Usk ja teod tasakaalus
21.02.2004 - (1780)

Martin Luther ütles kord, et kui inimene kukub hobuse seljast alla ühele poole, siis keegi aitab ta hobuse selga tagasi sellise hooga, et ta kukub teisele poole.

Lutheri metafoor kirjeldab tabavalt inimeste üldist kalduvust üle pingutada või liialdada. Kui inimene on kaldunud liiga kõvasti ühes suunas, siis püüe olukorda parandada kallutab ta tihti teise äärmusesse. Mõistagi pidas Luther kui usu reformaator eelkõige silmas inimeste vaimulikke tõekspidamisi ja usuelu.

Selle illustreerimiseks võime me tuua ilmeka näite Piiblisse kirja pandud Iisraeli rahva ajaloost. Kuna Babüloonia vangipõlve sattumise üheks põhjuseks oli hingamispäeva rikkumine, püüdsid juudi juhid olukorda parandada nii radikaalselt, et sattusid teise äärmusse, süüdistades isegi "hingamispäeva Issandat" hingamispäeva rikkumises! Valgustusajastu oma äärmusliku rõhuga mõistuse võimele haarata kogu tõde ja teada kõik oli tegelikult vastureaktsiooniks keskaja pimedale ja mõistusevastasele ebausule. Samal ajal on tänapäeva post-modernism oma usuga, et me ei tea kunagi midagi kindlalt, jällegi omakorda vastureaktsiooniks valgustusaja usule, et me võime teada kõike.

Meiegi ei ole immuunsed selle probleemi suhtes, nagu võib näha lõputust vaidlusest usu ja tegude üle kristlaste vahel — ka meie koguduse sees. Need, kes rõhutavad usku, võivad — selleks, et astuda vastu käsumeelsusele — esitada tasakaalust väljas vaadet lunastusest. Aga ka teised, kes rõhutavad sõnakuulmist ja iseloomu arendamist, võivad — selleks, et astuda vastu "odava armu" õpetusele — esitada tasakaalust väljas vaadet lunastusest. Ühed on kaldunud ühele poole, teised teisele poole. Ehk kui kasutada Martin Lutheri näidet, siis ühed on kukkunud hobuse seljast maha vasakule poole, teised on kukkunud hobuse seljast maha paremale poole. Mõlemad on libastunud; kummalgi ei ole täiesti õigus.

On tõsi, et usu läbi lunastuse ja tegude alusel kohtumõistmise vahel esineb teatud pinge, kuid need pole siiski vastukäivad mõisted. Kuidas need saaksidki olla, kui Jumala Sõna õpetab mõlemat?

Vaadelgem mõningaid kirjakohti:

Rom.5,1: "Et me nüüd oleme usust õigeks saanud, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi." Gal.3,24: "Nõnda on käsk saanud meie kasvatajaks Kristuse poole, et me saaksime õigeks usust." Gal.2,16: "Aga teades, et inimene ei saa õigeks käsu tegudest, vaid üksnes Kristuse Jeesuse usu kaudu, oleme ka meie uskunud Kristusesse Jeesusesse, et me saaksime õigeks Kristuse usust ja mitte käsu tegudest, sest käsu tegudest ei saa õigeks ükski liha." Gal.2,21: "Ma ei tee Jumala armu tühjaks. Sest kui käsu kaudu tuleks õigus, siis oleks Kristus ilmaasjata surnud!" Need on kaalukad kirjakohad, mis võivad kergesti kallutada kristlase ühte äärmusesse.

Kuid vaadelgem ka teisi kirjakohti: Kog.12,13.14: "Lõppsõna kõigest, mida on kuuldud: "Karda Jumalat ja pea Tema käske, sest see on iga inimese kohus! Sest Jumal viib kõik teod kohtusse, mis on iga salajase asja üle, olgu see hea või kuri!"" 2.Kor.5,10: "Sest me kõik peame saama ilmsiks Kristuse kohtujärje ees, et igaühele tasutaks vastavalt sellele, mis ta ihus olles tegi, olgu see hea või kuri!" Ilm.20,12.13: "Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisukesi, seisvat aujärje ees, ja raamatud avati. Ja teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnutele mõisteti kohut sedamööda kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi. Ja meri andis tagasi need surnud, kes temas olid, ja surm ja surmavald andsid tagasi surnud, kes neis olid, ja igaühele mõisteti kohut tema tegude järgi." Ka need on kaalukad kirjakohad, mis võivad kristlase kallutada teise äärmusesse.

Probleem pole siiski mitte selles, mida vaidluse kumbki pool õpetab, kuna mõlemad pooled esitavad kallihinnalist, vajalikku tõde (kuigi on ka erandeid). Probleem on pigem rõhuasetuses. Kuigi esitatud teises kontekstis, sobivad ka siia hästi Saalomoni sõnad — Õps.11,1: "Vale kaal on Jehoova meelest hirmus, aga õigest vihist on Tal hea meel!"

Me vajame tasakaalu. Eksitus lähtub sagedamini tasakaalustamata tõest kui avalikust valest.

Me võime kasutada analoogiat kaalust, kus selleks, et saavutada täiuslik tasakaal, tuleb üheraskused koormad asetada keskpunktist täpselt ühekaugusele. Kuid inimpraktikas on seda raske saavutada, sest inimesed, erinevalt kaalupommidest, kalduvad ülekaaluma ehk teist alla kaaluma — kõik tahavad ikka peale jääda. Teiste sõnadega: sel hetkel kui inimene ühel pool tajub (või mõtleb) teist poolt veidigi raskem olevat, liigub ta vastassuunas, et ise teist üles kaaluda. See omakorda sunnib teist kaalu teisel poolel minema veel kaugemale, et esimest üles kaaluda, mis omakorda mõjutab esimest minema veel veidi kaugemale... jne.

Kahjuks on just nii läinud diskussiooniga usu ja tegude üle. Usk ja teod on ühe terviku lahutamatud ja kooskõlalised osad, mitte vastuolulised elemendid. Vastandades Pauluse sõnad — Rom.4,2.3: "Sest kui Aabraham on õigeks mõistetud tegudest, on temal kiitlemist, kuid mitte Jumala ees. Sest mis ütleb Kiri? "Aabraham uskus Jumalat ja see arvati temale õiguseks!"" Jakoobuse sõnadega — Jak.2,21: "Eks Aabraham, meie isa, mõistetud õigeks tegudest, kui ta oma poja Iisaki viis ohvrialtarile?" ignoreerime me mõlema paikapidavust. Eraldi võetuna, väljaspool konteksti ja lahutatud kogu Pühakirja mõttest, võivad need kaks kirjakohta näida lootusetult pinge all olevaina, kui mitte avalikus vastuolus. Kui aga neid tasakaalustada kogu Piibli sõnumiga ja kui neid võtta kirjutajate mõtte kontekstis, sobivad need lõigud ilusti ühte, moodustamaks ühe Piibli tõe aluse.

Pühakiri on selge: lunastus toimub vaid usu läbi. Käsk ei suuda meid iial päästa, sest see pole selleks mõeldudki. Gal.2,16: "Aga teades, et inimene ei saa õigeks käsu tegudest, vaid üksnes Kristuse Jeesuse usu kaudu, oleme ka meie uskunud Kristusesse Jeesusesse, et me saaksime õigeks Kristuse usust ja mitte käsu tegudest, sest käsu tegudest ei saa õigeks ükski liha." Siiski on usust elamise ehk usuelu lahutamatuks osaks sõnakuulmine käsule. Jak.2,18: "Aga mõni ehk ütleb: "Sinul on usk ja minul on teod!" Näita mulle oma usku lahus tegudest, küll mina näitan sulle usku oma tegudega!" Neist ükskõik kumma ülerõhutamine teise kulul rikub tegelikult neist mõlemad!

Kui hästi need mõtted tegelikult kokku sobivad ja omavahel kooskõlas on, seda näitab Paulus oma kirjas efeslastele — Ef.2,8-10: "Sest teie olete armust õndsaks saanud usu kaudu ja see pole mitte teist enestest; see on Jumala and; mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda. Sest meie oleme Tema teos, Kristuses Jeesuses loodud headele tegudele, mis Jumal on enne valmistanud, et me käiksime nendes." Jumal ootab oma armust usu kaudu õigeks saanud lastelt häid ja õigeid tegusid, sest just selleks on nad usu läbi õigeks saanud ehk uuesti sündinud. Me oleme uuesti sündinud uueks eluks, mitte vanaks eluks. Vana elu oli täidetud patutegudega, uus elu olgu täidetud õigete tegudega — usutegudega, heategudega.

Ma usun, et enamus inimesi koguduses mõistavad nende mõlema õiget kohta. Kõige tähtsam on hoida neid tasakaalus, et nii vähesed kui võimalik kukuksid hobuse seljast maha.

Mati Ploompuu
Adventkoguduse pastor emeeritus

Nädala sõna arhiiv