatsused on Jehoova meelest hirmsad, aga heatahtlikud sõnad on armsad!" Panite tähele – mitte ainult kurjad TEOD, vaid juba kurjad KAVATSUSED on Jumala meelest hirmsad. Aga kurjade kavatsuste vastandina nimetatakse heatahtlikkust – nii nagu pimeduse vastand on valgus. Paulus kirjutab Ef.5,8-10: "Sest te olite varemalt pimedus, aga nüüd te olete valgus Issandas. Käige nagu valguse lapsed — sest valguse vili on kõiksugune headus ja õigus ja tõde — ja katsuge, mis on Issandale meelepärane!" Sellest tulenevalt ongi üks headuse definitsioon selline: "Headus on midagi, mis on Jumala meele järgi," millest omakorda võime tuletada definitsiooni: "Hea inimene on inimene, kes on Jumala meele järgi." Hea olemine ja head tegemine on ju nii tihedalt omavahel seotud.
Jeesus illustreeris seda nii – Mat.7,17.18: "Iga hea puu kannab head vilja, aga halb puu kannab halba vilja. Hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja." Hea inimene on inimene, kes on Jumala meele järgi. Ta ei ole täiuslik, sest ükski inimene pole täiuslik. Kui Jeesus ütles samas Mäejutluses – Mat.5,48: "Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik," siis paralleelkirjakohas Luk.6,36 on Tema mõte edasi antud nii: "Olge armulised, nõnda nagu teie Isa on armuline."
Kas sõna "armuline" tuletab teile midagi meelde tänase jutluse üsna algusest? Mäletate, kuidas oli venekeelses Piiblis nimetatud Vaimu vilja seda omadust? Armulikkus! Jumal on hea; Jumal on heatahtlik; Jumal on armuline. Kui keegi meist patustest ei ole hea, siis võime ometi Püha Vaimu mõjutusel olla heatahtlikud ja armulised!
Jumal on tõesti hea! Üks isa soovis anda oma lapsele õppetunni Jumala suurest headusest. Ta viis lapse kõrge mäe tippu ja ütles: "Vaata nüüd põhja ja lõuna, ida ja lääne poole. Jumala headus on nii suur, nagu see maailm meie ümber."
"Aga, Issi," ütles väike poiss, "siis oleme meie otse selle keskel!"
Jah, nii see on. Me oleme igast küljest ümbritsetud Jumala headusest. Ja Jumal ilmutab meile oma headust ka teiste inimeste kaudu. Samamoodi peaksime meiegi olema kanaleiks Jumala headuse väljavoolamiseks sellesse maailma, kus tihti on headuse mõistegi moondunud. Paljud inimesed ei tea enam, mis on hea ja mis halb.
Kord märkas üks kehalise kasvatuse õpetaja gruppi poisse spordisaali nurgas põlvedel ja käpuli maas. Kiirustades poiste juurde, küsis õpetaja ärevalt: "Mis te siin teete?" Üks poistest vaatas üles ja vastas: "Me viskame täringuid."
"Oh, tänu Jumalale," vastas õpetaja, "ma arvasin, et te palvetate!"
Tänu Jumalale, et te ei palveta! Tänu Jumalale, et te pole saanud usklikuks! Oh, seda selle maailma keelt ja arusaamu! See pole küll hea! See pole küll Jumala meele järgi!
Headus on siis midagi, mis on Jumala meele järgi. Ühe teise definitsiooni kohaselt on headus "hea tegemine õigel põhjusel." Te ju teate, et tihti teevad inimesed head valel põhjusel ehk nende motiiv head tehes on vale. Inimesed võivad vahel teha head väga valel põhjusel ja sellepärast me rõhutame, et tõeline headus algab mitte head tegemisest vaid hea olemisest. Alati hea olemisest.
Seoses sellega meenub ühe lapse jutt, kes ütles, et talle meeldib jõuluvana rohkem kui Jeesus.
"Miks?" küsisid vanemad.
"Sellepärast, et jõuluvana jaoks pead sa olema hea ainult jõuluajal, kuid Jeesus tahab, et sa oleksid hea kogu aeg!"
Laps ei mõistnud, et head TEHA võid sa küll vahetevahel, kuid hea OLLA ei saa sa ainult vahetevahel. Kui sa oled hea, siis sa oled seda kogu aeg! Headuse lamp ei vilgu, see põleb pidevalt! Kui sa pole hea kogu aeg, siis ei tee sind mõned vahel tehtud heateod veel heaks. Headus ei seisne välises, mida me teeme, vaid seesmises, mis me oleme. Ja me teame, et me ei saa olla head, ilma et Jumal elaks oma Vaimu läbi meie sees. Sellepärast on iga tõeline heategu parim tõend Jumala olemasolust! Vaimu viljast rääkides peame ikka ja jälle tuletama meelde Jeesuse sõnu Joh.15,5: "Mina olen viinapuu, teie olete oksad; kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha!"
Kuid me ei saa lõpetada rõhutamata, et heateod – isegi Jumalas tehtud heateod – ei saa meid päästa! Meid päästetakse Jumala armust Jeesuse teenete, mitte meie tegude läbi.
Kord kutsuti üks pastor väga raskesti haige juurde. Peale väheseid tervitussõnu küsis jutlustaja: "Sõber, oled sa valmis kohtuma Jumalaga, kui sa ei parane sellest haigusest?"
"Ma arvan küll," vastas mees. "Ma olen annetanud heldelt väärt ürituste heaks ning olen olnud hea isa ja ustav abikaasa."
"Kuid, sõber, see ei taga sulle iial sissepääsu taevariiki," ütles pastor.
"Kuidas nii?" protesteeris mees. "Ma olen teinud muudki head – palju head!"
Nähes, et mees on täis eneseõigust, otsustas jutlustaja läheneda teisest vaatevinklist ning küsis: "Ütle mulle, mida sinu arvates inimesed taevas teevad?"
"Ma arvan, et nad tegelevad Jumala asjadega," vastas mees, "ja vist laulavad palju."
"Tore, et sa seda mainisid," ütles pastor ja, avanud Piibli, luges Ilm.5,9: "Ja nad laulsid uut laulu ning ütlesid: "Sina oled väärt võtma raamatut ja lahti tegema selle pitsereid, sest Sina oled olnud tapetud ja oled oma verega Jumalale ostnud inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvaist ja paganahõimudest." "Vaata," ütles pastor, "päästetud laulavad vaid Jeesusest ja Tema läbi teostatud lunastusest. Taevas ei mainita sõnagagi pühade saavutusi. Sina oled rääkinud oma headusest ja heategudest, taeva elanikud aga kiitlevad vaid Kristusest ja Tema armutööst."
Siit said alguse piibliuurimised haigevoodil, mis tõid mehe pöördumisele ja panid ta huulile sõnad Ilm.1,5.6: "Temale, kes meid on armastanud ja meid on vabastanud meie pattudest oma verega, ... TEMALE olgu au ja vägi ajastute ajastuteni! Aamen."

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv