Vaimu vili – rõõm
18.01.2014 - (1198)

Oleme võtnud ette uurida pisut Vaimu vilja, millest Paulus kirjutab Gal.5,22.23: "Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus."
Olles juba peatunud armastusel, leidsime, et ehkki maailm räägib sellest palju, on seda siin inimeste vahel kohutavalt vähe. Paljud enam ei teagi, mis see õieti on, ja seepärast otsivad seda valedest kohtadest. Jumala rahvas, kes on seda kogenud ja Jeesuselt õppinud, peaks seega saama armastuse oaasiks selles armastusevaeses maailmas.
Teiseks meeldivaks sõnaks, millega Paulus kirjeldab Vaimu vilja ehk Püha Vaimu meis elamise tulemust, on "rõõm." Jumal soovib ja on teinud kõik selleks, et me armastavate kristlastena oleksime ka rõõmsad inimesed? Aga kuidas saame me olla alati rõõmsad, kui meil tuleb lävida tihti pahurate ja turtsakate inimestega?
Lugu räägib mehest, kes soovis minna arsti vastuvõtule. Ta läks polikliiniku registratuuri ja seletas seal, et tal on lõual väike haav ja tahab näidata seda doktorile. Registraator ütles: "Selles koridoris esimene uks paremale ja võtke riided seljast ära."
"Aga proua," ütles mees, "mul on vaid väike haav lõual. Minu arvates pole mul vajadust lahti riietuda!"
Registraator kordas: "Selles koridoris esimene uks paremale ja võtke riided seljast ära."
"Aga proua," ütles mees.
"Selles koridoris esimene uks paremale ja võtke riided seljast ära!" ütles registraator sellise häälega, et mees ei julgenud enam rohkem rääkida. Ta läks nimetatud ukse juurde, sisenes ja nägi seal juba üht meest istumas aluspükste väel ja külmast värisemas.
"See registraator on ikka karm tegelane," ütles ta mehele. "Mul on vaid väike haav lõua peal, ja tema käskis mul tulla siia ning võtta riided seljast ära."
"On see sinu arvates halb?" vastas mees. "Mina tulin siia vaid postipakki tooma!"
Maailmas ON mõningaid raskeid inimesi. Ilmselt kuluks neile ära isiksuse siirdamine!
Mis on siis rõõm? Me ei räägi paturõõmudest (Heb.11,25). Me räägime tõelisest rõõmust, mida tunneb kristlane. Keegi on hästi öelnud, et "rõõm on tõend Jumala kohalolust sinu elus." Ja see on väga loogiline. Kui Jumal elab su südames Püha Vaimu läbi, peab ju ilmnema Vaimu viljana rõõm, nagu ka armastus, millest oleme juba rääkinud.
Rõõm ei ole sama mis õnn. Ärme aja neid omavahel segi. Piibel mainib rõõmu ja rõõmustamist üle 550 korra, õnne vaid 70 korda. Õnn on sõltuv sellest, mis sulle juhtub. Öeldaksegi: "Õnnelik juhus" või "Mul oli õnne." Rõõm aga on südameseisund.
Vaatleme kõigepealt mõningaid rõõmu vaenlasi. Seejärel peatume rõõmu täiusliku eeskuju juures. Ja lõpuks küsime endilt: "Kuidas saaksime meie kogeda sellist rõõmu?
1. MÕNED RÕÕMU VAENLASED.
Üheks suurimaks rõõmu vaenlaseks on patt – ja süütunne, mis haarab meid, kui oleme patustanud. Paljud inimesed ei suuda võtta vastu Jumala andestust ega suuda ka ise endale andestada ja nii kannavad nad seda ängistavat koormat, mis röövib kogu rõõmu. Keegi on teinud läbi abielulahutuse ja tunneb end väga ebamugavalt Jumala ees. Keegi on läinud pahuksisse seadusega ja arvab, et pole teretulnud Jumala kojas. Kellelgi on saladusi ja kardab, mis inimesed mõtlevad, kui need päevavalgele tulevad.
Mõtleme kasvõi kuningas Taavetile. Ta oli sooritanud abielurikkumise ja selle varjamise püüdes ka mõrva ning teda vaevas kohutav süütunne. Ta võitles sellega ning lõpuks tuli Jumala juurde ahastavas palves – Ps.51,12-14: "Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim! Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu! Anna mulle tagasi rõõmustus Sinu päästest!" Ja Jumal andis. Jumal andis Taavetile andeks tema patu ja Taaveti südamesse tuli tagasi rõõm Jumala päästest.
Nii et üheks suurimaks rõõmu vaenlaseks on patt ja süütunne. Teise rõõmu vaenlasena võiksime nimetada haavatud egot, seda kurikuulsat oma "mina." Mõnele piisab ühest halvast sõnast, et solvuda ja kaotada rõõm. Mõnele pole sõnu vajagi; ta pahandab juba teise vaikimise peale. "Mina" on suuteline solvuma ükskõik millise teo või selle tegemata jätmise peale. Pole võimalik, et inimesed toimiksid alati nii, nagu meile meeldiks. Ei saa olla, et nad talitaksid alati meie mõõdupuu järgi õigesti. Ja nii me solvume, meie tunded on haavatud. Me järeldame, et meid ei armastata, ei soovita, ei vajata – ja see röövib meilt rõõmu.
Veel üheks rõõmu vaenlaseks võivad osutuda lihtsalt ebameeldivad olukorrad. Kõik me alustame oma elu ebarealistlike ootustega – et meie pea kohal paistab alati päike ja kõik meie elus läheb hästi. Me leiame täiusliku töökoha. Me abiellume täiusliku naisega. Me saame täiuslikke lapsi. Me elame täiuslikus kodus ja meie riiki juhib täiuslik valitsus. Kuid elus ei ole kõik nii. Võibolla ei näe me midagi täiuslikku. Kõik asjad ja olukorrad tunduvad ebameeldivatena. Me kaotame töö, s.t. sissetuleku. Abikaasa petab meid. Lapsed ei kuule sõna. Kodu katus tilgub läbi. Valitsus kehtestab üüratud maksud. Tervis lonkab. Kui me seame oma rõõmu eeltingimusteks maised asjad ja olukorrad, kuidas saame me siis olla rõõmsad?
Meie rõõmu võivad meilt röövida isegi põlvkondadevahelised erinevused. Öeldakse küll, et vanemate arvates on igiaegadest olnud lapsed hukas, kuid ma julgen siiski väita, et mida aeg edasi, seda suuremaks on muutunud see põlvkondadevaheline lõhe. Viimase kahekümne aasta kestel oleme me hüpanud lausa uude ajastusse – modernismist postmodernismi. Meie lapsed on selle omaks võtnud kui loomuliku elu, vanemad inimesed on üles kasvanud aga hoopis teiste väärtushinnangute baasil ja nad ei saa aru, mis sel maailmal küll viga on. Mõne päeva pärast oodatakse mind seminarile, mille teemaks on "Rethinking the Church in 21st Century" - "Kiriku ehk koguduse ümbermõtestamine 21. sajandil." Mõte on see, et kirik ei ole 21. sajandil enam see, kes ta oli 20. sajandil ja enne seda. See mõte ei tee mind kohe üldsegi mitte rõõmsaks. See teeb mind murelikuks. Aga mis see aitab. Ühiskond on muutunud; inimesed on muutunud; väärtushinnangud on muutunud; kirik peab ka muutuma!
Kuid mul on teile hea uudis: ehkki ehtsal rõõmul on nii palju vaenlasi, suudab Jumal ikka veel anda meile rõõmu, teha meid rõõmsaks.
2. RÕÕMU TÄIUSLIK EESKUJU.
Rõõmu täiusliku eeskuju leiame me Jeesus elust. Peatugem viivuks seal, kus Ta on just söönud viimast korda paasatalle koos oma jüngritega, pesnud nende jalad ja jaganud neile õpetusi, kuidas nad Tema jüngritena peaksid üksteist armastuses teenima. "Ja kui nad kiituslaulu olid laulnud, läksid nad välja Õlimäele" (Mat.26,30). Jeesus teadis, et Teda ootas ees palav palvevõitlus Ketsemanis ja arest ning kohutav ristisurm pattude eest, mida Ta polnud sooritanud, kuid sellest hoolimata juhtis Ta jüngrite meeskoori rõõmu- ja kiituslaulus. Seejärel "läksid nad välja Õlimäele."
Seal peatus Ta ühe viinapuu juures ja avaldas oma rõõmsameelsuse saladuse, öeldes – Joh.15,5-11: "Mina olen viinapuu, teie olete oksad; kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha! Kui keegi ei jää minusse, siis ta heidetakse välja nagu viinapuu oks ning kuivab ära. Ja nad kogutakse kokku ja heidetakse tulle ning põletatakse ära. Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mis te iganes tahate, ja see sünnib teile! Selles on minu Isa austatud, et te kannate palju vilja ja osutute minu jüngriteks. Otsekui minu Isa on armastanud mind, nõnda olen ka mina teid armastanud; jääge minu armastusse. Kui te peate minu käsusõnu, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käsusõnu ja jään Tema armastusse. Seda ma olen teile rääkinud [milleks?], et minu rõõm oleks teie sees ja teie rõõm saaks täielikuks."
Kuidas sai Jeesus olla rõõmus, seistes silmitsi valesüüdistuste, ülekohtuselt hukkamõistmise, peksmise, teotamise ja ristilöömisega ning surmaga? Midagi hullemat ju enam juhtuda ei saa! Kuidas saab sellises olukorras olla rõõmus? Minu arvates vastab sellele hästi Pauluse sõnum heebrealastele, kus ta Heb.12,1.2 kirjutab: "Sellepärast meiegi, et nii suur pilv tunnistajaid on meie ümber, pangem maha kõik koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt ning jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist, vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele, kes risti kannatas Temale oodatava rõõmu asemel [täpsemalt: Teda ees ootavale rõõmule mõeldes], häbist hoolimata, ja on istunud Jumala aujärje paremale käele." Hoides elavat ühendust Jumalaga ja mõeldes ees ootavale rõõmule, suutis Jeesus taluda ka kõige raskemaid kannatusi rõõmsalt.
3. KUIDAS SAAKSIME MEIE KOGEDA SELLIST RÕÕMU?
Aga Jeesus avaldas ju selle saladuse, öeldes: "Mina olen viinapuu, teie olete oksad; kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha!" Mis viljast Jeesus räägib? Kas mitte ka Vaimu viljast, mille üheks iseloomustavaks tunnuseks on rõõm. Jääge minusse, ütleb Jeesus, ja nii jääb minu rõõm teisse ja teie rõõm saab täiuslikuks. Nagu Jeesus, võime meiegi mõelda meid ees ootavale rõõmule ja see teeb meele rõõmsaks ka raskeimais kannatusis. "Lõpp hea – kõik hea!" ütleb vanasõnagi. Teades, et meid ootab ees nii helge tulevik, ei saa me olla mitte rõõmsad. Peetrus kirjutab, et "ärge pidage võõraks tulekuumust enestes, mis teile on saanud katsumiseks, otsekui sünniks teile midagi võõrast, vaid sedamööda nagu teil on osa Kristuse kannatamistest, olge rõõmsad, et võiksite rõõmustuda ning hõisata Tema au ilmumisel" (1.Pet.4,12.13).
Kui sa oled kristlane ja sinu südames ei valitse rõõm, siis kontrolli oma suhet Jeesuse kui tõelise viinapuuga. Kas sa oled Temaga kindlas ühenduses? Ega ometi patt lahuta sind Temast? Kui sa avastad oma elus patu, kahetse seda ja palu andeks ning hülga see Jumala väes.
Me võiksime nimetada ka mõningaid elementaarseid praktilisi asju, mis tagavad meile rõõmu ühenduse läbi Jumalaga. Loe Jumala Sõna. Seal on nii palju rõõmustavaid tõotusi. Palveta. Laula vaimulikke laule – kas või oma südames, kui sa suuga seda ei oska. Laul teeb südame rõõmsaks. Käi regulaarselt kirikus, kus kogunevad Jumala lapsed ja kus Jeesus on nende keskel. Ja anna end Jumala tööriistaks kaasinimeste teenimisel. Sa koged, et andmisrõõm on palju suurem ja ehtsam kui saamisrõõm. Jeesus kannatas rõõmuga, sest nii sai Ta inimestele anda seda, mida nad kõige enam vajasid. Päästetute rõõm tegi rõõmsaks ka Teda. Ja see teeb rõõmsaks ka meid.
Nagu iga maine isa, soovib ka Taevaisa näha oma lapsi rõõmsaina. "Olge ikka rõõmsad Issandas!" manitseb Paulus. "Ja taas ma ütlen: olge rõõmsad!" (Flp.4,4). Kui maised asjad teevad meid vahel kurvaks, siis, ütleb Paulus, "mõelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal!" (Kol.3,2).
Aga ka siin maa peal on meil eesõigus suunata oma pilgud ja mõtted positiivsetele asjadele ja olla rõõmsad. Rõõmus olla on usklikule mitte ainult lubatud, vaid see on neilt lausa oodatud nii Taevaisa kui ka meie maiste õdede-vendade poolt. Nii nagu armastus on kristlaste visiitkaardiks, nii peaks selleks olema ka rõõm. Iseloomustavad ju mõlemad ühtviisi Püha Vaimu vilja, mille kandmine on iga Jumala lapse eesõigus.
Olge siis ikka rõõmsad Issandas. Taas ütlen ma teile: Olge rõõmsad!

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv