Ta on teinud, mis ta võis
15.11.2003 - (1704)

Noored vanemad viisid oma lapse mõneks päevaks hoida oma vanemate juurde. Need püüdsid teha oma parima, et õpetada 4-aastasele lapsele pähe ka järgmise hingamispäeva lastetunni meelespeetav tekst, milleks oli Mrk.14,8 esimene osa: "Ta on teinud, mis ta võis." Jeesus ütles need sõnad Maarja kohta, kes võidis Teda kallihinnalise õliga. Kuigi Juudas nurises, et Maarja oli raisanud nii palju raha, ei kritiseerinud Jeesus Maarjat. Jeesus ei teinud numbrit sellest, et Maarja ei suutnud kuulutada meeleparandust nagu Peetrus või selgitada teoloogiat nagu Paulus. Jeesus ütles lihtsalt ja tunnustavalt, et "ta on teinud, mis ta võis."

Kui lapse vanemad tulid mõne päeva pärast temale järele, palus vanaema last öelda neile päheõpitud teksti. Veidi mõelnud, ütles laps asjalikult "Mina tegi, mida mina suutis." Kas vanaema kritiseeris last tema väära keelekasutuse ja ebatäpsuse pärast? Ei, ta hoopis kiitis last, et see oli loo mõttest õigesti aru saanud. Ka laps oli teinud, mida ta suutis.

Lugu ise oli täpsemalt selline — Mrk.14,3-9: "Ja kui Ta [Jeesus] istus lauas Betaanias, olles pidalitõbise Siimona kojas, tuli üks naine, kellel oli alabasterriist selge ning kalli nardisalviga. Ja ta murdis alabasterriista katki ja valas salvi Tema pea peale. Aga seal olid mõned, kes pahameelega ütlesid üksteisele: "Mistarvis on see salvi raiskamine? Sest selle oleks võinud ära müüa enam kui kolmesaja teenari eest ja raha vaestele anda." Ja nad sõitlesid naist. Aga Jeesus ütles: "Jätke ta rahule! Miks te teete talle südamevalu? Ta on teinud mulle heateo. Sest vaeseid on ikka teie juures ja, kui te tahate, võite neile head teha; aga mind ei ole teil mitte alati. Ta on teinud, mis ta võis. Ta on ennakult mu ihu võidnud matmiseks. Tõesti, ma ütlen teile, kus iganes evangeeliumi kuulutatakse kõiges maailmas, peab ka räägitama tema mälestuseks, mis tema on teinud."

Jeesus võtab alati vastu meie armastuse teod, kui me teeme oma parima. Tema silmis on kõige olulisem teo motiiv. Maarja tegu oli mõne meelest lausa rumal, kuid Jeesus nimetas seda heateoks ja Talle valmistas see sellist rõõmu, et Ta ütles, et "kus iganes evangeeliumi kuulutatakse kõiges maailmas, peab ka räägitama tema mälestuseks, mis tema on teinud." Jeesus ei unusta ühtegi armastuses tehtud lihtsaimatki tegu. Taevaski räägitakse neist.

See on vaimuandide kasutamise põhimõte. Paulus selgitab efeslastele kirjutatud kirja neljandas peatükis, et iga liige saab Vaimu anni ning kasutab seda Jumala auks, et üles ehitada Kristuse ihu, Jumala kogudust. See vaimuand ei pea tingimata olema suur ja hiilgav; ka väikeseid ja tagasihoidlikke ande saab kasutada Jumala auks.

Ühes väikeses koguduses oli palju lapsi, kuid polnud muusikalise haridusega inimest, kes oleks õpetanud neid laulma. Nii nad tegelesid kõige muuga, kuid kogudus ei kuulnud iial nende laulu. Ühele lihtsale koguduse õele läks see südamesse ja kuigi ta ei tundnud nooti ega osanud mängida ühtegi pilli, otsustas ta teha oma parima, et panna lapsed laulma. Ta ostis helikasseti laste lauludega, pani selle mängima ja palus lastel kaasa laulda. Ei möödunud kaua aega, kui kogudus juba kuulis laste laulu ning oli pisarateni liigutatud. Lapsed olid õnnelikud, kogudus oli õnnelik ning isehakanud koorijuht oli õnnelik. Ta oli teinud, mis Ta võis.

Ühes meie koguduses juhib heategevust ratastoolis naine. Ta jutustab, et ta teab, mida tähendab olla hüljatud ja abivajaja. Enne kogudusse tulekut seisis ta tihti järjekorras, et saada tasuta lõunasööki. Ta mäletab hästi, mis tunne on olla koheldud ebaviisakalt ja alandavalt. Seepärast otsustas ta koguduses heategevuse osakonda juhtima hakates kohelda inimesi nii sõbralikult kui võimalik. Ta on saanud oma meeskonda kakskümmend 5-15-aastast last. Juba võib ta rõõmu tunda esimestest ristitutest, kelle esimene kontakt kogudusega oli tema supiköök. Ta oleks võinud öelda: "Ma ei oska seda osakonda juhtida." Selle asemel aga otsustas ta proovida. Ta tegi, mis ta võis.

Selliselt aitavad kõik armastuseteod ehitada üles Kristuse ihu maa peal. Põlvekeder on üsna väike inimkeha osa, kuid kujutage ette käimist ilma selleta. Lastekoori esinemine võib olla üks väike osa koguduse elust, kuid kui palju rõõmu võib see kõigile valmistada! Võib-olla saab just see määravaks kellegi kogudusse tulekul või kogudusse jäämisel.

Kogudus kui Kristuse ihu vajab liikmeid, kes teevad, mida nad suudavad: õpetavad hingamispäevakooli klassides inimesi vanuses 4 või 84; niidavad kiriku ümber muru või laovad mõne vanuri küttepuid; jutustavad inimestele, keda nad kohtavad, Jeesusest; külastavad inimesi nende kodudes või haiglates.

Kogudus kui Kristuse ihu vajab õpetajaid, kes teevad, mida nad suudavad: selgitavad, kuidas imelised muutused liblika elus illustreerivad muutusi kristlase elus; demonstreerivad, kuidas siduda kingapaelu ja kuidas andestada teistele.

Kogudus kui Kristuse ihu vajab inimesi, kes teevad Jumalale oma parima. Me ei pea olema Händel ja kirjutama Messia, et ülistada Jumalat lauluga. Me ei vaja sotsiaaltöötaja diplomit või akadeemilist kraadi, et armastada inimesi. Kui me teeme oma parima kõiges, mida on vaja teha — oleme siis oma ala eksperdid või mitte — Jeesus hindab ja õnnistab meie jõupingutusi. Ja me teenime ära Tema tunnustuse: "Ta on teinud, mis ta võis." Ehk — "See on hea, sa hea ja ustav sulane! Sa oled pisku üle ustav olnud, ma panen sind palju üle; mine oma Issanda rõõmusse!" (Mat.25,21).

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv