See pole minu süü!
16.02.2013 - (1256)

Kutsun teid pisut mõtisklema hea ja kurja, õige ja väära teemal. See tuletab meile kindlasti meelde "hea ja kurja tundmise puud," millest on kirjutatud juba Piibliraamatu teises peatükis. Seal hoiatab Jumal inimest, et ta sellest ei sööks (1.Ms.2,16.17), kuid juba järgmine peatükk räägib, et just seda inimesed tegid! Saatan tuli ja, kasutades kõnelejana madu, lubas inimestele suurt kasu, kui nad sellest Jumala keelust üle astuvad. "Mil päeval te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti [te näete midagi uut] ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja [te tunnete midagi uut]!" Näha veel midagi, mida varem pole näinud, ja tunda veel midagi, mida varem pole tundnud – see on lummanud inimesi kuni tänase päevani! Pikemalt mõtlemata valisid Eeva ja Aadam uue kogemuse.
1.Ms.3,6.7: "Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ühtlasi ka oma mehele, ja tema sõi. Siis nende mõlemate silmad läksid lahti ja nad tundsid endid alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid enestele põlled."
Veel enne, kui keelatud vilja maitse suust kadus, kogesid nad, kui vähe olid nad võitnud ja kui palju kaotanud! Mida uut nad siis NÄGID? Seda, et nad olid alasti. Väga seksikas kogemus, mida ajavad kuni tänapäevani taga miljonid inimesed, olles valmis maksma selle eest üüratut hinda! Ma ei mõtle vaid raha, mis selle peale kulub, ja suguhaigusi, mis tihti tasuta kauba peale antakse. Mõelge Taaveti seksikale kogemusele Batsebaga – saagale, mille kirjeldus algab 2. Saamueli raamatu 11. peatükis. Jah, seal see algab ja selle lõppu ei näe ma kusagil! Kui palju inimesi kannatas ja suri sellepärast, et Taaveti silmad läksid ühel õhtul lahti ja ta nägi alasti võõrast naist ning seksis temaga! Loomulikult sellega inimeste silmahimu ei piirdu...
Mida uut Aadam ja Eeva siis TUNDSID? Kurja! Enne olid nad tundnud vaid head, nüüd ka kurja. Kui alasti inimese nägemise ja tema kallal mõne minuti toimetamise eest ollakse ikka veel valmis maksma meeletut hinda, siis ega kurja küll soovi enam keegi näha ega tunda? Vale! Politseisaated on kõige vaadatumad saated ja kurjusest ning vägivallast pakatavad filmid kõige vaadatumad filmid! Ja millise mõnuga neid tehakse – vähemalt kümme kurjusega pakitud filmi ühe headusest kõneleva filmi kohta! Ja kui see kurjus valitseks ainult filmides! See jalutab filmilindilt maha tänavatele ja kodudesse ja koolidesse. Kurjus valitseb kõikjal ja filmid vaid toidavad kurje inimesi uute ideedega! Kuidas tahaks inimene öelda, et ma ei soovi kurja TUNDA, mulle meeldib seda vaid NÄHA, vaadata! Kuid kust tuleb see kuri, mida me iga päev tunneme? Inimestelt, kes soovivad seda näha! Kurjad teod siin maailmas pole mitte tingitud vääramatust jõust – viimasest tulenevad vaid mõned õnnetused – kurjad teod on inimeste poolt teadlikult tehtud, sageli hoolikalt planeeritud; inimesed on teadlikult valinud neid teha. Me TUNNEME kurja, sest me TEEME kurja!
Mina küll ei tee kurja, kinnitab mõni inimene. Ehkki ma TUNNEN kurja, EI TEE ma kurja. "Tema küll saab taevasse," ütles üks ilmalik inimene teise ilmaliku inimese matusel, "sest tema ei teinud midagi kurja!" Ma küsin lihtsa küsimuse: Millal hakkasid Aadam ja Eeva tundma kurja? Peale keelatud puu viljast söömist, eks ole? Kui nad tundsid kurja, siis pidi keegi neile tegema kurja. Kas pole nii? Huvitav, kes? Tõepoolest, kes oli süüdi, et Aadam ja Eeva tundsid kurja? Ise nad polnud enda arvates kurja teinud, teisi inimesi ka veel maailmas polnud, kes siis oli süüdi, et nad tundsid kurja?
Kõige kurvem on see, et ka Aadam ja Eeva ise ei saanud aru, kes on süüdi; ja nii süüdistasid nad huupi kõiki – peale iseenda, muidugi! 1.Ms.3,8-13 võime lugeda: "Ja nad kuulsid Jehoova Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid endid Jehoova Jumala palge eest rohuaia puude keskele. Ja Jehoova Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: "Kus sa oled?" Ja tema vastas: "Ma kuulsin Su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära!" Siis ta küsis: "Kes on sulle teada andnud, et sa alasti oled? Või oled sa söönud puust, millest ma sind keelasin söömast?" Ja Aadam vastas: "Naine, kelle Sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin!" Ja Jehoova Jumal küsis naiselt: "Miks sa seda tegid?" Ja naine vastas: "Madu pettis mind, ja ma sõin!""
Kas panite tähele? "Ära süüdista mind," ütles Aadam. "Mina pole süüdi! Naine, kelle Sa mulle kaasaks andsid, tema meelitas mind sööma keelatud vilja!"
"Eeva, kuidas nii?" küsis Jumal.
"Ära süüdista mind," vastas Eeva, "madu, kelle Sina valmistasid, pettis mind ja ma sõin." Ja kui madu oleks osanud iseseisvalt mõelda ja rääkida, oleks ta veeretanud kogu süü Saatana peale. Muidugi, Saatanast see kõik alguse sai, kuid see ei vabastanud süüst inimesi, kes valisid kuulda teda ja mitte Jumalat. Vaadelgem siis lähemalt mõningaid viise, kuidas me püüame vabandada oma pattu.
1. SELLINE MA OLEN!
Kas ei tule tuttav ette? Mees on kuri, riidleb ja on vägivaldne, kuid õigustab end: "Selline ma olen. Ma ei saa sinna midagi parata. Selline on minu iseloom." Kogu pere kannatab tema verbaalse ja võib-olla isegi füüsilise vägivalla all, kuid tema ütleb: "Mina pole süüdi! Juba minu isa oli selline ja ma ei saa sinna midagi parata!"
Ometi tuletab Jumal meie Pühakirjas järjekindlalt meelde, et me vastutame oma sõnade ja tegude eest. Meil tuleb nende eest Talle kohtupäeval aru anda. Pole mingi vabandus, kui me ütleme: "Selline ma olen!"
Samamoodi võime me seda "vabandust" kasutada õigustamaks oma vaikimist. Kui midagi on halvasti, paneme suu lukku ja vaikime, ise mõeldes: "Ma veel näitan sulle! Ma ei räägi sinuga kolm nädalat!" Nii me istume ja ootame, et keegi tuleks ja küsiks: "Milles asi?" Mille peale me muidugi ei ütle midagi ja põrnitseme edasi. Kui me lõpuks otsustame rääkima hakata ja keegi siis küsib: "Miks me nii käitusime? vastame: "Selline ma olen; sellisena ma sündisin. Ma ei saa sinna midagi parata." Teiste sõnadega: "Ära süüdista mind; sellise iseloomu pärisin ma oma esivanemailt. Sa pead leppima minuga sellisena, nagu ma olen." Siit jõuame teise klassikalise vabanduseni:
2. SEE ON KELLEGI TEISE SÜÜ!
Inimene ütleb: "Kui sa teaksid minu perekondlikku tausta, minu vahekorda oma ema ja isaga ning nende omavahelisi suhteid, siis sa mõistaksid, miks ma olen selline. Mu isa kaotas alalõpmata enesevalitsuse" Või: "Mu ema oli alati enesesse sulgunud. Ma käitun lihtsalt nii, nagu käitusid nemad. Ära süüdista mind!"
On õige, et me oleme pärinud ja õppinud oma vanemailt nii mõndagi, kuid see ei vabanda siiski meie oma nõrkusi ja halbu otsuseid. Me võime kogeda kurja ja siiski mitte teha kurja. Meie vanemate nõrkused ei pea tingimata olema meile suunamärkideks; me võime valida teha neist hoiatusmärgid!
Piibel ei luba meil vabandada end oma esivanemate või teiste eksimustega. Igaüks vastutab oma tegude eest. Me ei saa vabandada end sellega, et kõik teised teevad seda, või et ma töötan sellises kollektiivis. "Ma ei suitsetaks, kui kõik teised ei suitsetaks. Nemad õpetasid mulle külge selle paha harjumuse. Ja ma ei pruugiks alkoholi, kui teised ei ajaks mulle peale igal seltskondlikul koosviibimisel. Kui teised kõik jätaksid joomise ja suitsetamise, jätaksin ka mina."
Jah, süüdi on teised joodikud ja suitsetajad ning narkomaanid; süüdi on viina- ja tubakavabrikud ning narkootikumide valmistajad ja kaubitsejad. Mina pole süüdi. Ometi on paljud inimesed valinud resoluutselt neist asjadest hoiduda ja näidanud, et see on võimalik. Kui Jumal paneb iga inimese vastutama oma tegude eest, siis järelikult on iga inimene võimeline valima oma teod. Meil pole alust süüdistada teisi inimesi. Aga keegi ütleb: "Ma ei süüdistagi teisi inimesi...
3. SAATAN PANI MIND SEDA TEGEMA!"
Üks poiss võttis kätte poolautomaadi ja lasi maha 15 inimest. Suur osa avalikkusest reageeris sellele nii: "Vaene poiss! Ta laskis maha 15 inimest! Aga vaadake, millisest vaesest kodust ta pärit on. Ta oli apla ühiskonna ohver. Ta tundis puudust elementaarsetest hüvedes. Ta elas kiiresti muutuvas maailmas ega suutnud nende muutustega kohaneda. Ta tegi seda, mida oli sunnitud tegema väliste jõudude mõjul. Saatan pani teda seda tegema, nii et me ei saa teda tõeliselt süüdistada."
Kas Saatan saab kedagi sundida midagi tegema? Kas ta sundis Eevat Jumala käsust üle astuma, patustama? Mida ta tegi? Ta rääkis mao suu läbi. Ta ahvatles, ta püüdis Eevat veenda. Ta valetas. Jeesus ütles neile, kes püüdsid Teda tappa – Joh.8,44: "Teie olete oma isast kuradist ja oma isa himude järgi te tahate teha! Tema on inimese tapja olnud algusest peale ega ole jäänud püsima tõesse, sest tõde ei ole tema sees. Kui ta räägib valet, siis ta räägib omast, sest ta on valetaja ja vale isa!" Kuidas Saatan tapab? Sõnaga, valetades inimestele. Ja kui inimesed usuvad tema valet, teevad nad pattu, mille "palgaks" on surm (Rom.6,23).
Saatan valetab, petab, manipuleerib meiega ja kiusab ehk ahvatleb meid. Miks? Kas selleks, et sundida meid patustama? Ei! Sellepärast, et ta ei saa sundida meid patustama! Kui ta oleks saanud Eevat sundida, poleks tal olnud tarvis näha vaeva Eeva ahvatlemisega. Kui ta oleks saanud sundida Jeesust patustama, poleks ta hakanud Teda kiusatustega pommitama! Kui ta saaks meid sundida patustama, kasutaks ta kindlasti seda lühimat teed. Aga ta ei saa. Ja kuna ta ei saa sundida, siis püüab ta manipuleerida, meelitada ja ahvatleda, kasutades selleks silmagi pilgutamata igasugust valet.
Me teeme pattu, kui me valime seda teha, kui me valime anda järele Saatana kiusatusele või oma enda "lihast" tõusvatele patustele soovidele (Jak.1,14). Ja selliselt vastutame me oma tegude eest. Me oleme ise süüdi, kui patustame. Või siiski... Mõni julgeb väita, et...
4. SEE ON JUMALA SÜÜ!
Kuna me ei taha tunnistada, et oleme ise süüdi, ja kui me ei suuda tõestada, et teised inimesed on süüdi, ning kui meile öeldakse, et me ei saa süüdistada ka Saatanat, siis ei jää meil muud üle, kui süüdistada Jumalat. Sest keegi peab ju oleme süüdi meie väärtegudes! Pealegi peaks Jumal kui Looja ja kõige üle valitseja vastutama kõige eest, mis siin toimub. Tema on sellise maailma teinud – ja meid sellistena, nagu me oleme. Ja kui Tema, Kõikvõimas ja Kõikväeline, laseb meil neid asju teha, siis on Tema süüdi.
Kuid ei ole! Ta on meile õpetanud, mis on hea, ja keelanud teha kurja. Kui me siiski valime teha kurja, on see meie süü. Sest sama hästi oleksime me võinud valida teha õigust ja head. Saatan ei saa meid sundida ja nii ei saa meid sundida ka Jumal. Kui Saatan oma käsilaste läbi vahel ikkagi püüab meid sundida, siis Jumal mitte ilmaski. Sundimine on Jumala olemusele võõras. "Jumal on armastus" (1.Joh.4,8) ja armastuses ei saa olla sundimist.
Jumal ei ole teinud meid nõrkadeks kiusatustele järeleandjateks; me ise valime seda olla. Ja kui Aadama pattulangemise tagajärjel nõrkade patuste olevustena me ise ei suuda kiusatusi võita, on jumalik abi kättesaadav meile kõigile Jeesuses. Paulus kirjutab – Flp.4,13: "Ma suudan kõik Temas, kes mind teeb vägevaks!" Lisades 2.Kor.5,9.10: "Sellepärast me ka püüame olla Temale meelepärased, kas oleme kodus või võõrsil. Sest me kõik peame saama ilmsiks Kristuse kohtujärje ees, et igaühele tasutaks vastavalt sellele, mis ta ihus olles tegi, olgu see hea või kuri!"
Keegi ei saa öelda: "See pole minu süü!" Igaüks vastutab oma tegude eest. Siiski on kõige kaalukam meie tegudest usutegu. Kui me usus võtame vastu Jeesuse oma Päästjaks ja "kui me oma patud tunnistame, on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust" (1.Joh.1,9). Meil pole tarvis oma patte varjata ega veeretada kellelegi teisele; Jeesus on juba võtnud need enda kanda ja toonud meile andestuse. Võtkem see tänulikult vastu ja püüdkem Tema väes elada Jumalale sõnakuulelikku elu!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv